Ülevaade põhineb Eestis lapse õiguste konventsiooni aruandel, kuid ei ole ametlik aruanne.
Ülevaade on valminud 2000. aasta kevadel ja seda täiendatakse jõudumööda uute andmetega.
Vt ka Lapse Õiguste Konventsioon.

I. OLUKORRA HINNANG art 4

1.1 Siseriiklike seaduste ühitamine Laste Õiguste Konventsiooni sätetega
Merle Malvet

Eesti Vabariik ühines ÜRO "Lapse Õiguste Konventsiooniga" Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a. otsuse (RT 1991, 35,428) alusel, ühinemiskiri anti hoiule ÜRO peasekretärile 20. oktoobril 1991.a ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991. a. Lapse õiguste konventsiooni tekst on avaldatud "Riigi Teataja" II osas (RT II 1996, nr 16, art 56), mille tiraaz on 2 500. "Riigi Teatajas" avaldatud õigusaktid on kättesaadavad internetis. Riigi Teataja II osas avaldatakse välislepingud ning nende eestikeelsed tõlked.

2000. aasta mais-juunis kiitis valitsus heaks ühinemise Haagi rahvusvahelise "Lasteröövide tsiviilaspektide konventsiooniga" ning "Laste hooldust ja hoolduse taastamist käsitleva Euroopa konventsiooniga"..

Eesti Vabariigi põhiseadus määrab ära rahvusvahelise õiguse normide asendi Eesti õigussüsteemis. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse vastavalt põhiseaduse (RT 1992, 26, 349) paragrahvidele 3 ja 123 välislepingu sätteid. Seega on Riigikogu poolt ratifitseeritud ÜRO lapse õiguste konventsioon Eesti õigussüsteemi osa ning on otsekohaldatav kohtus.

Põhiseadus on heakskiidetud rahvahääletusel 1992.a. Kuna põhiseadus on uus ning selle rakendamise kogemus ei ole seetõttu väga pikaajaline, siis ei ole ka välja kujunenud kohtupraktikat välislepingute kohaldamisel.

Kuigi kohus ei ole tuvastanud rahvusvahelise inimõiguste alase lepingus sätestatud normide rikkumist on Riigikohus oma mitmetes lahendites viidanud rahvusvahelistele inimõiguste alastele lepingutele, näiteks Kodaniku ja poliitilise õiguste rahvusvahelisele paktile ning Euroopa inimõiguste konventsioonile.

On võimalik tuua konkreetne näide: 1996. a. võttis Riigikogu vastu mittetulundusühingute seaduse, mille president jättis välja kuulutamata, kuna leidis seaduse olevat vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 11, 40 ja 48 ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 15 p.1. President märkis, et mittetulundusühingute seadus piirab laste õigust moodustada ühinguid ja nende tegevuses ka juhtimises osaleda, kuna seadus lubab mittetulundusühinguid asutada ja selle juhatuses osaleda ainult teovõimelistel füüsilistel isikutel. Lapsed on Eesti seaduse kohaselt piiratud teovõimega, mis välistab ühingute moodustamise laste poolt. Küsimust arutas Riigikohus ja otsustas tunnistada Mittetulundusühingute seaduse põhiseadusega ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga vastuolus olevaks ja tegi vabariigi valitsusele ülesandeks seaduses vastavad muudatused sisse viia. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsus nr 3-4-1-1-96, 10. mai 1996.a.).
 

1.2 Lastekaitset reguleerivad seadused, lastekaitse korraldus ja lastekaitse rahvuslik strateegia    ÜLES
Merle Malvet

Eesti lastekaitse reguleerivad seadused sisaldavad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme. Laste õigused tagatakse põhiseaduse sätete ja teiste seadusandlike aktidega.

Põhiseaduse kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all (põhiseadus §27, 28).

1992.a võeti vastu lastekaitse seadus. Lastekaitse seaduse aluseks on ÜRO lapse õiguste konventsioon. Lastekaitse seadus peab lapseks kuni 18.aastasi isikuid. Eesti lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid (lastekaitse seadus §1, 2, 3 RT I 1992, 28, 370).
Lisaks nimetatud seadusele reguleerivad lapse õigusi:

Perekonnaseadus (RT I, 1994,75, 1326; 1997, 28, 422; 35, 538);

Haridusseadus (RT I 1992, 12 192; 1994, 12, 200; 1997, 42, 678; 81, 1365; 1999, 51, 550; 102, 908);

Koolieelse lasteasutuste seadus (RT I 1999, 27, 387);

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (RT I 1993, 63, 892; RT I 1999, 42, 497);

Kutseõppeasutuste seadus (RT I 1998, 64/65, 1007; RT I 1999, 10, 150);

Huvialakooli seadus (RT I, 1995, 58, 1004);

Alaealise mõjutusvahendite seadus (RT I 1998, 17, 264);

Noorsootöö seadus (RT I 1999, 27, 392);

Sotsiaalhoolekande seadus (RT I 1995, 21, 323);

Peretoetuste seadus (RT I 1997, 42, 676; 77, 1309; 1998, 86/87, 1407; 1999, 67, 657; 82, 749);

Mittetulundusühingute seadus (RT I 1996, 42, 811; 1998, 96, 1515; 59, 941; 1999, 23, 355; 67, 658);

Kirikute ja koguduste seadus (RT I 1993, 30, 510);

Kodakondsuse seadus (RT1 1995, 12, 122; 83, 1442; 1998, 111, 1827);

Vähemusrahvuste kaitse seadus ja paljud teised (RT1 1993, 71, 1001);

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (RT I 1999, 16, 273).

Justiitsministeeriumi eraõiguse osakonna tööplaanis on uue perekonnaseaduse väljatöötamine. Eelnõu Vabariigi
Eelnõu valitsusele esitamise tähtaeg on 2001. aasta.

Eestis ei ole tehtud kogu lapse õiguste konventsiooni artiklite ulatuses võrdlust siseriikliku seadusandlusega, kuid on üksikute teemade osas võrreldud konventsiooni ja Eesti seaduste ühildumist. Näiteks on tehtud vastav võrdlus õigusrikkumise toimepannud laste sotsiaalse käitumise preventsiooni ja korrektsiooni teemal, mis haaras lapsi puudutavaid teemasid laiemalt.

Uute seaduste vastuvõtmisel arvestatakse konventsiooni põhimõtetega, samas puudub institutsioon, kellel on kohustus uute seaduste ja konventsiooni põhimõtete kokkulangevust kontrollida, Eestis puudub.

Vastavalt lastekaitse seadusele tagatakse lastekaitse riiklike, omavalitsuslike ja ühiskondlike organite kaudu. Riiklikku lastekaitsetööd koordineerib Sotsiaalministeerium (lastekaitse seadus §4,5). Sotsiaalministeeriumis kuulub lastekaitsetöö koordineerimine sotsiaalala asekantsleri pädevusse, igapäevast lastekaitsealast tööd koordineerib hoolekande osakond. Sotsiaalministeerium teeb tihedat koostööd Haridusministeeriumi, Politseiameti ja teiste riigiasutustega. Regionaalsel tasandil viivad riiklikku poliitikat ellu maavalitsused, kus koordineeritakse kohalike omavalitsuste lastekaitse alast tööd. Lastekaitsetöö koordinaatoriks kohalikus omavalitsuses on sotsiaaltöötaja.
Kohalikes omavalitsustes töötas 1999. aastal lisaks sotsiaaltöötajatele 109 lastekaitseametnikku, neist 76 olid erialase ettevalmistusega (statistikaameti andmed).

Võrgustikutöö on alles kujunemas. 1994. aastal loodi politseistruktuuri osana noorsoopolitsei, mille eesmärk on  tegeleda alaealiste poolt toimepandud õigusrikkumiste ennetamise, tõkestamise ja avastamisega. Uue struktuuri loomine tõi kaasa politseiameti poolse suurema tähelepanu kriminaalpreventiivsele tegevusele, kohalikes politseiprefektuurides on moodustatud kriminaalpreventsiooni- ja noorsootalitused, kelle ülesandeks on kriminaalpreventiivse töö teostamine elanikkonna ja laste hulgas ning politseisiseselt vastava tegevuse koordineerimine.

Õiguskaitse süsteemi teistes osades (kohtud, prokuratuurid) puudub spetsialiseerumine tööks laste ja noortega, erandiks on Tallinna Linnakohus, kus on loodud alaealistega tegelev osakond.

Laste õiguste ellurakendamise üle peab järelevalvet õiguskantsler, kes on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Vastavalt Õiguskantsleri seadusele (RT I, 1999, 29, 406) teostab ta

• järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigusloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle;
• kontrolli riigiasutuste tegevuse üle, sealhulgas põhiseaduslike õiguste ja vabaduste üle (§1, 20)

Lisaks riigile on oluline roll laste õiguste kaitsmisel valitsusvälistel organisatsioonidel. Eesti Lastekaitse Liit on välja andnud mitmeid trükiseid selgitamaks võrgustikutöö tähtsust ja olemust. Piirkonniti on võrgustikutöö arenenud äärmiselt ebaühtlaselt. Laste tugi- ja nõustamiskeskused asuvad Tallinnas (Tallinna Laste Tugikeskus, Tallinna Kriisiabi keskus), Tartus (Tartu Nõustamiskeskus, Tartu Laste Tugikeskus), Põlvas (Põlvamaa Nõustamiskeskus), Pärnus (Pärnu Noorte Nõustamiskeskus) ja Võrus (Võrumaa Noorte Nõustamiskabinet). Turvakodud asuvad Tallinnas (Tallinna Laste Öömaja, Tallinna Lilleküla Turvakodu Lastele) ja Tartus (Tartu Laste Turvakodu). Lastekaitse Liidu kodulehekülg

Positiivse näitena võib tuua Tartu Laste tugikeskuse, kes juba viis aastat on Tartus väärkoheldud laste probleemide lahendamiseks kasutanud võrgustikutöö põhimõtteid. Koostöö on kohalikul tasandil sotsiaaltöötajate, haridustöötajate, politseitöötajate ja tervishoiutöötajate ja vajadusel ka prokuratuuri ja kohtuvõimudega häid tulemusi andnud. Tartu Laste tugikeskus korraldab pidevalt koolitusseminare eri valdkondade töötajatele, kes puutuvad kokku väärkoheldud laste ja nende perekondadega.  Sarnaste eesmärkidega organisatsioon alustas 1998. aastal tegevust ka Tallinnas (Asula 11). Tallinna Laste Tugikeskus loodi 1998.aastal Avatud Eesti Fondi poolt. Tallinna Laste Tugikeskus on ööpäevaringselt töötav 25-kohaline öömaja lastele ja lastega emadele ning teabe- ja koolituskeskus laste ja peredega töötavatele spetsialistidele. (Keskuse tööd toetavad Avatud Eesti Fond, Tallinna Kesklinna Valitsus, Rädda Barner, Belgia kuninga Baudouini Fond, Maailmapank, ÜRO Arenguprogramm, AS Leibur 2000)
 

 Laste olukorra kohta kogub riiklikke statistilisi andmeid Riigi Statistikaamet, ministeeriumid ja ametid. Lisaks eelnimetatule on uurimusi laste olukorra kohta tehtud  nii ülikoolide kui rahvusvaheliste projektide poolt.

Mõned riilikud lastekaitseprogrammid:

• Laste ja noorukite tervis aastani 2005
• Alaealiste õigusrikkumiste preventsioon õiguslike, sotsiaalsete ja psühholoogiliste vahenditega
• Laste hoolekande arendamine
• Preventiivne töö sotsiaalsektoris
• Avahooldusse rakendamine
• Riiklike sotsiaalhoolekandeasutuste reorganiseerimine
• Kuritegusid toimepannud isikute resotsialiseerimise süsteemi kujundamine.

Eestis on loodud UNICEF’I rahvuskomitee, kes osaleb aktiivselt ühiskondliku arvamuse kujundamisel ja teeb koostööd erinevate valitsusasutustega laste olukorra parandamiseks. Eesti Inimõiguste Instituut juhib projekti: “Lapse õigused Balti riikides” koostöös Läti, Leedu ja Taani spetsialistidega. Projekti eesmärk oli analüüsida riikide olukorda ning pakkuda valitsustele välja võimalusi kitsaskohtade lahendamiseks. Koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukoguga viidi läbi projekt “Laste riiklik tugivõrgustik”.

 Eestis on 14 usaldustelefoni noortele: Üle-Eestiline muretelefon, Eluliin, Noorte usaldusliin, AIDSi usaldustelefon, Järvamaa Usaldustelefon, Läänemaa Laste Muretelefon, Pärnumaa Usaldustelefon, Raplamaa Usaldustelefon, Sillamäe Usaldustelefon, Saaremaa Usaldustelefon, Tartu Usaldustelefon, Rakvere Usaldustelefon, Jõgeva Usaldustelefon, Viljandi Usaldustelefon

Tabel  Lastega töötavate inimeste arv 1999
 

	1999
Lastekaitsetöötajad vallas ja linnas	109
Lastekaitsetöötajad maakonnas	11
Noorsootöötajad maakonnas	14
Alaealiste mõjutusvahendite komisjonis maakonnas	15
Alaealiste mõjutusvahendite komisjonis vallas ja linnas	19
Noortevanglas	219
Laste hoolekandeasutustes:
- lastekodus	854
- koolkodus	275
- perelastekodus	74
- noortekodus	16
- segatüüpi hoolekandeasutuses	14
- varjupaigas	164
- rehabilitatsioonikeskuses	208
Politseis	82

Allikas: Sotsiaalministeerium, ESA

Kokku 1855 inimest, kes otseselt igapäevatöös tegelevad lastega, tegelikult on see arv suurem, kuna siia lisanduvad lasteaia kasvatajad, õpetajad, koolipsühholoogid ja –sotsiaaltöötajad, meditsiinitöötajad ning valitsusväliste organisatsioonide töötajad ja vabatahtliku töö tegijad.

Tabel Lastega seotud kulud (tuhat krooni)
 

	2000
Haridusministeerium kokku
Tiigrihüppe Sihtasutus	21 500
Huvialakoolid	6 400
Muud hariduskulud	59 395
Munitsipaalkoolid	1 210 187
Riigigümnaasiumid	20 825
Erikoolid	19 189
Erakoolid	14 846
Sanatoorsed ja internaatkoolid	45 428,2
Investeeringud üldhariduskoolidele	158 152 (shl munitsipaalkoolid)
Hälviklaste riigikoolid	92 484
Kultuuriministeerium
Toetus noorte spordile	26 009,7
Põllumajandusministeerium
Toetus projektile Koolipiim	5000
Sotsiaalministeerium	1480549,7
Toetus laste ja noorukite terviseprogrammile	2323,7
Laste riiklik hoolekanne	88514
Puuetega laste sotsiaaltoetus	50304
Toetus Lasterikaste Perede Liidule	1000
Lastetoetused, lapsehooldustasud	1338408
Munitsipaalkoolide sõidusoodustused	35000
Kokku otsesed kulud lastele	3052823,9
Kokku	28530988
% riigieelarvest	7,4

Allikas: 2000 riigieelarve seadus

Kui Eesti elanikud saaksid osaleda riiklike programmide väljatöötamisel, pööraksid nad suurimat rõhku noorte perede ja laste toetamisele, selgus turu-uuringutefirma Saar Poll uurimusest 2000. aasta kevadel.
Noorte perede ja laste toetamist pidas prioriteetseks 57 protsenti vastanutest. Eestlased pidasid seda valdkonda muulastest veidi tähtsamaks. Noorte perede ja laste toetamise suurendamist pooldasid enim naised (61 %) ja kõrgelt haritud elanikud (56 %). Vanuseliselt toetasid noorte perede probleemidele suurema tähelepanu pööramist 25-34-aastased (64 %), samas kui eakatest vastanutest pooldas noortele peredele ja lastele toetuse suurendamist vaid 51 protsenti. Küsitluse tulemuste põhjal pooldavad enim toetust laste kasvatamisel väikesepalgalised elanikud (68 %), üle 3000 krooni pereliikme kohta teenivatest küsitletutest andsid oma toetuse noorperede toetamiseks 60 protsenti. Laste ja pere küsimustest jäid tahapoole  uute töökohtade loomine (55%), tervishoid ja arstiabi (40%), põllumajandus ja maapiirkondade arenguprogrammid (35%), vanaduspensionide suurendamine (15%). Kui 1990. aastate alguses oli Eesti elanike arvates esmaselt vaja tõsta  vanaduspensione, siis viimastel aastatel on esirinda kerkinud noorte perede ja laste probleemid ning tööhõivega seotud küsimused.
 

II. LAPSE MÕISTE  (art 1)   ÜLES
 Milvi Rehkli

Eesti seaduste kohaselt on laps alla 18-aastane isik, kui tema suhtes kohaldatava seaduse alusel ei loeta teda varem täisealiseks.  Lastekaitse seaduse järgi on laps kuni 18-aastane inimene. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosale (RT I 1994,53,889) algab õigusvõime inimese sündimisega ja lõpeb surmaga. Teovõime on täisealisel isikul, s.o. 18-aastasel isikul. Kui vähemalt 16-aastane isik on abiellunud enne 18-aastaseks saamist, saab alaealine teovõime abielu sõlmimise ajast. Abielu lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel ta abieluga omandatud teovõimet ei kaota (tsiviilseadustiku üldosa § 9).

Kuni 7-aastasel alaealisel puudub teovõime. Tema nimel teeb tehinguid seaduslik esindaja, kelleks on lapse vanem, erandina kohtu poolt määratud eestkostja. Kuni 7-aastane alaealine võib iseseisvalt teha pisitehinguid ( TsÜS § 11 ). Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik, seega ka alaealine.

7- kuni 18-aastasel isikul on piiratud teovõime ning tal on õigus teha tehinguid oma seadusliku esindaja (lapsevanema, eestkostja) nõusolekul. Ilma seadusliku esindaja nõusolekuta tehtud tehing loetakse kehtivaks, kui ta täidab tehingu vahenditega, mille temale selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks on andnud seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik ( TsÜS § 10 lg 2 ).

Perekonnaseadus  näeb ette laste huvide täiendava kaitse, sätestades tehingute tegemised piirangud lapse eestkostjale ( PKS § 99 ): eestkostja ei või eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta võõrandada eestkostetava kinnisasju; võõrandada eestkostetava vallasasja, millel on eestkostetava jaoks eriline väärtus; pantida ja kinkida eestkostetava asju ning võtta tema nimel varalisi kohustusi; võtta eestkostetava nimel laenu; loobuda võla sissenõudmisest ja eestkostetava nimel pärandi vastuvõtmisest.  Keelatud on tehingud eestkostja ja eestkostetava vahel. Eestkostja ei või eestkostetava nimel teha tehingut oma abikaasaga ja sugulastega ( PKS § 100 ). Eestkostjale tehingute tegemiseks kehtestatud piiranguid kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.

Lastekaitse seaduse kohaselt on igal lapsel sünnipärane õigus elule ja tervisele ning laps tuleb tervishoiuasutuses arvele võtta kohe pärast sündi. Eesti seadustega ei ole kehtestatud  mingeid vanusepiiranguid iseseisvalt tervishoiuasutusse pöördumiseks nõustamise eesmärgil. Põhikoolides, gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes hoolitsevad  laste tervise eest kooliarst, kooliõde ja maapiirkondades perearst ning lastel on õigus nende poole iseseisvalt pöörduda.

Eesti seadustega ei ole kehtestatud  vanuse alampiiri õigusabi saamiseks ilma vanemate nõusolekuta. Samuti ei ole määratletud vanusepiiri õigusabi saajale.

Koolikohustuslik on laps, kes jooksva aasta 1.oktoobriks saab 7-aastaseks. Vanemate soovil võib esimesse klassi vastu võtta lapse, kes on jooksva aasta 30.aprilliks saanud kuueaastaseks. Õpilane on koolikohustuslik põhihariduse omandamiseni ( põhikoolis on 1. -9. klass ) või 17- aastaseks saamiseni ( Põhikooli ja gümnaasiumi seadus § 17) (vt  ptk 7.1).

Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992, 15, 241) kohaselt võib töötajaks olla 18-aastaseks saanud isik. Erandjuhtudel võib töötajaks olla 15-aastaseks saanud alaealine ühe vanema või hooldaja kirjalikul nõusolekul, kui töötamine ei ohusta alaealise tervist, kõlblust ja hariduse omandamist ning ei ole alaealisele keelatud.  13 -15- aastane alaealine võib olla töötajaks ühe vanema või eestkostja ja tööandja asukoha tööinspektori kirjalikul nõusolekul ning Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud nimekirjas loetletud töödel, kui töötamine ei ohusta alaealise tervist, kõlblust ja hariduse omandamist ega ole alaealisele keelatud.

Töötavatel alaealistel on lühendatud tööaeg: 13-14-aastastel 20 tundi nädalas; 15 -16-aastas-tel 25 tundi nädalas; 17-aastastel 30 tundi nädalas. Alaealist  ei ole lubatud rakendada ületunnitööle, tööle ööajal ja puhkepäevadel. (Vt ka ptk 8.4)

Seksuaalküsimustes antakse teadmisi koolis vastavalt kehtestatud õppeprogrammidele. Lapsi püütakse kaitsta liialt varajase suguelu alustamise eest. Kriminaalkoodeksi ( RT I 1999, 38, 485) § 116 näeb ette täisealisele karistuse  noorema kui 14-aastase naissoost isikuga suguühendusse astumise eest, § 118 näeb ette karistuse pederastia eest noorema kui 16-aastase isikuga. (Vt ka ptk 8.6)

Isik on abiellumisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks. 15-18-aastane alaealine võib abielluda oma vanemate või eestkostja kirjalikul nõusolekul. Kui kas või üks vanematest või eestkostja ei anna abiellumiseks nõusolekut, võib kohus anda abiellumisloa ühe vanema või eestkoste- asutuse avalduse alusel. Kohus annab abiellumisloa, kui  abiellumine vastab alaealise huvidele  ( PKS § 3 ).

18-aastaseks saanud meessoost Eesti kodanikud on kohustatud end kutsealusena arvele võtma. Kaitseväeteenistuse seaduse (RT I 2000, 28, 167) § 19 kohaselt kutsutakse ajateenistusse 19 - 27 aastasi kodanikke.

Eesti seadustega ei ole kehtestatud tunnistajatele esitatavaid vanusepiiranguid kohtumenetluses. Kui tunnistajaks on noorem kui viieteistkümneaastane isik, tuleb teda vastavalt kriminaalmenetluse koodeksile ( RT 1992, 20, 287 JA 288) üle kuulata pedagoogi või psühholoogi osavõtul, vajalikel juhtudel ka vanemate või teiste seaduslike esindajate juuresolekul ( KrMK § 133, 244 ). Halduskohtumenetluse seadustiku ( RT I 1993, 50, 694 ) ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( RT I 1998, 43, 666) kohaselt võib kuni 15-aastast  isikut tunnistajana vajaduse korral üle kuulata pedagoogi, vanema, lapsendaja või eestkostja juuresolekul, kes võib kohtu loal ka tunnistajat küsitleda ( HKMS §14, TKMS  § 111).

Kriminaalvastutusele võtmisele kuulub isik, kes enne kuriteo toimepanemist on saanud viisteist aastat vanaks ( KrK § 10 lg 1 ).
Raskete kuritegude ( tahtlik tapmine, üliraske ja raske kehavigastuse tahtlik tekitamine, piinamine, röövimine jt.) eest võetakse kriminaalvastutusele alates 13 -15-aastaselt. Kui kohus leiab, et isikut, kes pani kuriteo toime enne 15-aastaseks saamist ( samuti isikut, kes 15- 18- aastaselt pani toime kolmanda astme kuriteo ), saab mõjutada kriminaal- karistust kohaldamata, nähakse ette muud mõjutusvahendid  -  eri-õppekasvatusasutusse või ravikasvatusasutusse paigutamine (KrK §61 lg1 ). Isikule, kes kuriteo toimepanemise ajal oli noorem kui 18-aastane, ei tohi vabadusekaotuse aeg  ületada 8 aastat. Alaealised kannavad vabadusekaotust noorte vanglas. Alaealisele võib mõista aresti tähtajaga kuni üks kuu õpingutest ja tööst vabal ajal. Rahatrahvi ei saa mõista alaealisele süüdimõistetule, kellel puudub iseseisev sissetulekuallikas. Alaealisus on karistuse mõistmisel vastutust kergendavaks asjaoluks.

Vastavalt haldusõiguserikkumiste seadustikule võib haldusvastutusele võtta isiku, kes enne haldusõiguserikkumist on saanud 15-aastaseks (Haldusõigusrikkumise s § 10 ).  15 -18-aastase alaealise poolt toimepandud haldusõiguserikkumise asja arutav ametiisik, halduskohtunik või kohus võib menetluse lõpetada ja materjalid üle anda sotsiaaltalitusele, kui haldusõiguse rikkuja isikut arvestades on otstarbekas kohaldada kasvatuslikke abinõusid.

Alkoholiseaduse (RTI 1999, 24, 359) §31 alusel on keelatud alkoholi müüa alla 18-aastasele isikule. Müüjal on kohustus sellekohase kahtluse korral nõuda ostjalt isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda alkoholi müümisest dokumendi mitteesitamise korral. Alla 18-aastased isikud ei tohi alkoholiga kaubelda. Seadusega kehtestatud nõuete rikkumine toob kaasa kriminaal- või haldusvastutuse.

Uus tubakaseadus võeti Riigikogus vastu 2000.aasta suvel. Tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi eeskirja ( Vabariigi Valitsuse 26.oktoobri 1999.a. määrus nr.327 ) kohaselt ei ole lubatud tubakatooteid müüa alla 18-aastastele isikutele ning tubakatoodetega ei tohi kaubelda alla 18-aastased isikud.

Mittetulundusühingute seaduse kohaselt võivad lapsed asutada mittetulundusühinguid ning olla nimetatud ühingute liikmeteks. Mittetulundusühingute seadus sätestab, et ühingu liikmeks võib olla iga füüsiline isik, kes vastab mittetulundusühingu põhikirja nõuetele (prg 5). Lapsed ei saa kuuluda mittetulundusühingu juhatusse, kuna juhatuse liige peab olema teovõimeline isik (prg 26).

Relvaseaduse (RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597) § 19 kohaselt võivad piiramata tsiviilkäibega relvi ja nende laskemoona vabalt soetada ja omada kodanikud, kes on vähemalt 16-aastased. Eesti kodanikul, kes on vähemalt 18-aastane, on õigus soetada ja omada piiratud käibega tsiviilrelva, välja arvatud tulirelva hulka kuuluvad püstol ja revolver. Eesti kodanikul, kes on vähemalt  21-aastane või tegevteenistuse läbi teinud, on õigus soetada ja omada iga piiratud käibega tsiviilrelva, seadusega sätestatud korras ja tingimustel.

Seoses sündimuse kiire langusega viimastel aastatel, on ka laste arv ühiskonnas kiiresti vähenemas (vt. joonis).Eriti oluline muutus toimub aastatel 2008-2009 kui lapseeast kasvab välja 1990.aastate alguses sündinud arvukam põlvkond.
 

III. ÜLDISED PÕHIMÕTTED

3.1. Mittediskrimineerimine    ÜLES
Anneli Sooväli

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 9 sätestab, et põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. § 12 sätestab, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel (§ 12).

Kriminaalkoodeks sätestab karistuse rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamise eest (§ 72). Sama seaduse § 72primm näeb ette karistuse üksikisiku õiguste otsese või kaudse kitsendamise või talle otseste või kaudsete eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, varalisest või sotsiaalsest seisundist või muude asjaolude alusel.

Kriminaalmenetluse koodeks sätestab, et õigusemõistmist kriminaalasjades teostatakse põhimõttel, et isikud on seaduse ja kohtu ees võrdsed, olenemata päritolust, sotsiaalsest ja varalisest seisundist, rassilisest ja rahvuslikust kuuluvusest, soost, haridusest, keelest, suhtumisest religioonisse, tegevusalast ja -laadist, elukohast ja muudest asjaoludest (§ 13).

Põhiseaduse järgi on lasterikkad pered ning puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise tähelepanu all (§ 28).
Eesti Vabariigi Lastekaitse seaduse järgi on lapsel mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus. Lapsel on õigus ja tal peab olema võimalus otsida, saada ja jagada mitmekülgset humanistlikku informatsiooni, osaleda organisatsioonides ja liikumistes (§ 11). Lastekaitse seaduse §10 sätestab laste võrdse õiguse saada abi ja hooldust ning areneda sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega.

Haridusseaduse § 10 järgi peavad riik ja kohalikud omavalitsused tagama keha-, kõne-, meele ja vaimupuudega ning eriabi, samuti kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele võimaluse õppida selleks loodud õppeasutustes, kindlustades nende täieliku ülalpidamise õigusaktidega ettenähtud korras ja tingimustel.
 

3.2 Lapse huvide esikohale seadmine  ÜLES
Signe Riisalo

Lastekaitse seaduse § 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. Põhimõtte rakendamiseks on perekonnaseaduses nõutud, et lapsesse puutuva vanematevahelise vaidluse korral esindab lapse huve kohtus aga kohtuvälise lahenduse korral eestkosteasutus. Eestkosteasutus esindab lapse huve ka kohtuväliste vaidluste korral. Eestkosteasutus on lapse elukohajärgse kohalik omavalitsus, kelle ülesanne on tagada lapse huvide esikohale seadmine.

Samuti on alaealise mõjutusvahendite seaduse kohaselt lapsel õigus esindajale, kes kaitseb tema huve alaealiste komisjonis. Samuti  on nõutav spetsialistide arvamus igas alaealise kohtuasjas ning sotsiaaltöötaja jälgib selle nõude täitmist (lastekaitse seadus prg 35 l 2)

Vähemalt 10-aastasel lapse on õigus oma huve kaitsta ja teatud otsustustel, nagu lapsendamine, nime muutmine, elukoha määramine, kaasa rääkida. Kogu Eesti seadusandlust läbib põhimõte, mille kohaselt tuleb lapse arvamust temasse puutuvates küsimustes lapse vanust ja arengut arvestada.

3.3 Õigus elule ja arengule ÜLES
Signe Riisalo

Põhiseaduse § 16 sätestab, et igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
Põhiseaduse § 27 kohaselt on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Lapse kasvatamise ja õpetamise kohustuste täitmata jätmise eest vanemate või nende kohustused seaduslikult üle võtnud isikute poolt (eestkostja, perekonnas hooldaja, kasuvanem, lastehoolekandeasutus, eestkosteasutus) on ette nähtud haldusõigusrikkumiste seadustiku §-s 153 karistus rahatrahvi näol kuni viiekümne päevapalga ulatuses.

Lastekaitseseaduse § 8 sätestab, et igal lapsel on sünnipärane õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule. Vastavalt Eestis kehtivale seadusandlusele on raseduse katkestamine lubatud naise omal soovil ja vastutusel kuni 12. rasedusnädalani ja meditsiinilistel näidustustel kuni 20-nda rasedusnädalani.

Eestis reguleeritakse abortide tegemist raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega, mis võeti Riigikogu poolt vastu 1998. a. Eestis on loodud abordi register (raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus p 17). Rasedust võib katkestada ainult vastavat riiklikku tegevuslitsentsi omavas tervishoiuasutuses ning seda võib teha ainult naistearst (p 7,9).

Kriminaalkoodeksi § 102 kohaselt on ema poolt vastsündinud lapse tahtlik tapmine sünnituse ajal või vahetult pärast sünnitust karistatav kuni nelja-aastase vabadusekaotusega..

Surmanuhtlus on Eestis keelatud. Alla 18-aastasetele isikutele ei või määrata karistust kestusega üle 8 aasta koos vabadusekaotusega noortevanglas.

Eestis on leidnud aset juhtum, kus vanemad keeldusid hädavajalikust ravist oma vastsündinud lapsele ja selle tulemusena laps suri. Tegemist oli usuliste veendumustega, mille kohaselt vanemad ei lubanud teha lapsele vereülekannet. Kuna seni veel kehtiva Eesti NSV tervishoiuseaduse (ENSV Teataja 1971, 29, 326 ja lisa 1974, 37, 369; 1980, 18, 315; 1984, 24, 292; 1985, 37, 579; 1986, 11, 68; RT I 1995, 57, 978; 1997, 16, 260) paragrahvide 51 ja 52 kohaselt annab lapse raviks nõusoleku vanem, ei saanud arstid ilma nende nõusolekuta last ravida. Samal ajal ei suutnud arstid tagada lapsele lastekaitse seaduse paragrahvist 8 tulenevat  õigust ega ka konventsiooni artiklist 6 tulenevat õigust- õigust elule.  Kõnealuse juhtumi võttis arutusele Tallinna Prokuratuur. Esialgu süüdistati lapse surmas arste, kuid asjaolude selgitamisel otsustas prokuratuur esitada süüdistuse lapse vanematele. 18. mail 2000. aastal andis prokuratuur asja kohtusse, vanemaid süüdistatakse oma lapse surma põhjustamises ettevaatamatuse tõttu, mille eest on ettenähtud vabadusekaotus kuni kolme aastani.

Vt ka ptk 6.1

3.4 Õigus väljendada oma vaateid   ÜLES
Signe Riisalo

Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.

Mittetulundusühingute seadus annab lastele võimaluse ühingute loomiseks ja noorsootöö seaduse alusel toetab riik rahaliselt laste organisatsioone ning nende projekte.

Perekonnaseaduse § 48 kohaselt saab vähemalt 10-aastase lapse perekonnanime muuta ainult lapse nõusolekul. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab.

Perekonnaseaduse § 58 sätestab, et  lapsesse puutuva vaidluse läbiviimisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab.  Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab. Lapse soove tuleb arvestada:
lapse elukoha määramisel;
lapsendamisel;
ees- ja perekonnanimemuutmisel;
lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel (paragrahvid 48, 58, 79).

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele tuleb üldjuhul sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel ära kuulata isiku (sealhulgas lapse) arvamus. Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata ka vanema ja kasuvanema või eestkostja arvamus. Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada 10-aastaseks saanud lapse enda soovi, samuti vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja soovi. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab (paragrahvid 31, 32).
 

IV. TSIVIILÕIGUSED JA VABADUSED

4.1 Sünni registreerimine ja nimi  ÜLES
Margit Stamberg, Heli Ferchel, Mare Ainsaar

Sünd

Lastekaitse seaduse § 9 lõige 1 kohaselt tuleb et iga laps tuleb võtta meditsiiniasutuses arvele kohe pärast sündi. Sünnihetkest alates on igal lapsel õigus oma nimele, rahvusele, rahvuskultuurilisele üldharidusele, oma vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt.

Lapse sünni registreerimine on kohustuslik. Mittetäitmisele järgneb haldusvastutus. Sünnist või surmast seadusega ettenähtud tähtaja jooksul vastavale ametnikule teatamata jätmise eest määratakse rahatrahv kuni kümne päevapalga ulatuses (Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 180).

Lapse sünde registreeritakse Eestis kahes institutsioonis sõltumata vanemate elukohast või kodakondsusest kõigi Eestis sündinud laste kohta.
Sünnitusmajas täidetakse meditsiiniline sünnikaart nii elusalt kui surnult sündinud lapse kohta. Kaart saadetakse edasi meditsiinisse sünniandmekogusse Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis, kus alates 1992. a. registreeritakse kõik sünnikaardid. Sealt omakorda edastatakse statistilisi töötlusi haiglatele ja maakonnaarstidele ning kontrollitakse Statistikaametiga andmeid vahetades sündide registreerimise õigsust.

Teiseks registreeritakse laps vanemate pöördumisel perekonnaseisuametisse või väikemates omavalitsustes valla- või linnasekretäri poole, kus täidetakse lapse sünniakt.  Leidlapse sünniakt koostatakse lapse leidmise koha perekonnaseisuasutuses (perekonnaseaduse § 114 lõige 1) kolme päeva jooksul lapse leidmise päevast (perekonnaseadus p114). Sünniakt koostatakse vanema avalduse alusel. Kui vanem on surnud või ta ei saa avaldust esitada, esitab avalduse vanema sugulane, selle raviasutuse juht, kus laps sündis või muu isik. Sünniakti kantakse lapse sünnikuupäev, kellaaeg, sugu, ees-ja perekonnanimi, sünnikoht . Vanemate kohta (lisaks tunnistuses nõutule) ka nende sünnikuupäev, sünnikoht, elukoht ; ka lapse isast põlvnemise alus (a -abieluakti nr. ; b - isast põlvnemise tuvastamine, c - vanemate ühine või isa sellekohase avalduse olemasolu). Sünniakt täidetakse dokumentide alusel (v.a. ütlused selle kohta, mitmes laps see emal on, ema ja isa tegevusala, amet, haridus).  Sündi registreerima tulnud isik ei pruugi olla lapse ema või isa, mis võib põhjustada ütluse järgi vormistatavates andmetes vigu.  Sünniakti koostamise õigus on ka Eesti Vabariigi välisesindustel.
Perekonnaseisuametisse peab vanem pöörduma vähemalt kuu aja jooksul pärast lapse sündimist. Kui vanemad ei pöördu õigeaegselt perekonnaseisuametisse või valla-või linnasekretäri poole, siis saadetakse ikka sünnitusmajast saadetud andmed lapse sündimise kohta sünniregistrisse, seega lapse sünd on fikseeritud. Nime panemisel ja sünni registreerimisel ei tule maksta midagi, samuti pole mingeid muid takistusi nime panemisel. Juhul kui vanemad registreerivad lapse sünni hiljem kui kuu peale lapse sündi - on ette nähtud rahatrahv kuni kümne päevapalga ulatuses (haldusõigusrikkumise seadustik p 180).
Sünniakt koostamise eest ei tasuta  riigilõivu ( Riigilõivuseadus § 22 lg 1). Seaduses puuduvad erinevused kodanike ja mittekodanike  laste registreerimisel.

Perekonnaseisuasutus väljastab lapse sünni kohta sünnitunnistuse. Sünnitunnistusele kantakse lapse ees- ja perekonnanimi, isikukood, sünnikuupäev, sünnikoht ja  andmed  ema ja isa kohta (ees-ja perekonnanimi, isikukood, kodakondsus).

Nimi

Vastavalt Perekonnaseaduse § 46  pannakse lapsele eesnimi vanemate kokkuleppel. Surnult sündinud lapsele eesnime panemine ei ole kohustuslik. Vanemate kokkuleppe puudumisel otsustab eestkosteasutus, kumma vanema pakutud eesnimi lapsele pannakse. Lapsele ei või panna eesnime, mis ei ole kooskõlas heade kommete ja tavadega. Lapsel võib olla mitte enam kui kolm eesnime või üks kahekordne eesnimi.

Perekonnaseaduse kohaselt antakse lapsele antakse vanemate perekonnanimi. Perekonnanimi antakse lapsele vanemate kokkuleppel (enamasti isa või ema perekonnanimi). Kokkuleppe puudumisel otsustab eestkosteasutus kumma perekonnanimi lapsele antakse.
Vastavalt perekonnaseadusele antakse ema perekonnanimi lapsele kui lapse ema ei ole abielus või kui abielu kestel sündinud või eostatud laps ei põlvne lapse emaga abielus olevast mehest ja lapse põlvnemine isast ei ole kindlaks tehtud ega tuvastatud (p 47).
Leidlapse sünniakti kannet vanemate kohta ei tehta. Leidlapse ees- ja perekonnanime otsustab eestkosteasutus (perekonnaseaduse § 114 lõige 4).

Lapse nime on võimalik muuta vanema avalduse esitamisel. Lapse perekonnanime vanemate abielu lõppemisel või selle kehtetuks tunnistamisel automaatselt ei muudeta. Vähemalt 10-aastase lapse perekonnanime võib muuta ainult lapse nõusolekul. Arvestada tuleb ka alla 10-aastase lapse soovi (perekonnaseadus p 48).
Lapsendamisel  antakse lapsendaja soovil lapsele lapsendaja perekonnanimi ja võidakse muuta lapse eesnime. Vähemalt 10aastase lapse puhul on vaja selleks lapse nõusolekut (perekonnaseadus p 85).

Kunstliku viljastamise tulemusena sündinud ja täisealiseks saanud isikul on õigus pöörduda perekonnaseisuasutusse, et saada andmeid oma kunstliku eostatuse kohta. Kui selline isik on sündinud doonori seemnerakkudega eostatult, avaldatakse talle ainult seaduses lubatud andmed (ei sisalda isikuandmeid). Vastavalt perekonnaseaduse §  40 ei ole kunstliku viljastamise doonoril õigust nõuda ema ega lapse isiku kindlakstegemist ega enda tunnistamist isaks. Kohus ei tuvasta lapse põlvnemist kunstliku viljastamise doonorist. Kunstliku viljastamise korraldanud isikud on kohustatud hoidma kunstliku viljastamise saladust.

Kasuvanemad

Lapsendamise puhul kantakse lapse sünniakti lapsendajad kui vanemad. Lapsendamine toimub kohtumenetlusega.
Seadusega on tagatud lapsendamise saladus. Lapsendamise andmete väljastamise kord  kehtestatakse õigusaktiga ( praegu pole).

Lapsendamise puhul esitatakse lapsendajale järgmised nõuded: ta peab olema vähemalt 25- aastane, suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Lapsendajaks ei või olla isik, kellelt on vanema õigused ära võetud või kellelt on laps ära võetud vanema õigusi ära võtmata; kes on kõrvaldatud eestkostja kohustuste täitmisest; kes on tunnistatud teovõimetuks või kelle teovõimet on piiratud.

Lapsele, kelle vanemad on surnud, seatakse sisse eestkoste. Isik määratakse kohtu poolt eestkostjaks tema avalduse alusel. Vähemalt 10-aastase  lapse puhul arvestatakse lapse  soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. Eestkostja on lapse seaduslik esindaja.

Eesmärgid

Eesti riigi eesmärgiks on registreerida kõikide laste sünnid sõltumata vanemate kodakondsusest või elupaigast. Praktiliselt see ka õnnestub. Sünniandmed on ühed kõige paremini fikseeritud andmed Eestis.

Riiklikuks eesmärgiks on üle minna enam kliendisõbralikule registrite süsteemile, mis võimaldab ametkondlikuks arvepidamiseks vajalikud toimingud (shl. sündide ja elukoha registreerimine) sooritada võimalikult lihtsalt ja inimestele lisaraskusi valmistamata.

Raskused

Üldiselt tuleb lugeda sündide registreerimise taset ja selle organiseerimist Eestis väga heaks.

Meetmed ja arengusuunad

• Ühinenud registrite toimimise tegevuskava ja kontseptsiooni väljatöötamine.
• Hädavajalik on Rahvastiku registri seaduse kiire vastu võtmine ja  rakendamine.
• Suurendada omavalitsuste huvi oma territooriumil elava rahvastiku ja selle kohta arvepidamise üle.
• Inimeste üle riigi piiri liikumise fikseerimine on suhteliselt puudulik. Lahenduse leidmiseks oleks oluline soodustada koostööd piirivalve ja registrite (AS Andmevara ja KMA registrite vahel).
• Andmete avaldamine ja analüüs aitab andmebaase korrigeerida ja kontrollida.

Eesti seaduste kohaselt ei tohi kelleltki võtta sünniga omandatud kodakondsust (põhiseadus § 8 ja kodakondsusseadus § 28 lõige 3). Samuti ei tohi kodakondsust võtta veendumuste pärast (põhiseadus § 8 ja kodakondsusseadus §28 lõige 2).  Laps on kodakondsusseaduse siseseisev subjekt. Kui vanemalt võetakse kodakondsus, ei mõjuta see laste õiguslikku seisundit. Kui kodakondsuse ära võtmise tagajärjeks on kodakondsusetus, võidakse isikut kodakondsusest mitte vabastada.

Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab Kodakondsusseadus. (Kodakondsusseadus § 5, Põhiseadus § 8)

Eesti kodakondsus omandatakse sünniga või saadakse naturalisatsiooni korras. (Kodakondsuse seadus § 2)
Sünniga omandab Eesti kodakondsuse:
1) laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses;
2) pärast isa surma sündinud laps, kelle isa oli surma hetkel Eesti kodakondsuses.
Eestis leitud laps, kelle vanemad ei ole teada, tunnistatakse eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel kohtu korras Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga, kui ei ole tõendatud, et laps on mõne muu riigi kodakondsuses.

Kodakondsuse seaduse 3.peatükis sätestatakse alaealisena Eesti kodakondsuse saamise tingimused (§ 13-15).
Alla 15-aastane alaealine saab Eesti kodakondsuse, kui seda taotlevad alaealisele tema vanemad, kes on Eesti kodakondsuses, või Eesti kodakondsuses olev vanem notariaalselt tõestatud kokkuleppel Eesti kodakondsuses mitteoleva vanemaga või alaealist üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes on Eesti kodakondsuses.

Kodakondsuse saamiseks peab alla 15-aastane viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest, tunnistatud kodakondsuseta isikuks või peab olema tõendatud, et ta vabastatakse senisest kodakondsusest seoses Eesti kodakondsuse saamisega.

Alla 15-aastane, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on võetud vanema õigused, saab Eesti kodakondsuse eestkosteasutuse või alaealise Eesti kodakondsuses oleva eestkostja taotlusel.

Alla 15-aastane, kes on sündinud Eestis pärast 1992. aasta 26. veebruari, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kui:
1) seda taotlevad temale vanemad, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks;
2) seda taotleb temale teda üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks.

Alla 15-aastane saab koos oma Eesti kodakondsust taotleva vanema või lapsendajaga Eesti kodakondsuse vanemate või alaealist üksi kasvatava vanema või lapsendaja taotlusel, kui alaealine viibib püsivalt Eestis ning on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks.

2000. aasta sügisel tekkis Eestis diskussioon kodakondsuse saamise protseduuri üle lapse lapsendamisel. Kuigi kõik pooled olid ühisel arvamusel, et juhul kui vähemalt üks lapse vanematest on Eesti kodanik, on ka lapsendatud lapsel õigus kodakondsusele, oldi eriarvamusel kodakondsuse saamise protseduuri osas.

4.3 Identiteet    ÜLES
Tanel Mätlik, Margit Stamberg

Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus (põhiseadus § 49). Igal lapsel on sünnihetkest alates õigus rahvusele, rahvuskultuurilisele üldharidusele (lastekaitse seadus § 9 lõige 1).

Vähemusrahvusesse kuuluval isikul on õigus säilitada oma etniline kuuluvus, kultuuritavad, emakeel ja usutunnistus. (vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus § 3 lõige 1). Keelatud on rahvuskultuuri tavade ja usukommete halvustamine ning nende täitmise takistamine, samuti tegevus, mille eesmärgiks on vähemusrahvuste sunniviisiline ümberrahvustamine (vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus § 3 lg 2).

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamise eest karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani. Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa inimese hukkumise, vigastamise või muu raske tagajärje, ­ karistatakse vabadusekaotusega kuni kolme aastani (Kriminaalkoodeks § 72). Üksikisiku õiguste otsese või kaudse kitsendamise või talle otseste või kaudsete eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, varalisest või sotsiaalsest seisundist või muude asjaolude alusel ­ karistatakse rahatrahvi või arestiga (Kriminaalkoodeksi § 721).

Riiklik programm "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007"(Integratsioon....)  peab üheks oluliseks riigipoolseks ülesandeks Eesti ühiskonna integratsioonis on anda etnilisse vähemusse kuuluvatele isikutele võimalus emakeelse hariduse saamiseks ja oma kultuuri edendamiseks. Seda asjaolu arvestades on oluline riigi sisuline ja rahaline toetus. Etnilise vähemuse haridus- ja kultuuriküsimuste korraldamine on ka kohalike omavalitsuse pädevuses ning mitmed kohalikud omavalitsused on juba toetanud etniliste vähemuste pühapäevakoole. Alamprogrammi "Etniliste vähemuste haridus ja kultuur" ettevalmistamise üheks osaks on seetõttu etniliste vähemuste esindajate, kohalike omavalitsuste ja riigi rollide jaotuse määratlemine etniliste vähemuste haridus- ja kultuuriküsimuses, lähtudes situatsioonist konkreetses regioonis

Etniliste vähemuste üldhariduskoolide tegevuse põhimõtted on järgmised:
Rahvuskeelse üldhariduskooli omanikuks võib olla vallavalitsus, linnavalitsus, eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik. Kooli õppekava peab vastama põhi- ja üldkeskhariduse riiklikule õppekavale (või lihtsustatud või toimetuleku õppekavale). Üldhariduskooli õppekava ei sõltu kooli omandivormist. Raamkavanõuded on kohustuslikud mis tahes õppekeele puhul. Õppekeele määrab kooli omanik, kuid põhikoolis on eesti keele õpe kohustuslik riikliku õppekavaga määratud mahus, et lõpetaja võiks järgmisel haridustasemel jätkata õpinguid eesti keeles.

Algkooli, põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuste pedagoogide palgad ja õppevahendite soetamise kulud kaetakse riigieelarvest riiklikele õppekavadele vastavate õppekavade ulatuses sama liiki riigi- või munitsipaalkoolidele kehtestatud korras. Erakool võib saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohalikust eelarvest. Need põhimõtted rakenduvad ka rahvuskeelsetele koolidele.

Põhikooli õppekeeleks võib olla muu keel kui eesti keel, kusjuures munitsipaalkooli puhul teeb vastava otsuse kohaliku omavalitsuse volikogu, riigikooli puhul Haridusministeerium. Koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 9). Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus (Põhiseaduse § 37). Vt uus Põhikooli ja gümnaasiumi seadus.

Etnilise vähemuse haridus- ja kultuuriküsimuste korraldamine on ka kohalike omavalitsuse pädevuses ning mitmed kohalikud omavalitsused on juba toetanud etniliste vähemuste pühapäevakoole. Alamprogrammi "Etniliste vähemuste haridus ja kultuur" ettevalmistamise üheks osaks on seetõttu etniliste vähemuste esindajate, kohalike omavalitsuste ja riigi rollide jaotuse määratlemine etniliste vähemuste haridus- ja kultuuriküsimuses, lähtudes situatsioonist konkreetses regioonis.

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus
12.06.1993.a võttis Riigikogu vastu vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse, mis sarnaselt 1925.a vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusele sätestab rahvusvähemusse kuuluvate isikute õiguse moodustada kultuuriomavalitsusi, et teostada neile põhiseadusega antud kultuurialaseid õigusi ­ säilitada oma emakeel, etniline kuuluvus, kultuuritavad ja  usutunnistus. Seadus käsitleb rahvusvähemusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest, on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Sarnaselt 1925.a seadusega võivad kultuuriomavalitsusi moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusvähemusse kuuluvad isikud ja nendesse rahvusvähemustesse kuuluvad isikud, kelle arv Eestis on üle 3000.

Rahvusvähemusse kuuluval isikul on õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi; luua rahvuslikke organisatsioone; täita rahvustraditsioone ja usukultuslikke tavasid, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust; kasutada oma emakeelt asjaajamises keeleseadusega kehtestatud piires; kirjastada rahvuskeelseid trükiseid;
sõlmida koostöökokkuleppeid rahvuslike kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste vahel; levitada ja vahetada teavet oma emakeeles.

Kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks on emakeelse õppe korraldamine ja järelvalve selleks ettenähtud varade kasutamise üle; rahvusvähemuse kultuuriasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine, samuti rahvuslike kultuuriürituste korraldamine; rahvusvähemuse kultuuri ja hariduse edendamiseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ning
määramine.

02.02.1995.a kirjutas Eesti Vabariik alla Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonile, mille Riigikogu ratifitseeris 11.11.1996. Raamkonventsioon sätestab rahvusvähemuste ja nendesse kuuluvate isikute õiguste ja vabaduste kaitse, mille jaoks raamkonventsioonile allakirjutanud riigid võtavad vastavad kohustused. Riigikogu lisas juurde deklaratsiooni, mille kohaselt Eesti Vabariik käsitleb rahvusvähemusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlasest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ja on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

Muud olulisemad Eesti Vabariigi õigus- ja normatiivaktid, mis on seotud rahvusvähemuste ja etniliste vähemuste emakeele ja kultuuri edendamisega:

Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused
16.09.1998.a võttis Riigikogu vastu Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused, mis sätestab kõikide ühiskonnaliikmete, sõltumata nende soost, rahvusest ja elukohast, võrdsed õigused kultuurielus osalemiseks. Riik soodustab rahvusvähemuste omakultuurilist tegevust ja kultuurialaseid kontakte nende etnilise kodumaaga. Riikliku kultuuripoliitika põhieesmärgiks on tagada eesti rahvuskultuuri traditsioonide kestmine, vähemusrahvuste kultuuriautonoomia toetamine ning rahvakultuuri elujõulisus kõigis eluvaldkondades.

Rahvuskultuuriseltsid, nende liidud ja ühendused
Kultuuriministeeriumi eelarvest jagatakse rahvuskultuuriseltsidele toetusi nende esitatud projektide alusel. 1996.a oli toetuste kogumaht 950 000 krooni, 1997.a 1 200 000 krooni, 1998.a 2 000 000 krooni, 1999.a 2 000 000 krooni ja 2000.a 1 500 000 krooni.

Rahvuskultuuriseltside ja nende pühapäevakoolide tegevust on toetanud Eesti riik, mitmed kohalikud omavalitsused ning välisdoonorid otsetoetustena, Integratsiooni Sihtasutuse kaudu või Põhjamaade/ÜRO Arenguprogrammi projekti "Toetus riiklikule programmile" kaudu. Lisaks sellele Haridusministeerium ja mitmed kohalikud omavalitsused toetavad rahvuskultuuriseltside ja nende pühapäevakoolide tegevust.

1999.a tegutseb Eestis üle 120 rahvuskultuuriseltsi. Rahvuskultuuriseltsid on enamikus koondunud 4 rahvuskultuuriseltside liitu ja ühendusse, so Rahvusvaheline Rahvuskultuuride ühenduste Liit "Lüüra" (31 seltsi), Eestimaa Rahvuste ühendus (20 seltsi), Slaavi Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis (42 seltsi ja 33 kollektiivi) ning Ida-Virumaal tegutsevate rahvuskultuuriseltside katusorganisatsioon Ida-Virumaa Rahvuskultuuriseltside ümarlaud (18 seltsi). Väljaspool nimetatud ühendusi ja liite tegutseb veel u 10 rahvuskultuuriseltsi.

Peamised probleemid (Integratsioon Eesti ühiskonda)
1. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus kehtestab printsiibi, mille kohaselt rahvusvähemuste hariduse ja kultuurielu puhul lasub algatus ja vastutus rahvusvähemusel endal kultuuriomavalitsuse tegevuse kaudu. Riik on eeskätt vastavaid võimalusi loovas ja toetavas rollis.
Kuigi seadus oli vastu võetud juba 1993. aastal, pole seaduses ettenähtud võimalused rakendunud. Eeskätt puudutab see kultuuriomavalitsuste moodustamise küsimust, kuna moodustatavate kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks on muu hulgas rahvusvähemuse emakeelse õppe korraldamine ja järelvalve selleks ettenähtud varade kasutamise üle, kultuuriasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine jne. Sellest lähtuvalt tuleb koostöös Presidendi ümarlaua ja teiste osapooltega viia läbi seaduse analüüs.
Vt ka 8.8
 

4.4 Sõnavabadus    ÜLES
Signe Riisalo, Heli Ferchel

Põhiseaduse § 45 tagab igaühele sõnavabaduse ning lubab piiranguid ainult seaduse kaudu ning alustel, mis ei ole vastuolus konventsiooniga. Eesti põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas trükis pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning tema hea nime kaitseks. Tsensuuri Eestis ei ole (Põhiseadus §45).
 Informatsiooni saamise ja levitamise osas on seadusega ettenähtud piirangud riigisaladuse, samuti riigi julgeoleku, teiste inimeste õiguste ja reputatsiooni ning tervise ja kõlbluse kaitseks.

Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 11 kohaselt on lapsel on mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus.
Lapsel on õigus ja tal peab olema võimalus otsida, saada ja jagada mitmekülgset humanistlikku informatsiooni, osaleda organisatsioonides ja liikumistes (Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 11). Vastavalt Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse paragrahvile 17 tohib lapse sotsiaalseid õigusi piirata ainult seaduslikel alustel ja last arvestavalt:
1) teiste inimeste õiguste, sealhulgas hea nime kaitseks, kui lapse tegevus on ilmselt ekslik või pahatahtlik;
2) õiguskorra, kõlbluse ja tervise kaitseks;
3) lapse enda arengu kindlustamiseks.

Kriminaalkoodeksi § 129 näeb ette et, et  teadvalt vale ja teist isikut häbistava väljamõeldise levitamise eest karistatakse rahatrahviga. Laimu eest trükis või muul teel paljudele isikutele kättesaadavaks tehtud viisil, samuti riiklikule, ühiskondlikule või muule organisatsioonile esitatud avalduses või anonüümkirjas karistatakse rahatrahvi või arestiga.

Kriminaalkoodeksi § 130 näeb ette karistuse teise isiku au ja väärikuse alandamise eest, solvamine on karistatav rahatrahvi või arestiga.

Sõjapropaganda on Eestis keelatud, kriminaalkoodeksi § 69 kohaselt, igasugusel kujul tehtava sõjapropaganda eest karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.

Riigisaladuse avaldamine on keelatud. Kriminaalkoodeksi § 73sätestab, et riigisaladust sisaldavate andmete avaldamise eest isiku poolt, kellele need andmed olid usaldatud või said teatavaks seoses teenistuse või tööga, kui puuduvad spionaazi tunnused ning kui see tegu põhjustas raske tagajärje, karistatakse rahatrahviga või vabadusekaotusega kui kole aastani.

Kriminaalkoodeksi §200 lõike 1 kohaselt on keelatud alaealist erootilises või pornograafilises situatsioonis kujutatava teose omandamise, hoidmise, veo, edasiandmise, levitamise, demonstreerimise või muul viisil kättesaadavaks tegemine.
Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on vägivalda või julmust propageeriva teose levitamise või demonstreerimise eest või muul viisil alaealisele kättesaadavaks tegemine karistatav rahatrahvi, aresti või vabadusekaotusega kuni kahe aastani. Alaealist erootilises või pornograafilises situatsioonis kujutava teose levitamise või demonstreerimise eest või muul viisil alaealisele kätesaadavaks tegemise eest karistatakse vabadusekaotusega ühest kuni kole aastani (Kriminaalkoodeks §200 lõik 3).

Isikule annab kaitset au teotamise vastu ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 23, mille kohaselt on isikul õigus nõuda kohtu korras au teotamise lõpetamist, tema au teotavate andmete ümberlükkamist, kui au teotaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, samuti au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Kui tegelikkusele mittevastavaid andmeid on levitatud massiteabevahendites, tuleb need ümber lükata samas massiteabevahendis. Dokument, mis sisaldab tegelikkusele mittevastavaid andmeid, tuleb välja vahetada. Kui isiku au teotanud andmed on levitatud teisel viisil, määrab andmete ümberlükkamise kohus.

Perekonnaseadus näeb ette kunstliku viljastamise saladuse hoidmise. Kunstliku viljastamise doonoril ei ole õigust nõuda ema ega lapse isiku kindlakstegemist ega enda tunnistamist lapse isaks. Kohus ei tuvasta lapse põlvnemist kunstliku viljastamise doonorist. Kunstliku viljastamise korraldanud isikud on kohustatud hoidma kunstliku viljastamise saladust.

Konkurentsi- ja reklaamiseadus seab teatud tingimusi reklaamile. Konkurentsiseaduse kohaselt on eksitav reklaam käsitatav kõlvatu konkurentsina ja piirab seega sõnavabadust. Reklaamiseaduse kohaselt on täielikult keelatud tubakatoodete reklaam  (reklaamiseadus §10). Keelatud on alkohoolsete jookide reklaam, mis propageerib alkohoolse joogi kasutamise alustamist või mis sisaldab otsest üleskutset selliste toodete ostmiseks või tarbimiseks või on suunatud peamiselt alla 21 aasta vanustele isikutele (reklaamiseaduse § 12). Piiratud on kange alkoholi joogi reklaam (näiteks televisioonis või raadios kella 7-st kella 21-ni, ajalehe või ajakirja esi- või tagakaanel). Keelatud on narkootilise või psühhotroopse aine reklaam, prostitutsiooni reklaam (reklaamiseaduse § 17 ja 20).

Reklaamiseaduse § 9 reguleerib lastele suunatud reklaami. Seadus sätestab, et reklaamis ei tohi ära kasutada laste loomulikku kergeusklikkust ja kogemuste puudust. Reklaami suhtes, mis on suunatud peamiselt lastele, tuleb järgida täiendavalt järgmisi nõudeid:
1) reklaam ei tohi sisaldada teavet, et mõne toote omandamine või teenuste kasutamine või mõne muu reklaami eesmärgi saavutamine muudab lapse teistest samaealistest paremaks või selle puudumisel on vastupidine mõju;
2) reklaam ei tohi sisaldada ülekutset lastele selliseks käitumiseks või teoks, mille tulemusena nad satuvad või võivad sattuda ohtlikku olukorda;
3) reklaam ei tohi sisaldada pöördumist laste poole, millega neid otseselt või kaudselt kutsutakse üles nõudma teistelt isikutelt neile reklaami objektiks oleva kauba või teenuse omandamist;
4) reklaam ei tohi tekitada lastes alaväärsustunnet või õhutada neid agressiivsele käitumisele.
Näiteks keelati televisioonis ühe nädalaajalehe reklaam, milles kujutati uurivat ajakirjandust läbi väikelapse uudishimu, kes ekraanil lõikas lõhki armsa mängukaru kõhu, mis oli viiteks, et laps tahab kõike teada nagu uuriv ajakirjandus. Reklaamile heideti ette vägivaldsust ja sobimatust.

Ringhäälingu seaduse kohaselt ei tohi ringhäälingujaam edastada saateid, mille sisu on kõlblusevastane või vastuolus põhiseaduse või seadustega. Samuti reguleerib ringhäälinguseadus reklaami edastamist, sisaldades samuti nõudeid reklaamile.
Reklaam peab olema aus ning õiglane, ega tohi tarbijat eksitada. Reklaam ei tohi kutsuda üles negatiivsele suhtumisele mingi toote, teenuse või idee suhtes. Reklaam tuleb paigutada üldjuhul saadete vahele. Reklaami ei tohi edastada vahetult enne ega pärast saateid, mis vahendavad jumalateenistust, ega nende saadete jooksul. Lastesaadet ei tohi reklaami edastamiseks katkestada. Samuti on seaduses reguleeritud reklaami maht programmis.

Eesti seadusandlus ei reguleeri ajakirjanduse väljaandmist ja kirjastustegevust. Igaüks võib vabalt välja anda ajalehte või raamatuid, kusjuures tuleb arvestada, et  kriminaalkoodeks keelab ka kirjasõnas, näiteks sõjapropaganda tegemise ning rassilise ja usulise vaenu õhutamise. Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad (põhiseadus § 38).

4.5 Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus ÜLES
Signe Riisalo

Lapsel on mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus. Põhiseaduses on kaks sätet, mis reguleerivad kõnealuseid vabadusi. Igaühel on mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut Eestis ei ole. Igaühel on õigus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust (Põhiseadus §40). Põhiseaduse § 41 sätestab, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. Seega isik ei või olla allutatud kohtlemisele, mis mõjutab tema mõtlemist.

Põhiseaduse § 130 sätestab veel täiendavalt, südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadust ning õigust jääda truuks oma arvamusele ja veendumusele ei tohi piirata isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides.

Lastekaitse seaduse § 11 sätestab, et lapse sotsiaalsed õigused on mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus. Lapse sotsiaalseid õigusi tohib piirata ainult seaduslikel alustel ja last arvestavalt:
1) teiste inimeste õiguste, sealhulgas hea nime kaitseks, kui lapse tegevus on ilmselt ekslik või pahatahtlik;
2) õiguskorra, kõlbluse ja tervise kaitseks,
3) lapse enda arengu kindlustamiseks.

Lisaks Põhiseaduse § 40 ja 41 käsitleb usuvabaduse realiseerimist ka kirikute ja koguduste seadus, mille järgi on igal isikul õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi. Keegi ei ole kohustatud andma andmeid oma usutunnistusliku või kirikliku kuuluvuse kohta. Noorem, kui 12-aastane laps saab oma vanemate soovil kuuluda ainult oma vanemate kogudusse ning 15-aastane isik võib iseseisvalt otsustada kogudusse astumise või sealt lahkumise üle.

Usuõpetus on Eestis reguleeritud haridusseadusega ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega.
Haridusseaduse § 4 järgi on Eestis üldhariduskoolides usuõpetuse õppimine ja õpetamine vabatahtlik. Usuõpetuse printsiibid ja temaatika on fikseeritud Haridusministeeriumi poolt kinnitatud õppeprogrammis. Usuõpetust õpetatakse koolides valikainena. Usuõpetus on aineks, kus õpitakse erinevate usundite vaateid ja panust inimkonna arengusse ning mis võimaldab erinevaid religioone tundma õppida. Üldhariduskooli usuõpetus on oma olemuselt oikumeenilise ja üldkristliku iseloomuga, vältimaks usuõpetuse muutumist religioosseks mõjutamiseks. Konfessionaalset õpetust võivad lapsed saada koguduste juures töötavates pühapäeva- ja kirikukoolides.
Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse § 33 annab täiendava võimaluse lapsevanemale, kes ei nõustu kooliga usuõpetamist puudutavates küsimustes, pöörduda vaidlusega kooli hooldekogu ja kooli üle riiklikku järelevalvet teostava isiku poole.

Suuremad konfessioonid Eestis on Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ja Vene Apostliku Õigeusu Kirik (VAÕK),järgnevad Evangeeliumi Kristlaste Baptistide Liit, metodistid ja katoliiklased. Esindatud on ka islamiusulised ja mitmesugused uuskristlikud  kirikud. Levinuim laste kristliku kasvatuse vorm kogudustes on pühapäevakool. Näiteks osales 1993.a. luterliku kiriku pühapäevakoolides 10 173 last. Suurematel konfessioonidel on omad noorsootööd koordineerivad keskused. Oikumeenilist  koostööd koordineerib omakorda Eesti Kirikute Nõukogu. Kirikud teevad koostööd ka erinevate ühiskondlike organisatsioonidega (näiteks Lastekaitse Liiduga) ning kohalike omavalitsustega (näiteks lastekodudes). Lisaks on kirikute juurde asutatud heategevusfonde (näiteks Eest Kristliku Nelipühi Kirikust on välja kasvanud Eesti Kristlik Heategevusfond, mille tegevuse põhieesmärgiks on osutada lasterikastele peredele, puuetega inimestele ja vanuritele hingeabi ning toetada neid materiaalselt.

4.6 Õigus moodustada ühinguid ja koguneda rahumeelselt ÜLES
Margit Stamberg

Kogunemisvabaduse õiguslikuks aluseks on põhiseaduse § 47, mis sätestab , et kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud  juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguste leviku tõkestamiseks.

Põhiseaduse  vastavate sätete alusel võeti vastu avaliku koosoleku seadus, mille § 7 kohaselt tuleb vähemalt 7 päeva enne avaliku koosoleku läbiviimise päeva teatada sellest valla-,  maa- või linnavalitsusele. Kohalik omavalitsus registreerib avaliku koosoleku teate. Avaliku koosoleku läbiviimine on keelatud, kui avaliku koosoleku teade on jäetud registreerimata.

Seadused, millega seda õigust piiratakse, on eelkõige karistusseadused- kriminaalkoodeks ja haldusõigusrikkumise seadustik.

Põhiseaduse § 48 sätestab, et igaühel on õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja –liitudesse. Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Keelatud on ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud. Relvi valdavate,samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavate ühingute ja liitude  loomiseks on nõutav  eelnev luba, mille andmise tingimused ja korra sätestab seadus. Kehtivad seadused seda õigust ei täpsusta. Eraldi seadus on vastu võetud ainult Eesti Kaitseliidu tegevuse reguleerimiseks.

Mittetulundusühingute ja nende liitude asutamise ja lõpetamise korda ning nende tegevuse aluseid reguleerib mittetulundusühingute seadus. Lastel on õigus osaleda mittetulundusühingute tegevuses ja juhtimises (p 5).

Noorsootöö seadus (RT I 1999, 27, 392) § 4 alusel toetab Haridusministeerium noorteühingute tegevust ja eraldab neile aastatoetusi, samuti kontrollib noorsootöö jaoks riigieelarvest eraldatud vahendite sihipärast kasutamist.
Riigieelarves nähakse Haridusministeeriumi valitsemisala kuludes muuhulgas ette järgmised toetused: toetused noorteühingute noorteprogrammidele ja noorteprojektidele, noorteühingute aastatoetused ning toetused noorsootöö riiklikele ja regionaalsetele programmidele. Noorteühingute noorteprogrammide ja noorteprojektide toetamiseks korraldab Haridusministeerium noorteprogrammide ja noorteprojektide konkursse. Aastatoetust on õigus taotleda noorteühingul, mille liikmeteks on vähemalt 500 noort ja mille kohalikud üksused tegutsevad vähemalt kolmandiku maakondade territooriumil. Eespool nimetatud toetuste taotlemise ja eraldamise tingimused ja kord on kinnitatud haridusminister määrustega. Toetuste eraldamiseks esitatud taotlused vaatab läbi haridusministri käskkirjaga moodustatud Noorsootöö Nõukogu, kes esitab haridusministrile ühe kuu jooksul arvates taotluste laekumise tähtajast ettepanekud esitatud taotluste rahastamise osas.

Suuremad noorteorganisatsioonid on Eesti Skautide Ühing, Eesti Gaidide Ühendus, Edukate Laste Organisatsioon.

1912.a. alustasid Eestis tegevust esimesed skaudiüksused. 1922.a. loodi Skautide Maailmaorganisatsioon, mille üks asutajaliige oli Eesti Skautide Malev. 1940.a. keelustati Eestis skautlik liikumine, seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt. 1989.a. taastati Eestis skautlik liikumine ja 1995.a. loodi Eesti Skautide Ühing, mis alates 1996.a. jaanuarist kuulub ainsa Eesti skautide organisatsioonina Skautide Maailmaorganisatsiooni. Eesti Skautide Ühingu kodulehekülg

1919. aastal loodi esimesed gaidide rühmad Tallinnas ja Tartus. 1920. aastal oli olemas juba esimene eestikeelne gaidide malev. 1940. aastal organisatsioon keelustati kui nõukogulikule riigile sobimatu.1987. aastal muutus olukord Eestis vabamaks ja pioneeriorganisatsiooni kõrvale hakati lubama teisigi noorsoole mõeldud liikumisi. Teiste kõrval moodustati 1988. ja 1989. aastal mitmel pool ka tüdrukute klubisid. Muuhulgas tekkisid klubidel kontaktid vanade gaididega ja veenduti, et klubiliikumisel on gaidlusega vägagi sarnaseid jooni. 21. oktoobril 1989 moodustatigi tüdrukute klubide baasil Eesti Gaidide Ühendus. 1989 taastati ka Eesti Gaidide Malev ja nõnda tekkis Eestisse kaks gaidlikku organisatsiooni. Eesti Gaidide Ühenduse kodulehekülg

ELO omab üle kümne aasta pikkust ajalugu. ELO on Eesti Laste Organisatsiooni (ELO) õigusjärglane, ELO loodi 25. juunil 1988.a. Hiiumaal, Õngul, ELO oli esimene iseseisev lasteorganisatsioon endises N- Liidus, ELO loomine oli esimese samm Moskva poolt juhitud monopoolse lasteorganisatsiooni lagunemisel.  ELOsse kuuluvad lapsed alates neljandast klassist.
4.-9. klassi õpilased moodustavad ELO klubi, 10.-12. klassi õpilased moodustavad Junior-Teami.  Klubi ja JT tegutsevad vastavalt põhikirjale. Klubi saab moodustad ainult täiskasvanud kuraatori olemasolul, kes on saanud vastava koolituse ja tegevuslitsentsi. ELOsse võivad kuuluda kõik täiskasvanud, kes soovivad ise õppida edukat elu ja on valmis seda ka lastele õpetama. ELO kodulehekülg

4.7 Eraelu puutumatus    ÜLES

Põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu  puutumatusele. Riigiasutused,  kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seadusega sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Põhiseaduse § 43 sätestab , et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras .

Tsiviilseadustiku § 24 lõike 1 kohaselt on isikul õigus nõuda tema eraelu puutumatuse rikkumise lõpetamist ning rikkumisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist.
Eraelu puutumatuse rikkumiseks loetakse ilma seadusliku aluseta või isiku tahte vastaselt:
1) isiku eluruumi sisenemist või kinnisasjal viibimist,
2) isiku ja tema valduses olevate asjade läbiotsimist,
3) isiku poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või mõnel muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladuse rikkumist, samuti isiku käsikirjade, kirjavahetuse või muude isiklike dokumentide või andmete kasutamist,
4) isiku sidevahendite kaudu teabesaamise või nende töö katkestamist,
5) isiku eraelu vaatluse all hoidmist,
6) andmete kogumist isiku eraelu kohta (Tsiviilseadustik § 24 lõige 1).

Jälitustegevusseadus, mis loetleb ammendavalt  kõik jälituse erandtoimingud nagu näiteks korterite salajane läbivaatus või telefonikõnede pealtkuulamine ja mille sooritamiseks on vajalik  kohtu luba (§ 13 lõige 1).
Edasilükkamatutel juhtudel võib sääraste erandtoimingute sooritamiseks anda loa Kaitsepolitseiameti peadirektor või Politseiameti peadirektor, kuid ta peab esimesel võimalusel kohtult taotlema sellise toimingu tunnistamist õigustatuks (§ 13 lõige 2). Selline kontrollmehhanism peaks tagama jälitustegevuse seaduslikkuse ja ka õigustatuse.

Ka kriminaalmenetluse koodeks reguleerib läbiotsimist, kui uurijal on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis, paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel on kriminaalasjas tähtsust, või ennast varjata tagaotsitav isik, võib uurija selle isiku või eseme leidmiseks teostada läbiotsimise (§ 139 lõige1). Läbiotsimist võib teha ainult prokuröri või tema asetäitja loal. Randjuhul võib läbiotsimist teostada ka ilma prokuröri sanktsioonita, kui seejärel tuleb sellest ühe päeva jooksul prokurörile teatada (§ 139 lõige 3). Läbiotsimine peab toimuma tunnistajate juuresolekul ja samuti peab kohal olema isik, kelle juures uurimistoiming tehakse või tema täisealine perekonnaliige või viimaste puudumisel kohaliku omavalitsuse esindaja (§ 141 lõige 1).
Kriminaalkoodeks (§ 133’) sätestab kriminaalkaristuse tahtliku tegevuse eest isiku või isikute grupi poolt, kellel ei olnud õigust jälitustegevuseks, kui selle tegevusega rikuti õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele või õigust kodu puutumatusele.

Andmete kaitsmist reguleerivatest seadustest on olemas isikuandmete kaitse seadus ja riigisaladuse seadus. Viimane  hõlmab peaasjalikult riigikaitse ja julgeoleku ning jälitustegevusega seotud teavet.
Isikuandme kaitse seaduse mõistes on isikuandmed kas delikaatsed või mittedelikaatsed. Delikaatsed isikuandmed on:
1) poliitilisi vaateid, usulisi ja filosoofilisi veendumusi kirjeldavad andmed;
2) etnilist päritolu ja rassilist kuuluvust kirjeldavad andmed;
3) andmed tervisliku seisundi ja seksuaalelu kohta;
4) andmed toimepandud kuritegude ja kohtulike karistuste kohta;
5) andmed kriminaalmenetluse kohta.
Delikaatsete isikuandmete töötlemine on lubatud ainult isiku nõusolekul (isikuandmete kaitse seadus § 9).
Kriminaalkoodeksi § 167 näeb ette karistuse ametiisikule, kes avaldab avaldamisele mittekuuluvaid andmeid ja sellega kaasneb rahaline kahju või muu raske tagajärg.
 

4.8 Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise vältimine    ÜLES

Eesti ühines 21. 10. 1996.a. piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooniga ja selle protokollidega nr. 1 ja 2. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 01.03.1997.a.

Eesti põhiseadus sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele (paragrahv 18).

Kriminaalkoodeks sätestab piinamise isikuvastase kuriteona ja sätestab piinamise koosseisu läbi vägivallategude isiku kallal. Karistuseks piinava iseloomuga tegude eest on vabadusekaotus kuni nelja aastani. Kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise, samuti tahtliku löömise, peksmise või füüsilise valu põhjustanud muu vägivalla teo eest karistatakse rahatrahvi või arestiga. Kriminaalvastutuse iga antud kuritegude puhul algab 13-eluaastast (paragrahv 114).

Lastekaitse seadus sätestab lapse kohtlemise üldpõhimõtte, mille kohaselt tuleb igat last alati kohelda nagu isiksust, tema omapära, iga ja sugu arvestavalt. Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist (paragrahv 31 lõige 1).

Juhul kui täiskasvanu on last lubamatul viisil kohelnud, on sotsiaaltöötaja pädev sekkuma konflikti lahendamisse ning vajadusel tegema esildise süüdioleva isiku karistamiseks administratiiv- või kriminaalkorras. Vägivalla või halva kohtlemise tõttu kannatanud lapsele tuleb anda vajalikku abi. Nõustatakse vägivalda tarvitanud täiskasvanut, et vältida halva kohtlemise kordumist. Seadus sätestab, et õpetamine ei või olla seotud kehalise või vaimse vägivallaga (paragrahv 40).

Eestis on läbi viidud mitmeid kampaaniaid lastele suunatud vägivalla tõkestamiseks. Eesti Lastekaitse Keskliit käivitas juba 1993.aastal programmi “Lapsed ja vägivald”, mille eesmärgiks on lastega seotud vägivallaprobleemi uurimine, selle teadvustamine ning võimaluse ja vajaduse korral ka konkreetsetesse vägivallajuhtumitesse sekkumine. Programmi raames nõustatakse lapse vanemaid peamiselt juriidilisest aspektist. Korduvalt on läbi viidud kampaaniat “Ära löö last”.

Väärkoheldud laste ja nende perekondade nõustamise ja rehabiliteerimisega tegeleb Eestis kaks spetsiaalset keskust (Tartus ja Tallinnas). Lisaks koolitatakse ka lastega töötavaid spetsialiste ning kujundatakse spetsialistide võrgustikku laste väärkohtlemise juhtumite lahendamisel.
 

V. PEREKOND JA ALTERNATIIVSED VÕIMALUSED art 5 ÜLES
Merle Malvet

Eesti Vabariigi Põhiseadus tunnustab perekonda kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alust. Perekond on riigi kaitse all. Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel (§ 27, 37). Põhiseadusest tulenevalt peab riik tagama perekonna kaitse eesmärgiga tagada rahva püsimine ja kasvamine. Põhiseadus sätestab

•  vanemate õiguse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest,
• vanemate kohustuse kasvatada lapsi ja hoolitseda nende eest
• lapse kohuse alluda vanemate kasvatusele ja hoolitsusele ja
• lapse õiguse vanemate kasvatusele ja hoolitsusele.

Perekonnaseaduse kohaselt on vanem lapse seaduslik esindaja. Vanem ei või  vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega (§ 50).

Lastekaitse seaduse kohaselt on lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond (§ 24). Lastekaitse seaduse kohaselt on lapse vanemad või hooldajad kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Neil on õigus saada selleks tasuta konsultatsiooni sotsiaaltalituselt (§ 25).

Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on isikul õigus saada teavet sotsiaalsetest õigustest ja seaduslike huvide kaitsmise võimalustest, samuti õigus saada abi konkreetsete sotsiaalsete probleemide lahendamisel (§ 11).

Laste heaolu parandamise võtmeküsimuseks on lastega perekondade tähtsuse tõstmine, nende toetamine ja lapsesõbraliku ühiskonna loomine.

Riiklikult toetavad perekonda riigi perepoliitika (Vt. ptk 6.4),  riskide ärahoidjana hariduspoliitika, noorsoopoliitika ja teised poliitikad. Vanemaid toetavad laste päevahoiukeskused:

•      haridusasutustena töötavad lasteaiad ja –sõimed ning koolide pikapäevarühmad (ptk 7.1),
•      hoolekandeasutustena töötavad pere- ja päevakeskused ning tugikodud,
•      kirikute ja koguduste eelkooliklassid ja päevahoiurühmad.

Viimastel aastatel on mõned kohalikud omavalitsused avanud pere- ja päevakeskusi ning puuetega laste tugikodusid, kus
tagatakse laste eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine, rehabilitatsioon, kasvatamine ja
arendamine.

Kirikute ja koguduste juures on laste eelkooliklassid. Lisaks õppetööle toimuvad ühised peod, külastused ja väljasõidud.
Lastel, kes lasteaias ei käi, on võimalus olla laste päevahoiurühmas, mille tegevusest võib lapsevanem soovi korral ka ise osa  võtta. Päevahoid ei eelda igakordset kohalkäimist.

Vanemate jaoks on laste päevahoiuvõimalused viimastel aastatel tunduvalt avardunud. Kuivõrd päevahoiuteenused on enamasti tasulised ja kõigil peredel ei ole sissetulekuid, millest neid kulusid katta, võivad jääda nende laste, kes enne kooliminekut perevälises ühistegevuses peaaegu ei osale, sotsiaalsed kogemused ja toimetulekuoskused piiratuks ning kooliks ettevalmistus nõrgaks. (Vt ka 7.1)
 

5.1 Vanemate vastutus Art. 18 § 1-2  ÜLES
Merle Malvet

Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on vanematel kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Abikaasad on võrdõiguslikud. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest (§ 27).

Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.

Kui vanemad elavad lahus, lepivad nad perekonnaseaduse kohaselt kokku, kumma vanema juures laps elab. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus (§ 49, 50, 51, 52).

Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt välja elatise. Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka. Kui kummagi vanema juurde jääb nende laps, mõistab kohus elatise lapsele vanemalt, kellel on parem varaline seisund. Kui vanem ei täida kasvatusasutuses viibiva lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus lapsele vanemalt välja elatise (§ 60, 61, 62).

Perekonnaseaduse kohaselt on ülalpidamise kohustus ka vanavanematel ja täisealisel vennal ja õel, kelle varaline seisund seda võimaldab (§ 65, 67). Täitemenetluse seadustiku kohaselt võib alimentide võlgnevuse korral pöörata sissenõude võlgniku varale (§ 69). Kui vanem hoiab kuritahtlikult kõrvale lapsele kohtu poolt väljamõistetud alimentide maksmisest võetakse ta kriminaalvastutusele (KrK § 121). Lastekaitse seaduse kohaselt on üksikvanemaga perekond võrdselt täisperekonnaga kohustatud kasvatama last ja hoolitsema tema eest (§ 26). Lastekaitse seaduse kohaselt peavad lastega perekonnad saama riiklikku kaitset ja toetust.  Abi vajavate perekondade toetamist korraldab valla- või linnavalitsuse sotsiaaltalitus (§ 24, 25).

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt laste hoolekande korraldamiseks ja laste arenguks soodsa keskkonna kujundamiseks valla- või linnavalitsus:
1) toetab last ja lapsi kasvatavaid isikuid, tehes koostööd perekonnaliikmete ja teiste isikutega ning asjaomaste asutustega;
2) töötab välja ja viib ellu lapsi arendavaid ja kaitsvaid sihtprogramme ja projekte;
3) vajaduse korral määrab lapsele tugiisiku või -perekonna.

Kaasabi osutamiseks lastele, lastega perekondadele ja teistele lapsi kasvatavatele isikutele on maakonna sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas ning vastavalt vajadusele valla- ja linnavalitsuses lastekaitseametnikud. Valla- või linnavalitsuse juurde on vajadusel moodustatud nõuandva organina laste hoolekande komisjonid  (§ 24).

Kasvanud on perekonnaõiguslike vaidluste koguarv, sh (vastupidiselt viimaste aastate tendentsile) on suurenenud ka abielulahutuste arv ning vanema õiguste ja laste äravõtmiseks esitatud hagiasjade arv. Eraldi statistikat ei peeta järgmiste kaasustüüpide kohta: lapse perekonnast eraldamine vanema õiguste äravõtmiseta; vaidlus lapse elukoha üle; vaidlus lapse kasvatamise üle.

Tabel. Laste eraldamine perekonnast ja vanemate vahelised vaidlused lapse elukoha üle
 

	1996	1997	1998	1999
Lapsed, kelle vanematelt on kohus  vanema õigused ära võtnud	277	296	287	320
Kohtu poolt vanematest eraldatud lapsed	49	102	81	79
Lapsed, kelle puhul on kohus või eestkosteasutus lahendanud vaidluse		1284	1906	1858
Shl lapse elukoha üle	160	244	300	392
Shl lahus elava vanema lapsega suhtlemise ja kasvatamise üle	181	170	250	320
Shl lapse ülalpidamise kohustuse üle	241	367	351	377
Muud vaidlused	1691	1661	2005	1971

Allikas: ESA "Vanemliku hoolitsuseta lapsed"
* Kuna ühe lapse kohta võib olla mitu vaidlust, on vaidluste koguarv suurem, kui laste arv.

5.2 Nõustamine
Helle Niit

Perenõustamine kui teenus on Eestis olnud kättesaadav 80-ndate aastate algusest. Esimesed perenõuandlad tekkisid riikliku teenindussüsteemi osana Tartus, Tallinnas ja Pärnus, veidi teistel alustel kujunes perenõustamiskeskus Viljandis ja Tallinna Arstlik Perenõuandla.

Nõusaamine oli võimalik paari- ja peresuhete, lastekasvatamise ja isiksuslike probleemide puhul nii psühholoogilisest, (eri)pedagoogilisest, psühhiaatrilisest, seksuoloogilisest, gerontoloogilisest ja juriidilisest aspektist. Pakutavad teenused olid klientidele tasulised, hinnad olid vastava hinnakirjaga fikseeritud ja küllalt taskukohased. Konsultatsioonid olid nii individuaalsed kui ka grupiviisilised (peamiselt koolilapsed, aga ka lapsevanemad). Nõuandlasse pöördumine oli vabatahtlik, sageli soovitatud tuttavate või teiste spetsialistide poolt. Iseloomulik oli, et kliendid tulid ka üsna kaugetest paikadest, osaliselt seetõttu, et nõustajatena töötasid oma alal tunnustatud spetsialistid, osaliselt suurema anonüümsuse huvides ning ka seetõttu, et transpordikulud olid madalad. Näiteks külastas Tallinna Perekonnanõuandlat keskmiselt 2200 kliendi aastas.

Eesti iseseisvumise järel kujunesid nii uued administratiivsed struktuurid kui ka uuelaadsed vajadused nõustamisteenuste pakkumiseks. Sotsiaalministeerium toetas aastatel 1993 - 1997 maavalitsusi nii usaldustelefonide töö kui ka vähekindlustatud perede psühhosotsiaalse nõustamise korraldamisel. Igas maakonnas kujunes välja vähemalt üks nõustamiskeskus, mis tegutses vastavalt kohalikele ressurssidele ja oludele. Ka riiklike  sotsiaalprogrammide raames käivitatud projektid  “Meie laps” ja “Lapsele oma kodu” keskendusid nõustamisteenuse rakendamisele vastavalt asendusperede ja probleemsete bioloogiliste perede toetamiseks üle kogu Eesti. Samal ajal alustati “Imiku projektiga”, mille eesmärgiks oli valmistada noori peresid ette perekonna juurdekasvuks ning sellega seostuvateks muutusteks peresisestes suhetes.  Projektide rahastamisel tehtud muudatuste tulemusena jätkuvad nimetatud projektid vaid osades maakondades, kuigi nõustamise vajadus ei ole vähenenud, vaid isegi kasvanud.

Eesti psühhosotsiaalse nõustamissüsteemi arengut mõjutas parvlaeva “Estonia” traagiline hukk 1994.aastal. Ulatuslik vajadus kriisinõustamise järele mobiliseeris kogu olemasoleva nõustajate kaadri ja kujundas sellest koostoimiva võrgustiku. Nimetatud sündmuse üheks tulemuseks oli Tallinna Kriisikeskuse, esimese ja seni ainukese munitsipaalse nõustamiskeskuse loomine. Järgnevatel aastatel on spetsialistide initsiatiivil toimunud mitmeid arutelusid erinevatest võimalikest mudelitest Eesti nõustamissüsteemi ühtlustamiseks.

Praegusel ajal tegutseb Eestis 16 nõustamiskeskust, kus pakuvad teenuseid erinevad spetsialistid - psühholoogid, psühhoterapeudid, psühhiaatrid, seksuoloogid, logopeedid. Kliendi osa teenuse eest tasumisel on kokkuleppeline, hinnakirjad erinevad maakonniti. Aastast 2000 alustas Eesti tööd üleriigiline ühtne usaldustelefonide võrk, mida korraldab MTÜ “Usaldus” koostöös Eesti Telefoni ja Sotsiaalministeeriumiga. Lühinumbrile 126 saab helistada tasuta üle kogu Eesti, praegu kella 19 - 24.

Perelepitus, kui abi perekonfliktide lahendamisel - eriti laste huve silmas pidades - käivitus Tallinnas 1996.aastal ja vastava koolituse kaudu on ette valmistatud 15 spetsialisti ka teistes piirkondade jaoks. Alates 1998.aastast on alustatud tööd noorukitest õigusrikkujatega selleks, et neid võimalusel ohvritega lepitada.

Alanud on ka ohvriabi süsteemi ülesehitamine, milles ühe osana ettenähtud psühholoogilise nõustamise pakkujaks oleksid olemasolevad nõustamiskeskused.

Koolipsühholoogid alustasid koolides tööd 80-ndate aastate algul. Praegu on koolides 83 psühholoogi, eelkõige diagnoosides ja nõustades lapsi, aga ka õpetajaid ja koolijuhtkonda. Lastega tehakse individuaalset tööd, vajadusel haaratakse kaasa perekond ja võrgustik. Koolipsühholooge vajatakse märksa rohkem, kui neid praegu tegutseb. Viimastel aastatel on omavalitsuste poolt hakatud koolidesse looma ka sotsiaaltöötaja ametikohti.

Eesti Pereplaneerimise Liidu initsiatiivil on Eesti suuremates keskustes loodud 15 Noorte Nõustamiskabinetti. Sinna saavad pöörduda noorukid küsimustega seksi, inimsuhete ja kontratseptsiooni kohta. Vajadusel saab konsulteerida günekoloogiga. Nõustamiskeskustest on võimalik tellida koolidesse õpetajatele abiks spetsialiste seksuaalhariduse ja tervisekasvatuse alal. Lisaks tegeldakse nõu andmisega seksuaalkasvatuse kohta: valmistatakse ette ja jagatakse materjale koolidele või teistele vastavate küsimustega tegelevatele keskustele. Suuremates Naistekliinikutes toimub perede harimine nii raseduse kui eesootava sünnituse suhtes. Sellega tegelevad psühholoogid ja meditsiiniline personal.

Väärkoheldud laste ja nende perekondade nõustamise ja rehabiliteerimisega tegeleb Eestis kaks spetsiaalset keskust (Tartus ja Tallinnas), mõlemaid keskusi finantseerib Avatud Eesti Fond. Lisaks koolitatakse keskustes lastega töötavaid spetsialiste ning kujundatakse spetsialistide võrgustikku laste väärkohtlemise juhtumite lahendamisel.

Süstemaatilist lastevanemate koolitamist/nõustamist ei ole Eestis senini tekkinud. Sellelaadsed ettevõtmised on jäänud ajutisteks ja juhuslikeks. Lastevanematele pakuvad aktuaalseid (viimasel ajal näiteks uimastisõltuvus) temaatilisi loenguid koolid ja lasteaiad paar korda õppeaasta jooksul. Erilise näitena võib välja tuua lastevanemate aktiivse osalemise lasteaedades käivitunud “Hea alguse” programmis, kus vajati nende panust laste arenguks soodsate tingimuste loomisel.

Üldises pildis katab Eesti peresid toetav süsteem kõiki samu keskseid valdkondi, mis heaoluriikides. Iseküsimus on muidugi, kuidas see süsteem suudab erinevates üksikasjades arvestada Eesti perede eluolu selle mitmekesisuses, konkreetses ajas ja ruumis ning kuidas erinevad abinõud omavahel haakuvad.

5.3 Eraldamine vanematest art 9  ÜLES
Vaike Kuusk

Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo takistamiseks või kurjategija tabamiseks (PS §26). Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all.

Lastekaitse seaduse kohaselt on lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond (Lastekaitse seadus § 24).
Perekonnaseaduse kohaselt on vanem lapse seaduslik esindaja ning seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. Vanemal on õigus tagasi nõuda oma last igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta ( PS § ).

Seadusandluse kohaselt ei tohi last ja vanemaid üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud kohtuotsus. Lapse eraldamise põhjendatust jälgib sotsiaaltalitus (LkS §27).

Lapse äravõtmist vanemalt ja vanemlike õiguste äravõtmist reguleerib Eestis Perekonnaseadus. Perekonnaseaduse kohaselt võib ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel kohus otsustada võtta lapse ühelt või mõlemalt vanemalt ära vanema õiguste äravõtmiseta, kui last on ohtlik jätta vanemate juurde. Kui lapse jätmine vanema juurde ohustab lapse tervist või elu, võib eestkosteasutus lapse vanemalt ära võtta enne kohtuotsust. Sellisel juhul  peab eestkosteasutus 10 päeva jooksul esitama kohtusse lapse äravõtmise või vanema õiguse äravõtmise nõude. Kui lapse äravõtmisel vanemalt jääb laps ilma vanemlikust hoolitsusest, korraldab lapse elu eestkosteasutus. Lapse äravõtmise põhjuste äralangemisel võib kohus vanema nõudel otsustada laps vanematele tagasi anda (PS § 53). Lapse võib ära võtta ka võõrasvanemalt või kasuvanemalt ( PS § 57).

Kui kohus on teinud otsuse lapse elukoha suhtes ja last ei anta üle vabatahtlikult, viib täitemenetluse seaduse kohaselt kohtutäitur lapse üleandmise asjas täitetoimingu läbi hooldus- või haridusorgani esindaja osavõtul. Kui kohustatud isik takistab lahendi täitmist, võib täitur teha kohtule ettepaneku selle isiku trahvimiseks. Vajalikul juhul võib täitur tõstatada eestkosteasutuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks lastekodusse (§ 68).
Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt võib lapse sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:
1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu;
2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik;
3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides.

Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus. Kasvõi ühe kodust ja perekonnast eraldamise asjaolu äralangemisel aidatakse laps koju ja perekonda tagasi (SHS § 25).

Tabel. Esmakordselt arvele võetud vanemliku hoolitsuseta lapsed
 

	1993	1994	1995	1996	1997	1998	1999
Aasta jooksul arvele võetud lapsed	770	1010	1134	1044	1495	1671	1752
Neist tähtajalise elamisloaga	...	...	...	73	490	548	517
Neist paigutati perekondadesse	512	586	296	627	440	479	671
shl bioloogilistesse perekondadesse	...	...	...	...	342	401	383
Paigutati laste hoolekandeasutustesse	186	244	239	237	202	252	188
Paigutati õppeasutusse riiklikule ülalpidamisele	31	28	95	0	0	0	0
Paigutati varjupaika	0	0	260	269	457	463	507
Lapsendatud lapsed	318		270	269	227	193	168

Allikas: Eestis statistika...1999, 1997
* Kuni 1997. aastani näidati bioloogilisse ja kasuperekonda paigutatud lapsi koos

Perekonnaseaduse kohaselt on vanemal õigus oma last tagasi nõuda igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10- aastase lapse soove. Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel kaasab kohus vajadusel protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks (PkS §50, 58, 59).

Tabel. Juhtumid kui kohus või eestkosteasutus on pidanud otsustama lapse perekonda kuulumise probleeme
 

Põhjus	1993	1995	1996	1997	1998	1999
Kohus on vanemate õigused ära võtnud või laps on kohtuotsusega perekonnast eraldatud	274	239	326	398	368	399
Kohus või eestkosteasutus on lahendanud lapse kasvatamisega seotud vaidluse	1854	1932	2273	1284	1906	1858

Allikas: Eestis statistika...1999, 2000

Ringkonnakohtu lahendite kohta liigendatud statistikat ei peeta. 1999. aastal oli perekonnaõiguslikke vaidlusi ringkonnakohtutes arutusel 137 korral (Justiitsministeerium Maret Altnurme).

Lastekaitse seaduse kohaselt tuleb lapse ja vanemate eraldamisel ära kuulata lapse arvamus ja soovid ning lisada need eraldamise dokumentide juurde. Lapse arvamuse selgitab ja fikseerib sotsiaaltalitus (LkS §27).

Kui lahus elavatel vanematel on lapsesse puutuvaid vaidlusi või kui laps võetakse vanemalt ära, vaatab kohus asja läbi kohtuistungil. Tsiviilkohtupidamise seadustiku alusel on protsessiosalisel õigus võtta osa kohtuistungitest. Kohus võib poolt või tema seaduslikku esindajat kohustada ilmuma kohtuistungile, eelisistungile või mõne muu protsessitoimingu juurde, kui see on asja lahendamiseks vajalik. Kui asjas, mida seaduste kohaselt võib lahendada poolte kokkuleppel, üks pool istungile ei ilmu, siis võib kohus kohaloleva poole nõudel teha tagaseljaotsuse. Kui kohalolev pool tagaseljaotsust ei nõua, jätab kohus otsuse tegemata (TsKMS §64, 71, 198, 1999).

Perekonnaseaduse sätete kohaselt võib vaidlused lapse elukoha kohta lahendada kokkuleppel (PS § 51). Kui asjas, mida seaduse järgi ei saa poolte kokkuleppel lahendada, ei ilmu istungile hageja, siis tsiviilkohtupidamise seadustiku alusel, jätab kohus hagi läbi vaatamata.

Sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel arvestatakse isiku tahet välja arvatud seadusega ettenähtud erandid. Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja  tahet, samuti 10- aastaseks saanud lapse enda tahet. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10- aastase lapse tahet, kui tema arengutase võimaldab tahte arvestamist (ShS § 25, 31, 32).

Konventsioon kohustab osalisriike austama ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga, välja arvatud juhud, kui see on vastuolus laste huvidega.

Lastekaitse seaduse kohaselt on lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhud, kui see kahjustab last (LkS § 28).

Lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides, on õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga. Lapsel või tema vanematel on õigus perekonna kokkusaamise eesmärgil vabalt lahkuda Eesti Vabariigist Või Eesti Vabariiki sisse sõita vastavalt kehtestatud korrale (LkS § 30).
Perekonnaseaduse kohaselt on lapsest lahus elaval vanemal õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus. Eestkosteasutus võib lubada isikule, kellelt on ära võetud vanema õigused, kokkusaamist lapsega, kui see ei avalda lapsele kahjulikku mõju ( PS § 52, 55).

Kui laps on lapsendatud, siis perekonnaseaduse kohaselt kaovad lapsendatu ja vanema isiklikud ja varalised õigused ja kohustused. Seega ei ole vanematel õigust oma lapsega kohtuda ja lapsel ( ega lapsendajatel) kohustust vanematega ega sugulastega suhelda ja neid aidata. Lapsendatul on täisealisena õigus saada andmeid oma vanemate kohta sünniakti ärakirjast (kus on kanne tema vanemate kohta) (PS § 86, 109, 114).

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt tuleb jätta ühest perekonnast pärit õed ja vennad kodust ja perekonnast eraldamisel kokku, välja arvatud, kui see on vastuolus laste huvidega. Valla- või linnavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda.
Lapse paigutamisel hooldamisele väljaspoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb valla- või linnavalitsus tema sidemete säilimise eest kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele ( ShS § 25).

Kui lapsevanem on toime pannud kuriteo ja tema suhtes on süüdimõistmiseni tõkendina kasutatud vahi alla võt5mist, siis kriminaalmenetluse koodeksi sätete kohaselt võimaldatakse talle kohtumisi, kirjavahetust või muud sidepidamist sugulastega juurdleja, uurija või kohtu loal, kelle menetluses on kriminaalasi. Kui isik on kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud, siis kuni kohtuotsuse täitmisele pööramiseni lubab vahistatu lähematel sugulastel temaga kokkusaamist kohtunik või kohtu esimees ( § 75, 329).

Täitemenetluse seadustiku kohaselt ei tohi vabadusekaotus lõhkuda kinnipeetava sotsiaalselt positiivseid kontakte ja sidemeid. Kinnipeetaval on õigus kokkusaamistele perekonnaliikmete, sugulaste ja lähedaste inimestega ning kirjavahetusele ja telefonikõnedele administratsiooni kontrolli all. Vanglaasutuse administratsioon soodustab kinnipeetava suhtlemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. Naistevanglas kinnipeetaval emal ja kuni 3-aastasel lapsel võimaldatakse elada koos (TMS § 94, 111, 119).

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta (SHS § 25).
 

5.4 Perede taasühinemine art 10   ÜLES
Signe Riisalo, Margit Stamberg

Igaühel on õigus Eestist lahkuda. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks (põhiseadus, paragrahv  35).

Ühtki väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus. Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse (põhiseadus, paragrahv 36).eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast. Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus.

Vastavalt Lastekaitse seaduse § 30 on lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga ja lapsel või tema vanemal on õigus perekonna kokkusaamise eesmärgil vabalt lahkuda Eesti Vabariigist või Eesti Vabariiki sisse sõita vastavalt kehtestatud korrale.
Kuni 1. oktoobrini 1999.a kehtinud välismaalaste seaduse redaktsioon ei näinud ette prioriteete elamisloa andmisel. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) on elamisloa andmisel püüdnud järgida Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Lapse õiguste konventsiooni põhimõtteid.

Seoses välismaalaste seaduse muutmise ja täiendamise seaduse jõustumisega 1. oktoobrist 1999.a muutus elamisloa taotluste läbivaatamise tähtaeg. Seadus andis siseministrile õiguse aastase sisserände piirarvu raames kehtestada määrusega sisserände piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires.
Elamisloa andmise prioriteedid 2000.a esimeseks poolaastaks on kehtestatud siseministri 3. märtsi 2000.a määrusega nr 7. Kuni nimetatud määruse jõustumiseni otsustas KMA elamisloa andmise aasta jooksul, arvates elamisloa taotluse menetlusse võtmisest peamiselt taotluste esitamise järjekorra alusel.

Välismaalaste seaduse muutmise seadusega (RT I 2000, 33, 197) täiendati välismaalaste seaduse paragrahv 6 lõikega 21, milles sätestatakse, et sisserännu piirarvu alla ei arvata Eesti kodaniku abikaasat, kes taotleb elamisluba käesoleva seaduse paragrahv 12 2. lõike alusel, kui abikaasadel on ühine alla 15-aastane laps või kui naise rasedus on kestnud üle 12 nädala ning  Eesti kodaniku alla 15-aastast last, kellele taotletakse elamisluba käesoleva seaduse paragrahv 12 1. lõike punkti 3 alusel (s.t elama asumiseks Eestis alaliselt elava lähedase sugulase juurde).

1999. aastal vaatas KMA läbi ja tegi otsused nii 1998. a kui ka 1999.a kuni 1. novembrini esitatud 3647 elamisloa taotluse kohta, millest 1625 taotlust oli esitatud perekondade ühinemiseks, neist 1250 taotlust oli esitatud isikute poolt, kellele elamisloa andmisel arvestatakse sisserände piirarvu täitumist. Elamislubasid perekondade ühinemiseks anti järgmistel alustel:

Põhjused elamisloa andmiseks Eestis 1999

Põhjus	Piirarvu sees	Väljaspool piirarvu	Kokku
Abikaasa juurde	318	121	493
Laps vanema juurde	57	205	262
Vanem lapse juurde	70	1	71
Muu sugulase juurde	23	0	23
Tööle tulija perekonnaliige (laps, abikaasa)	21	36	57
Eestlaste perekonnaliikmed	0	12	12
Kokku	489	375	864

Allikas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

Sisserände piirarvu täitumise tõttu keelduti elamisloa andmisest perekonnaga ühinemiseks elamisluba taotlevale välismaalasele 1999. aastal:
abikaasa juurde                                   463
laps vanema juurde                             102
vanem lapse juurde                             166
muu sugulase juurde                             19
tööle tulija perekonnaliige,(abikaasa, laps) 11
Kokku                                                761

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab vanemate õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.
Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel võrdsed õigused ja kohustused oma laste suhtes (§ 49). Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanus last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama (§ 60).

Kui vanemad mingil põhjusel ei saa või neil ei ole võimalik ülal pidada oma last, on ülalpidamiskohustus sätestatud vanavanematele ja lapse täiskasvanud õdedele ja vendadele. Vanavanemad, kelle varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma alaealist lapselast, kui lapselapsel ei ole vanemaid, abikaasat või täisealiseks saanud last või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada (perekonnaseadus § 65). Täiskasvanud vend ja õde, kelle varaline seisund seda võimaldab, on kohustatud ülal pidama oma alaealist venda ja õde, kui neil ei ole vanemaid, vanavanemaid või kui nendelt ei ole võimalik ülalpidamist saada (perekonnaseadus § 67).

Kui vanemad elavad lahus ja ei suuda kokku leppida, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus (perekonnaseadus § 52, lg 2). Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Elatis määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest (perekonnaseadus § 61, lg 1 ja 2).

Lapse vanemalt vanemaõiguste äravõtmine või lapse äravõtmine vanemalt ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest (§ 55, lg 3). Kui laps on paigutatud kasvatusasutusse ja vanem ei täida kasvatusasutuses viibiva lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus kasvatus- või eestkosteasutuse nõudel vanemalt välja elatise lapsele kasvatusasutuse kasuks, kus laps viibib (perekonnaseadus § 62).

Eesti laste hoolekandeasutustes on üksikuid lapsi, kelle vanemad maksavad lastele elatist. Kuna kohtutes võtab hagi arutamine ja lahenduse saamine on aeganõudev protsess, siis lasteasutused enamasti ei pöördu kohtu poole elatise saamiseks. Orvul ja vanemliku hoolitsuseta lapsel on õigus täielikule riiklikule ülalpidamisele (lastekaitse seadus § 15).

Vanema surma korral ja, kui vanem on tunnistatud kehtestatud korras teadmata äraolijaks, määratakse tema alaealistele lastele toitjakaotuspension sellest sõltumata, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte riikliku pensionikindlustuse seaduse paragrahv 13 kohaselt (RT I 1998, 64, 1009).

Toitjakaotuspensioni makstakse lapsele kuni 18- aastaseks saamiseni, päevases või statsionaarses õppevormis õppijale kuni 24- aastaseks saamiseni (§ 19). Õigus saada pensioni säilib lapsel ka siis, kui ta lapsendatakse (§16).
Kui laps paigutatakse laste hoolekandeasutusse, säilib tal õigus saada toitjakaotuspensioni. Talle makstakse 50% määratud toitjakaotuspensionist ja kantakse tema isiklikule hoiuarvele (§ 50).

Olukord
Mitmed uuringud viitavad, et lastega perede majanduslik olukord Eestis, võrreldes teiste perekonna tüüpidega, on kõige halvem. Peretoetused katavad suhteliselt vähe laste kasvatamisega seotud kulusid, samuti suurendab toimetulekuraskusi ühe lapsevanema eemale jäämine töisest tegevusest väikese lapsega kodus olemisel.

Rahvastikuministri poolt tellitud uurimusest (Tiit ja Käärik 1999) selgub et perekonna struktuur mõjutab oluliselt sissetulekuid pere liikme kohta. Määravaks on eeskätt töötajate arv leibkonnas ning nende suhtarv mittetöötavatesse liikmetesse. Kõrgeim sissetulek on leibkondadel, kus enam-vähem kõik leibkonna liikmed töötavad ja on kus pole lapsi. Kõige madalam on netosissetulekute tase mittetöötaja leibkonnas, eriti siis, kui selles on ka lapsed. Samale tulemusele viitavad ka 1997. aasta andmed (Kreitzberg jt. 1999).

Laste arv mõjutab oluliselt pere majanduslikku toimetulekut. Oma majanduslikke võimalusi hindavad kõige paremaks lasteta naised (ka abielus, vabaabielus), seejuures isegi meestest paremaks. Seevastu kõige pingsam on üksikemade majanduslik olukord (Narusk 1999).

ÜRO Arenguprogrammi poolt finantseeritud vaesus-uuringuga on Eesti sotsiaalpoliitikas laiemalt hakanud levima vaesuse mõiste inimeste toimetuleku mõõtmisel (Vaesuse….., 1999). Vaesed on, selles projektis kasutatud määratluse kohaselt, need leibkonnad, kus netosissetulek leibkonnaliikme kohta on väiksem kui 1250 krooni kuus. Vaesusuuringu kohaselt elas 1997.aastal otseses vaesuses (sissetulek alla 1000 kr tarbimisüksuse kohta kuus) 45% kolme ja enamalapselistest peredest, lisaks neile 19% toimetulekut ohustavas vaesuses (1001- 1250 kr tarbimisüksuse kohta kuus). Vaesus süveneb iga järgneva lapse lisandumusega (vt. joonis) .

1998. aasta andmetel oli Eestis vaeseid peresid 25%, vaeseid inimesi – 26,2% ja laste hulgast oli vaeseid 32,7% (Tiit ja Käärik, 1999). Kuna uuringus kasutati vaesusprojektis aluseks olnud 1997. aasta vaesuse koefitsienti, siis tegelikult vaesuses elavate laste arv on veelgi suurem. 1998.aasta jaoks arvestatud absoluutne vaesuspiir oli 1330 krooni (Vaesuse..., 1999).
Süva- ehk otsene vaesus on määratletud kui olukord, kus leibkonna sissetulekutest ei jätku leibkonna-liikmete elementaarsete eluliste ja sotsiaalsete vajaduste katteks. 1998. aasta andmetel on 12,1% leibkondadest süvavaesed ning neis elab 14,1% Eesti elanikest ja 19,7% kuni 18-aastastest lastest ja noortest. Asjaolu, et süvavaeste osatähtsus on mõnevõrra väiksem 1997. aasta andmetega võrreldes, saab seletada ühelt poolt teatava elutaseme tõusuga, teiselt poolt aga ka sellega, et on kasutatud 1997. aasta vaesuspiiri ilma ümberarvestust teostamata (Tiit ja Käärik, 1999).

Majanduslikult kõige raskemas olukorras on mittetöötavate vanemate lapsed (shl lapsehoolduspuhkusel olevad) ja üksikvanemate pered. Riigi sotsiaaltoetused praeguse taseme juures ei kata peretoetused keskmiselt tööst saamata tulu. Regiooniti on olukord küll suhteliselt erinev, nagu ka sissetulekute tase maal ja linnas.

“Laste ja mittetöötavate leibkonnaliikmete ilmumisega peresse suureneb niihästi vaesuse kui ka vaesusriski osakaal. Isegi kahe töötava vanemaga paljulapselistest (vähemalt kolme lapsega) leibkondadest on umbes kolmandik vaesed. Kõrge on vaesuse tase ka  klassikalistes lastega peredes, kus töötab vaid üks vanem. Eriti murettekitav on vaeste suur osakaal sotsiaalses ja kasvatuslikus mõttes soodsates  klassikalistes peredes, kus on kaks vanemat, neist üks mittetöötav, ja lapsed. On loomulik, et igas lastega leibkonnas on niisugune seisund teataval eluetapil paratamatu, kuid võib arvata, et vaesusrisk sellel eluetapil on tõsiseks barjääriks järgmise lapse saamisel (Tiit, Käärik 1999).”

Tabel. Alla 18-aastased invaliidsuspensionärid ja toitjakaotuspensioni saavad inimesed
 

	1997	1998	1999	2000
Invaliidsuspensionärid	4 732	4 880	5 079	5374
Totjakaotuspensioni saavad	14 208	14 019	14 131	14007
Kokku	18 940	18 899	19 210	19381

Allikas: Eesti statistika...1999, 2000
 
 
 

Tänavalapsed
Erki Korp, Ülly Enn, Anu Leppiman

Probleemiks on ühtse “tänavalaste” definitsiooni puudumine. Politsei peab hulkurite arvestust, räägitakse vanemliku hoolitsusteta lastest ja koolikohustust mittetäitvatest lastest. Käesoleva teksti autorid pakuvad välja järgmise definitsiooni:

“Tänavalapsed on alla 18-aastased lapsed, kes lühemat või pikemat aega elavad tänavamiljöös. Nad hulguvad sihitult ühest kohast teise, nende eakaaslased ning sotsiaalsed suhted on tänaval. Ametlikult võib nende laste aadressiks olla märgitud nende vanematekodu või sotsiaalhoolekandeasutuse aadress, kuid tegelikkuses on neil on väga vähe, kui üldse kontakte nende täiskasvanute, vanemate, kooli, lastekaitse institutsioonide, sotsiaalteenustega, kellel tegelikult lasub vastutus/kohustused nende laste suhtes.”

Seega võib öelda, tuginedes sellele definitsioonile ja Avatud Eesti Fondi poolt 1999.a. korraldatud tänavalaste teemalise ümaralaua tulemustele, et Eestis on kusagil 4000 – 5000 tänavalast. Number tundub suurena, kuna see hõlmab koolikohustust mittetäitvaid ning vanemliku hoolitsuseta lapsi. Rääkides “Tänavalastest” kui lastest, kellel puudub kodu, elavad “tänaval”, selliseid on kusagil 100 – 200. Probleemsemad piirkonnad on Tallinn, Tartu ja Ida-Virumaa – täpsemalt Narva.

Konkreetne samm tänavalaste olukorra parandamiseks Eestis võeti ette 1998.a. suve hakul, kui kuulutati välja projektikonkurss “Tänavalapsed /Lapsed tänaval”, kuhu said tänavalaste temaatikaga seotud projekte esitada erinevad selles valdkonnas juba tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid ning ka kohalike omavalitsuste päevakeskused. Programmi rahastajad ja käivitajad on Avatud Eesti Fond, King Baudoiun Foundation ja lisaks Maailmapank, programmi kogumaksumus 2,5 milj. kr. Programm kestab kaks aastat ning selle käigus antakse rahalist toetust erinevatele mittetulundusühingutele ja hoolekandeasutustele. Programm hõlmab ka ühiskoolitust, mille raames saavad projektijuhid vajalikke teadmisi ja kogemusi oma ideede paremaks teostamiseks.

Toetatust said Paide Laste Varjupaik, Noorte Loominguline Ühendus Varia Art, Kohila Päevakeskus, Rakvere Pedagoogikakooli koostööprojekt Noortemajaga, Ontika Koolituskeskus, Saaremaa Laste- ja Noorte Tugikoda, Tallinna Kesklinna Laste Öömaja, Mittetulundusühing Öökull ja Pärnu Shalomi Abikeskus.
Projektide tegevus hõlmab psühho-sotsiaalset ja kriminaalpreventatiivset tööd tänavalastega, tugiisikute süsteemi loomist, koolitusliku sisuga laagrite korraldamist, huvitegevust, toimetuleku õpet ning samuti varjupaikade väljaarendamist.
Vaadates Avatud Eesti Fondi projektikonkursile laekunud projekte, siis projekte, mis kajastasid tööd nn. tänavalastega oli vähe, põhiosas hõlmasid projektid tööd just lastega tänaval. Siit võib teha kaks järeldust, esiteks see, et antud probleem on piisavalt üle paisutatud ja ei tehta vahet lastel, kellel on kodu olemas ning kes lihtsalt aeg-ajalt hulguvad tänavatel. Teiseks see, et tänavalapsi on vähe ning neid ei ole suudetud välja selgitada ja nendele suunatud sotsiaaltöö veel puudub ning kuskil nad on olemas, kuid nad ei ole huvitatud endi nn. “aitamisest”. On hea, et Avatud Eesti Fond on alustanud reaalset tööd antud valdkonnas ning koostöös teiste sarnaste eesmärkide nimel töötavate organisatsioonidega ja kohalike omavalitsustega õnnestub meil ehk leida lahendusi läbi koostöövõrgustiku, et probleem ei laieneks ning olemasolevad tänavalapsed saaks kaardistatud.

Lisaks töötavad nn. Tänavalastega Tallinna Laste Tugikeskus, kes võttis programmi koordineerimise üle AEFilt, siis on Tootsi Tuba, Lastekaitse Liit, Peeteli Kogudus, jt.
Vajalik on tihedam koostöö sotsiaaltöötajate, haridustöötajate ja noorsoopolitseinike vahel ehk tuleb arendada välja tulemuslik võrgustikutöö ning et “ei kellegi” piirkonda jäävad lapsed muutuksid “kellegi” omaks. Palju saab ära teha laste vabaaja sisustamisel, kui luua lastele ka väljaspool koole tasuta vabaaja veetmise võimalusi. Ka lapsevanematel endil rohkem tunda huvi oma laste tegemiste vastu ning tihtipeale korralikust perest pärit laps (laps kellele vanemad annavad näiteks raha mingi huviringi jaoks) ei käi huviringis, kuid ta vanemad teavad, et nende laps käib huviringis.
 

5.6. Perekonnast ilma jäetud laps (art 20)    ÜLES
Vaike Kuusk

Lastekaitse seaduse § 62 sätestab, et ajutist abi ja tuge ning kaitset pakub lapsele varjupaik, mille tegevust reguleerib vastav põhimäärus. Lastekaitse seaduse kohaselt on varjupaiga juhtkond kohustatud informeerima varjupaika varjule tulnud lapsest tema elukohajärgset sotsiaaltalitust ja politseid.

Varjupaiga (turvakodu) osutab abi ja kaitset abivajavatele lastele olenemata nende elukohast, tervislikust seisundist, rahvusest ja muudest tunnustest. Laps võib varjupaika minna omal algatusel, kui ta on lahkunud kodust, kasuvanema juurest või kasvatusasutusest talle oluliste probleemide tõttu. Varjupaika võib lapse viia ka iga täiskasvanu, kelle poole laps pöördub abi saamiseks.

Varjupaigas tagatakse vanemliku hoolitsuseta või ohtu sattunud lastele nende eale ja seisundile vastav hooldamine, meditsiinilise abi ja rehabilitatsiooni korraldamine, koos lapse elukohajärgse omavalitsusega tagatakse lastele nende õiguste ja huvide kaitse. Peamised varjupaika sattumise põhjused on raske majanduslik olukord (1997- 9%, 1998- 26%), kodune hoolimatus (1997- 23,4%, 1998- 21,4 %), hulkurlus (1997- 21,5 % ja 1998-13% ).

Tabel. Varjupaikades ja rehabilitatsioonikeskustes viibinud lapsed.(Varjupaik- asutus, mis pakub ajutist ööpäevast või päevast tuge, kaitset, abi. Rehabilitatsioonikeskus - erivajadusega isikutele ööpäevast või päevast aktiivset rehabiliteerimist osutav asutus)
 

Viibimise põhjus	Varjupaik 1997	Varjupaik 1998	Varjupaik 1999	Rehabilit.kesk. 1997	Rehabilit.kesk. 1998	Rehabilit.kesk 1999
Vägivald	14	20	5	59	45	17
Perevägivald	170	122	122	19	17	10
Koolivägivald	15	1	1	6	10	6
Hulkurlus	268	169	146	2	6	2
Kodune hoolimatus	291	277	331	0	51	27
Alkoholi kuritarvitamine	94	57	83	5	2	3
Narkootikumide tarvitamine	13	9	2	3	4	2
Elukoha puudumine	86	86	112	4	3	0
Raske majanduslik olukord	113	339	357	5	9	0
Muud	181	216	170	186	251	403
Kokku	1245	1296	1292	289	398	470

Allikas: Eesti statistika...2000

Lastekaitse seaduse kohaselt on orvul või vanemliku hoolitsuseta lapsel õigus täielikule riiklikule ülalpidamisele ( LKS § 15). Alates 1999. aastast tagatakse orvule ja vanemliku hoolitsuseta lapsele täielik riiklik ülalpidamine sõltumata taolise lapse hooldamise vormist (lastekodu, koolkodu, hooldamine perekonnas). Lastekodu on orbudele ja vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele asenduskoduks loodud asutus (SHS § 18). Koolkodu on puuetega kooliealistele lastele elamiseks, arendamiseks ja õpetamiseks loodud asutus (SHS _7 8, lastekaitse seadus § 53). Eriinternaatkoolid on keha-, kõne-, meele-, ja vaimupuudega laste koolid. Praegu on Eestis veel lapsi , kelle koduks on eriinternaatkool, kuid tulevikus peaksid ka need lapsed elama vajadusel lastekodus (kui neile asendusperet ei leita), kust nad käivad vastavalt vajadusele erinevates koolides.

Tabel. Lapsed, kes on paigutatud eestkosteperekonda ja hooldusperekonda
 

	1996	1997	1998	1999
Eestkostele	362	440	319	314
Perekonnas hooldamisele	125	130	320	610

Allikas: ESA..1999
 

Tabel. 1998. aasta lõpus hoolekandeasutustes elavad lapsed seal viibimise põhjuse järgi
 

Vanus	Orvud	Vanemliku hoolitsuseta	Vanemate avalduse põhjal	Kokku	Ajutiselt perekondades
0-2	1	80	29	110	0
3-6	7	117	61	186	3
7-14	85	605	171	861	9
15-17	23	235	66	324	1
Kokku	122	1166	411	1699	15

Allikas: Eesti statistika...2000

Laps paigutatakse lastekodusse, kui ta on orb või jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja talle ei ole leitud eestkostjat või teda ei ole lapsendatud. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel suunatakse lastekodusse laps, kelle toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega (SHS § 16). Lapse lastekodusse paigutamisel tuleb arvestada 10- aastaseks saanud lapse tahet, ka noorema kui 10- aastase lapse tahet, kui tema arengutase võimaldab tema tahte arvestamist (SHS § 31, 32). Praktikas paigutatakse vene keelt kõnelevad lapsed venekeelsetesse lastekodudesse, kus lapse koduseks keeleks on vene keel (töötajad on venekeelsed). Nii tagatakse lapsele tema keeleline ja kultuuriline järjepidevus. Lapse lastekodusse paigutamisel antakse temaga kaasa dokumendid, mis sisaldavad andmeid lapse perekonna, sugulaste asukoha ja nende majandusliku olukorra kohta lapse enda, ta tervise ja hariduse kohta. Toimikus peavad olema dokumendid ka lapse pärandina saadud vara ja selle hooldaja ja lapse muude sissetulekute kohta ( pension jt. Lapsele laekuvad rahalised sissetulekud).Ühest perekonnast pärit õed ja vennad tuleb perekonnast eraldamisel jätta kokku, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus laste huvidega (SHS § 25). Lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, kodust eraldamise põhjuste ja tulevikku puudutavate küsimuste kohta (SHS § 25).

Lastekodud on üle läinud perelaadsele elukorraldusele. Lastekodus elavad lapsed rühmade e. peredena. Ühes peres on 8 - 10 last. Lastekodusse saabunud laps paigutatakse talle sobivasse peresse. Peredesse paigutamisel arvestatakse laste vanust, tervislikku seisundit, omavahelist sobivust jne. Õed - vennad elavad üldjuhul ühes peres. Pere tegevusplaane arutatakse koos pere lastega. Lastekodu direktor või direktori asetäitja nõustab ja kontrollib pere tegevust (lastekodu põhimäärus). Lastekodu kõrgemaks organiks on asutuse omaniku poolt loodud hoolekogu (sotsiaalhoolekande seadus §17).

Laste lastekodusse paigutamisel eeldatakse, et laps on lastekodus lühiajaliselt. Lapse elukohajärgne omavalitsus on kohustatud otsima lapsele eestkostjat või lapsendajat ning hoolitsema tema sidemete säilitamise eest kodukohaga. Valla- või linnavalitsus võib lapsele leida ka kasupere. Valla- või linnavalitsus peab osutama vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda (sotsiaalhoolekande seadus § 25 lg 6). Alates 1999. aastast eraldatakse riigieelarve seadusega ettenähtud rahalised vahendid ka perekondadesse hooldamisele antud orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste ülalpidamiskulude katteks. 1998. aastal läks lastekodudest oma vanemate juurde tagasi 119 last, lapsendati 52, eestkostele anti 6 ja perekonda hooldamisele 4 last ( andmed on saadud Sotsiaalministeeriumi statistika - ja analüüsi osakonnast).

Tabel. Laste hoolekandeasutused

	1990	1995	1996	1997	1998	1999
Üldlastekodud	12	17	17	17	24	27
Väikelastekodud	7	7	7	7	0	0
Erilastekodud	3	0	0	0	0	0
Koolkodud	4	7	8	8	7	6
Perelastekodud	0	0	2	3	3	4
Noortekodud	0	0	1	2	2	1
Segatüüpi	0	0	1	1	1	1
Kokku	26	31	36	38	37	39

Allikas: Eesti statistika...2000

Tabel. Hoolealused laste hoolekandeasutustes
 

	1990	1995	1996	1997	1998	1999
Üldlastekodud	622	764	762	772	1143	1133
Väikelastekodud	286	317	338	335	0	0
Erilastekodud	116	0	0	0	0	0
Koolkodud	499	389	443	459	409	385
Perelastekodud	0	0	61	71	88	140
Noortekodud	0	0	19	20	36	24
Segatüüpi	0	0	35	29	23	28
Kokku	1523	1470	1658	1686	1699	1710

Allikas: Eesti statistika...2000

Perekonnaseaduse kohaselt võib last lapsendada üksnes lapse huvides. Lapsendamine toimub perekonnaseaduses ettenähtud korras kooskõlas lastekaitse seaduse põhimõtetega (lastekaitse seadus, paragrahv 66) ning vastavalt tsiviilkohtupidamise seadustiku nõuetele. Perekonnaseaduse peatükk 10 sätestab lapsendamise sisu, otsustamise, nõusolekute andmise ja kehtetuks tunnistamise, samuti seab tingimuse teise riiki lapsendamiseks.

Lapsendamise otsustab kohus lapsendada sooviva isiku avalduse alusel, protsessi on kaasatud lapse parimate huvide tagamiseks kolmanda isikuna eestkosteasutus. Lapsendamiseks vajaliku andmed kogub  ja valmistab ette eestkosteasutus kohtu korraldusel (perekonnaseadus, paragrahv 76).

Eestkosteasutus, kes on lapsendamisel kohtule arvamuse andja ja kohtuistungil osaleja, on maavalitsus (sotsiaalhoolekande seadus, paragrahvid 7). Praktikas täidab seda ülesannet maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiu osakonna lastekaitsetöötaja, kelle ülesandeks on välja selgitada lapsendamise vajalikkus ja võimalikkus ning kas lapsendamine on lubatav ja vastab kõikidele nõuetele. Lastekaitsetöötaja kontrollib, kas lapse vanemad ja seaduslikud hooldajad on nõus lapsendamisega ning vajadusel võtab neilt nõusoleku lapsendamiseks. Vähemalt 10-aastaselt lapselt võetakse samuti nõusolek lapsendamiseks ja noorema kui 10-aastase lapse arvamust arvestatakse vastavalt tema arengule. Lastekaitsetöötaja nõustab vajadusel asjasse puutuvaid isikuid.

Lastekaitse töötaja valmistab ette lapsendada soovivad isikud, kontrollib nende psüühilist, tervislikku ja materiaalset valmisolekut lapse kasvatamiseks, teeb kodukülastusi ning vestleb lapsendada soovijatega ja nõustab neid lapsendamist puudutavates küsimustes.

1995. aasta septembris kinnitas sotsiaalminister lapsendamise juhendi, mis on soovitusliku iseloomuga juhendmaterjal ja mille alusel töötavad lastekaitse töötajad maakondades lapsendamist korraldades ja kohtunikud lapsendamist otsustades. Juhend reguleerib lapsendamise protseduuri reeglid.

Lapsendamist otsustab vastavalt tsiviilkohtupidamise seadustikule esimese astme kohtuna maa- või linnakohus.
Lapsendamine kuulub  hagita avalduse korras kohtu poolt läbi vaatamisele kui juriidilise fakti tuvastamine. Hagita asjade korral vaatab kohus asja läbi avaldaja (lapsendaja), teiste huvitatud isikute (lapse seadusliku esindaja) ja riigi või kohaliku omavalitsuse täitevvõimu (eestkosteasutus) osavõtul. Avaldus esitatakse kohtule lapse elukoha järgi.

Kohtuotsus, mis tuvastav lapsendamise fakti, tuleb registreerida perekonnaseisuasutuses, kohtuotsus on aluseks sünniakti muudatuste tegemisel ja selle alusel lapse sünnitunnistuse väljastamiseks. Kohtuotsusega kinnitatud lapsendamist ei saa kohtuvälises korras vaidlustada, lapsendamise kohtuotsust ei ole võimalik tühistada, kehtetuks tunnistamist saab nõuda ainult isik, kelle seaduslikke õigusi lapsendamise kohtuotsus rikkus.

Lapsendamine tekitab lapsendatu ja lapsendaja vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamine on tähtajatu ega saa olla seotud tingimustega (perekonnaseadus, paragrahv 73).

Lastekaitse seaduse kohaselt võib toimuda lapsendamine teise riiki juhul, kui lapse eest ei ole võimalik vajalikul määral hoolitseda Eestis. See tähendab, kui lapsele ei leita Eestis lapsendajaid, eestkostjat, perekonnas või mujal hooldamise võimalust.

Eestkosteasutus on kohustatud vastavalt lapsendamise juhendile välja selgitama lapsele perekonna leidmise võimalused Eestis, edastades vastava informatsiooni lapse kohta teistele maakondadele. Kui kahe kuu jooksul lapsele Eestis perekonda ei ole leitud edastatakse teave lapsest Sotsiaalministeeriumile, kes korraldab vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele lapsendamist teistesse riikidesse (sotsiaalhoolekande seadus, paragrahv  6).

Perekonnaseaduse kohaselt saab rahvusvaheline lapsendamine toimuda ainult sotsiaalministri nõusolekul (paragrahv  82). Rahvusvahelise lapsendamise korral kohaldatakse samasuguseid põhimõtteid kui siseriikliku lapsendamise korral.

Vältimaks sobimatu kasu saamise võimalusi on teise riiki lapsendamine tsentraliseeritud Sotsiaalministeeriumisse, kus hoitakse informatsiooni lastest, kellele ei ole Eestis perekonda leitud, ja lapsendajatest, kes pöördunud teistest riikidest sooviavaldustega lapsendada Eestist. Ei ole lubatud tegutseda erinevatel vahendajatel välja arvatud organisatsioonid teistest riikidest, kellel on oma riigis seaduslik õigus lapsendamist korraldada. Vastavad kokkulepped organisatsioonidega on sõlmitud turvalisema asjaajamise eesmärgil, samuti vältimaks eraviisilist lapsendamist ning võimalike vahendajate tegutsemist. Koostööpartnerid on kohustatud esitama dokumendid, mis tõendavad nende õigust lapsendamise alaseks rahvusvaheliseks tegevuseks ja juhul kui kõnealuse riigi seadus nõuab ka eriloa koostööks Eestiga.

Tõhus koostöö on välja kujunenud Eestis asuvate teiste riikide välisesindustega, keda Sotsiaalministeerium uutest koostööpartneritest teavitab.

Edaspidi seaduseparandusi ette valmistades on suund rahvusvahelist lapsendamist korraldavate organisatsioonidega kirjalike koostöölepingute sõlmimisele, mis fikseeriksid poolte tegevuse ja vastutuse lapsendamise korraldamisel ning tagaksid vastavuse rahvusvaheliste lepetega.

Eesti ei ole ühinenud laste kaitsel ja riikidevahelisel lapsendamisel tehtava koostöö Haagi konventsiooniga.

Tabel. Lapsendatud lapsed
 

Aasta	1993	1995	1996	1997	1998	1999
Lapsendatud lapsed	318	270	269	227	193	168
Neist ühe bioloogilise vanema juures elav laps, kes on lapsendatud kasuvanema poolt	187	188	161	132	106	92
Uude perekonda			79	58	57	39
Rahvusvahelised lapsendamised			29	37	30	37

Allikas: Eestis statistika...1999, 2000
 

5.8 Lapse ebaseaduslik välismaale viimine
Margit Stamberg

Põhiseaduse järgi on igaühel õigus lahkuda Eestist. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks (põhiseadus § 35) Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast. Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus. Igal väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus. Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse. (Põhiseadus § 36)

Ptk 5.3 on räägitud, sellest, et lapsel on õigus suhetele mõlema vanemaga. Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel võrdsed õigused lapse kasvatamises osaleda.

Kriminaalkoodeksi § 123' sätestab, et lapse müümise või ostmise eest karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsme aastani.
Lapse ümbervahetamise või varguse eest kättemaksu, omakasu või muul isiklikul ajendil karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani. Sama tegevuse eest isikute grupi poolt karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheksa aastani (Kriminaalkoodeks § 124).

Isiku pantvangi võtmise või pantvangina kinnipidamise eest tapmise, kehavigastuse tekitamise või selle isiku kinnipidamise jätkamise ähvardusel, sundimaks pantvangi vabastamise tingimusena riiki, rahvusvahelist organisatsiooni, füüsilist või juriidilist isikut või isikute gruppi mingi tegevuse toimepanemisele või sellest hoidumisele, karistatakse vabadusekaotusega kuni kümne aastani. Sama tegevuse eest, kui see põhjustas raske tagajärje või pandi toime lapseealise suhtes, karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani. (Kriminaalkoodeks § 1241).

Karistusseadustiku eelnõus sätestatakse järgmised karistused:
1) Noorema kui neljateistkümneaastase võõra lapse salajase või avaliku äraviimise eest isiku juurest, kelle hoole all laps seaduslikul alusel viibis, - karistatakse rahalise karistusega, arestiga või kuni 3aastase vangistusega. (Karistusseadustiku eelnõu § 183)
2) Lapse müümise või ostmise eest karistatakse 1-5aastase vangistusega. (Karistusseadustiku eelnõu § 184)
3) Võõra lapse asendamise eest teise võõra või oma lapsega eesmärgiga saada endale vale perekondlik kuuluvus või teiselt isikult seaduslik perekondlik kuuluvus ära võtta karistatakse rahalise karistusega, arestiga või kuni 3aastase vangistusega. Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) pärandi saamise või muul omakasu eesmärgil või
2) kui sellega on põhjustatud kodakondsuse muutumine, karistatakse 1-5aastase vangistusega. (Karistusseadustiku eelnõu § 185)
 

5.9 Väärkohtlemine (art 19 ja art 39)    ÜLES
Milli Kikkas, Elmar Nurmela

Laste kaitse vägivalla ja ekspluateerimise eest on reguleeritud seadustepaketiga, kuhu kuuluvad lastekaitseseadus, kriminaalkoodeks, kriminaalmenetluse koodeks, haldusõigusrikkumiste seadustik, täitemenetluse seadustik, alaealiste mõjutusvahendite seadus, pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadustik (RT I 1998, 2, 42).

Haldusõigusrikkumiste seadustiku kohaselt on alaealise kaasamine haldusõigusrikkumisele raskendavaks asjaoluks. Haldusõigusrikkumistena käsitletakse alaealise joobeseisundisse viimist, alaealisele alkohoolsete jookide ostmist ja müümist ning lapse kasvatamise ja õpetamise kohustuste täitmatajätmist (paragrahv 26).

Lastele alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamise võimalusi reguleerib Alaealiste mõjutusvahendite seadus, mis annab pädevuse alaealiste asjade komisjonile ning loetleb mõjutusvahendite liigid  ja tingimused.

Sotsiaalhoolekande seadus paneb laste hoolekande korraldamise ja laste arenguks soodsa keskkonna loomise kohustuse kohalikule omavalitsusele, kes võtavad tarvitusele abinõud nii laste väärkohtlemise juhtude ennetamiseks kui vajaliku abi osutamiseks.

Koostöös kolmanda sektoriga pööratakse järjest enam tähelepanu avalikkuse teavitamisele laste väärkohtlemise problemaatikast. Eesti Lastekaitse Keskliit ja Eesti Lastefond on läbi viinud mitmeid meediakampaaniaid, et juhtida üldsuse tähelepanu lastekaitse probleemidele.

Laste väärkohtlemise teema on viidud eelhariduse ja üldhariduskoolide õppekavadesse ning lastega töötavate spetsialistide väljaõppeprogrammidesse, alates 1998/99 õppeaastast ka Politseiakadeemia õppekavasse, et tagada vägivalla ohvriks langenud lapse õige kohtlemine uurimis- ja kohtuorganite poolt.

Avalikkuse teavitamiseks on välja antud mitmeid trükiseid: 1997 käsiraamat Laste väärkohtlemine (aastal 2000 ilmub ka venekeelsena), arvukalt infobülletääne ja teabevoldikuid, et tagada hädasolevast lapsest teada-andmine ja kohene abinõude rakendamine, (vt ptk 4.7).

Positiivsena peab mainima asjaolu, et Tartu Laste Tugikeskuse initsiatiivil, mida on toetanud Tartu prokuratuur, sotsiaaltöötajad ja noorsoopolitsei, on püütud lahendada olemasolevat probleemi seksuaalselt väärkoheldud lapse eeluurimistoimingute läbiviimisel üheaegselt erinevate institutsioonide koostööna jäädvustades need videolindile. Tartu politseiprefektuuris on loodud 1999. aasta sügisel spetsiaalne seksuaalselt väärkoheldud laste ülekuulamis-mängutuba koos vastava tehnilise sisustusega.

Kuna antud kuriteod on enamus riikides väga suure latentsusega võib arvata, et ametlik politseistatistika ei näita tegelikku olukorda. Politseistatistikast nähtub, kui palju laste vastu toime pandud seksuaalkuritegusid on registreeritud riigis viimase kuue aasta jooksul.

Seoses noorsoopolitseis uuele aruandluse süsteemile üleminemisega, oli 1999. aastal esmakordselt võimalik saada ülevaadet lastest, kes olid erinevate vägivallategude ohvrid. Alljärgnevad arvud on teadaolevate juhtumite kohta, neis ei kajastu juhtumid, mis politseiametisse ei jõudnud.
Noorsoopolitsei andmeil oli 1999. aastal erinevate vägivallategude ohvriks langenud lapsi – kokku 460 (need on lapsed – ohvrid, kes on jõudnud noorsoopolitsei vaatevälja ja kellega on politsei tegelenud), neist:

•  koolivägivalla ohvreid  165;
•  perevägivalla ohvreid  59 (nende hulgas on ka peresisese seksuaalvägivalla ohvrid);
•  seksuaalkuritegude ohvreid  72.

 Tabel. Laste vastane seksuaalkuritegude arv (1- alla 18-aastase naise vägistamine, alla 12-aastase naise vägistamine, 3- seksuaalvajaduse rahuldamine ebanormaalsel viisil, 4- seksuaalsuhe alla 14-aastase naisega, 5- ebamoraalne seksuaalne tegevus alla 16-aastase isiku suhtes, 6- pederastia (kasutades vägivalda või vägivallaga ähvardamist) alla 16-aastase isiku vastu.
 

	1994	1995	1996	1997	1998	1999
1. § 115 lõ2p3	30	33	27	28	18	22
2. § 115 lõ3p2	17	17	9	9	5	2
3. §115 lõ2	29	31	17	15	50	32
4. §116	5	1	1	1	3	1
5. §117	8	16	12	13	15	ˇ11
6. §118 lõ2	3	4	4	1	11	4
Kokku	92	102	70	67	102	72

Allikas: Nurmela 2000

• Täielikud ja usaldusväärsed statistilised andmed laste vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise kohta puuduvad, kuna mitte kõik juhtumid ei leia registreerimist
• Tartu Laste Tugikeskuse andmetel moodustab kõigist laste väärkohtlemise juhtudest seksuaalne vägivald 22% (1995-1997).1999 pöördus Tartu Laste Tugikeskusse 399 last, neist 33% olid perevägivalla ohvrid, seksuaalselt väärkoheldud laste arv pidevalt kasvab, praeguse hinnangu kohaselt on neid 8-12%

5.10 Lasteasutusse paigutatud lapse õigus tingimuste perioodilisele ülevaatamisele (Art 25)  ÜLES
Milli Kikkas

Osavõtvad riigid tunnustavad, et lapsel, kelle asjatundlikud ametiisikud on hoolduse, kaitse, füüsilise või vaimse tervisehäire ravimise eesmärgil lasteasutusse paigutanud, on õigus perioodilisele järelevalvele talle antava ravi ja sellega kaasnevate tingimuste üle.

Haridusministri 2. juuni 1999. a määrusega nr 33 “Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise aluste ja korra kinnitamine” sätestatakse laste erilasteaeda ning õpilaste sanatoorsesse kooli ja hälvikute erikooli vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord. Laps võetakse erilasteaeda (erirühma) ning õpilane sanatoorsesse kooli ja hälvikute erikooli (eriklassi) nõustamiskomisjoni otsuse ning lapsevanema või eestkostja kirjaliku avalduse alusel.

Erilasteaia sobitusrühma võetakse vastu keha-, kõne-, meele-, vaimupuudega, psüühikahäiretega ja autistlikke lapsi.
Kehapuudega laste rühma võetakse vastu lapsi, kellel on kesk- ja perifeerse närvisüsteemi haigused; liigesehaigused e artropaatiad; seljahaigused e dorsopaatiad; luu- ja kõhrehaigused; pehmete kudede haigused; kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid, kromosoomianomaaliad võitraumast põhjustatud tugi- ja liikumisaparaadi patoloogia.
Tasandusrühma võetakse vastu lapsi, kellel on hääldamis- ja fonatsioonipuuded (häälepuuded, kõne rütmi ja tempo puuded, düslaalia, rinolaalia, düsartria, anatria); süsteemsed kõnepuuded (alaalia, afaasia); teisased kõnepuuded (tingitud kergest kuulmispuudest, psüühikahäiretest ilma vaimse alaarenguta) või segatüüpi spetsiifilised arenguhäired.
Nägemispuudega laste rühma võetakse vastu lapsi, kelle nägemispuue takistab alushariduse omandamist tava- või sobitusrühmas ja kellel on tsentraalne nägemisteravus 0--0,05; tsentraalne nägemisteravus paremini nägeval silmal koos korrektsiooniga 0,05--0,3; tsentraalne skotoom ja vaatevälja kontsentriline kitsenemine kuni 30° või erinevate nägemisfunktsioonide kahjustus.
Kuulmispuudega laste rühma võetakse vastu lapsi kuulmispuudega keskmises kõnepiirkonnas (sagedusel 5004000 Hz) 50100 db, mis takistab alushariduse omandamist tavarühmas; hiliskurdistunud lapsi, kelle kõne on osaliselt säilinud, kuid kuulmispuue takistab alushariduse omandamist tavarühmas; kurte lapsi, kelle kuulmispuue on 100110 db või rohkem või kuulmispuudega lapsi, kellel esineb kerge vaimupuue või nägemispuue.

Kuueaastaseid kuulmispuudega lapsi võidakse vastu võtta vastavate koolide juures asuvatesse ettevalmistusrühmadesse. Arendusrühma võetakse vastu erinevates astmetes vaimse alaarenguga lapsi. Liitpuude korral suunatakse laps tema arengut enim soodustavasse erilasteaeda (erirühma) või moodustatakse eraldi rühm. Liitpuudega laste rühma võetakse vastu lapsi, kes on pimekurdid; kuulmispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng; nägemispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng  või kehapuudega, millega kaasneb vaimne alaareng.
 

Koolid
Raskelt kulgevate somaatiliste haigustega laste sanatoorsesse kooli võetakse vastu õpilasi, kellel on raskelt kulgevad somaatilised haigused või dekompensatsiooni perioodis või ägenemisstaadiumis krooniline somaatiline haigus.
Psüühikahäiretega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on orgaanilised psüühikahäired (orgaaniline asteenia, kerge kognitiivsete funktsioonide häire, traumajärgse ajukahjustuse sündroom); meeleoluhäired (depressioon); neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired (ärevushäired, rasked stressreaktsioonid ja kohanemishäired, muud neurootilised häired); füsioloogiliste funktsioonide häired (söömishäired); psühholoogilise arengu häired (aspergeri sündroom); käitumis- ja tundeeluhäired (hüperkineetilised häired, segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäired, lapsele iseloomulikud tundeeluhäired) või epilepsia.

Kõnepuudega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu normaalse kuulmise ja primaarselt kahjustamata intellektiga õpilasi, kellel on alaalia, afaasia; rinolaalia sellises astmes, mis tingib teisese alakõne; düsartria; kogelus, mis takistab õppimist tavakoolis; kerge kuulmislangus, mis tingib teisase alakõne või kirjaliku kõne puuded: düsgraafia, düsleksia.
Nägemispuudega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu õpilasi nägemisteravusega paremini nägeval silmal 00,05 (pimedad); nägemisteravusega paremini nägeval silmal koos korrektsiooniga 0,050,3; tsentraalse skotoomiga ja vaatevälja kontsentrilise kitsenemisega kuni 30° või nägemisfunktsioonide kahjustusega, mis eeldab õpetamisel erimetoodikat.
Tasandusklassi võetakse vastu õpilasi, kellel on õpivilumuste spetsiifilised häired; segatüüpi spetsiifilised arenguhäired; motoorika spetsiifilised arenguhäired; pervasiivsed arenguhäired; hüperkineetilised häired; kerged orgaanilised psüühikahäired või raskekujulised tundeelu ja suhtlemise häired.

Abikooli (abiklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on kerge vaimne alaareng või kerge vaimne alaareng ja pervasiivsed arenguhäired.
Toimetulekukooli (toimetulekuklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on mõõdukas vaimne alaareng või mõõdukas vaimne alaareng ja pervasiivsed arenguhäired.
Hoolduskooli (hooldusklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on  raske või sügav vaimne alaareng; raske või sügav vaimne alaareng ja pervasiivsed arenguhäired.
Liitpuude korral suunatakse õpilane tema arengut enim soodustavasse erikooli (eriklassi) või moodustatakse eraldi klass. Liitpuudega õpilaste klassi võetakse vastu õpilasi, kes on pimekurdid; kuulmispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng; nägemispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng või kehapuudega, millega kaasneb vaimne alaareng.

Sotsiaalministri 27. mai 1999. a määrus nr 41 “Koolikohustuse täitmise edasilükkamise taotluse rahuldamise tingimuste ja korra kinnitamine” sätestab koolikohustuse täitmise edasilükkamise tingimused, mille aluseks on lapse tervise seisund. Koolikohustuse täitmise edasilükkamise aluseks on äge haigus, kroonilise haiguse ägenemine või raske trauma, mis on vajanud pikaajalist (üle kuue nädala) haiglaravi viimasel aastal enne kooli astumist; kõne ja keele arenguhäired (logopeedilise uuringu alusel); neurootilised häired; segatüüpi spetsiifilised arenguhäired; pervasiivsed arenguhäired; hüperkineetilised häired; segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäired; suhtlemishäired või neurootilised häired. Koolikohustuse täitmine lükatakse edasi vaid juhul, kui selles ajavahemikus tagatakse lapsevanema poolt lapse arenguks ja taastusraviks vajalik keskkond ning võimalus jätkata alushariduse omandamist kuni kooliminekuni.

Tervishoiukorralduse seadus, mis võeti vastu 18. jaanuaril 1994, sätestab tervishoiuasutuste õigusliku seisundi ja tervishoiusüsteemi finantseerimise alused. Seaduse alusel on inimesel on õigus saada arstilt ülevaadet oma tervislikust seisundist.

Sotsiaalministri 6. juuni 1997. a. määrusega nr. 23 “Arstiabi kvaliteedi hindamine” on moodustatud alaliselt tegutsev arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon, mille ülesanded on arstiabi kvaliteedi kontrollimise korraldamine raviasutustes, sõltumata raviasutuse omandivormist; meditsiinilise auditi  korraldamine ja koordineerimine; auditi tulemuste läbivaatamine ja ekspertotsuste tegemine; arstiabi kvaliteedi standardite määratlemine ja esitamine ministrile kinnitamiseks; haigekassade ja raviasutuste vaheliste arstiabi kvaliteedialaste vaidlusküsimuste lahendamiseks ettepanekute tegemine ning raviasutuse ja patsiendi vahelistele arstiabi kvaliteedialastele vaidlusküsimustele eksperthinnangu andmise korraldamine patsiendi, haigekassa ravikindlustusnõukogu või kindlustusorganisatsiooni ning Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna taotlusel.

VI TERVIS  JA HEAOLU  ÜLES
Sirje Vaask, Merle Malvet

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 järgi on igaühel õigus tervise kaitsele. Lastekaitse seaduse kohaselt on lapsel õigus sotsiaaltagatistele, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi sellekohaste õigusaktidega (§ 51).

Koolieelse lasteasutuse seadus võeti vastu 18. veebruaril 1999. a  ja selle kohaselt toetab koolieelne lasteasutus lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist ning tema individuaalsuse arvestamist. Valla- või linnavalitsus loob kõigile oma haldusterritooriumil elavatele lastele võimaluse käia teeninduspiirkonna järgses lasteasutuses. Keha-, kõne-, meele- või vaimupuuetega ning eriabi või erihooldust vajavatele lastele loob valla- või linnavalitsus võimalused arenemiseks ja kasvamiseks elukohajärgses lasteasutuses. Hälviklastele luuakse tingimused kasvamiseks sobitusrühmades koos teiste lastega. Kui elukohajärgses lasteasutuses puuduvad võimalused sobitusrühma moodustamiseks, moodustab valla- või linnavalitsus erirühmad või asutab erilasteaiad.
Lastel on lasteasutuses õigus vaimselt ja füüsiliselt tervislikule keskkonnale ja päevakavale, eneseusaldust ja vaimset erksust toetavale tegevusele ning pedagoogide igakülgsele abile ja toetusele alushariduse omandamisel. Vanematel on õigus tuua last lasteasutusse ja viia sealt ära vanematele sobival ajal lasteasutuse päevakava järgides; nõuda vajalike tingimuste loomist laste mitmekülgseks arenguks ja kasvamiseks, aidates ise kaasa nende tingimuste kujunemisele; tutvuda lasteasutuse õppe- ja päevakavaga ning saada teavet lasteasutuse töökorralduse kohta. Vanemad on kohustatud looma lapsele soodsad tingimused arenemiseks ja alushariduse omandamiseks lasteasutuses ning pidama kinni lasteasutuse päevakavast ja laste tervisekaitse ja tervise edendamise nõuetest.
Koolieelse lasteasutuse pedagoogid loovad tingimused laste kasvamiseks ja arenemiseks vastastikusel lugupidamisel ning üksteisemõistmisel laste ja nende vanematega, samuti hoolitsevad laste elu ja tervise eest lasteasutuses. Lasteasutuse tervishoiutöötaja jälgib laste tervist, lähtudes sotsiaalministri määrusega kehtestatud laste tervisekaitse ja tervise edendamise nõuetest ning informeerib lapse tervisehäiretest vanemaid ja lapse arsti; koostab sotsiaalministri määrusega lasteasutuse päevakavale kehtestatud nõuetele vastava lasteasutuse päevakava, mille kinnitab juhataja; kontrollib laste toitlustamise vastavust sotsiaalministri määrusega kehtestatud laste toitlustamise nõuetele ning nõustab vanemaid ja pedagooge lapse tervisega seotud küsimustes.1999.a. sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määrusega nr 64 “Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine”, eesmärgiks on lasteasutuses tervisliku eluviisi kujundamine lastel, lapse tervise hoidmine ja tugevdamine, haigestumise ja krooniliste haiguste väljakujunemise vähendamine ning igale lapsele võimetekohaseks arenguks vajalike tingimuste loomine.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tagab kool õpilase koolis viibimise ajal tema tervise kaitse ja koostab tervisekaitse-eeskirjade ja -normide kohase päevakava. Õpilasel on õigus valida oma huvidele ja võimetele vastav kool, valida õppeaineid koolis õpetatavate valikainete piires või õppida individuaalõppekava järgi. Õpilaste meditsiinilist teenindamist korraldab õppeasutuse omanik koos valla- ja linnaarstiga sotsiaalministri määrusega kehtestatud korras. Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib põhikool ja gümnaasium olla hälvikute erikool või sanatoorne kool.

Kutseõppeasutuste seaduse kohaselt tagab kool õpilase koolis viibimise ajal tema tervise kaitse. Kooli asukohajärgne valla- või linnavalitsus määrab õpilaste meditsiinilise teenindamise korra.

Sotsiaalministri 27. mai 1999. a määrusega nr 41 kinnitati «Koolikohustuse täitmise edasilükkamise taotluse rahuldamise tingimused ja kord”. Koolikohustuse täitmise edasilükkamise aluseks on lapse tervise seisund.

Ravikindlustus
Vastavalt Ravikindlustusseaduse § 2 on alla 18-a vanused lapsed võrdsustatud kindlustatutega. Arstiabi, mis osutatakse vastavalt kehtivale Raviteenuste terviseuuringute ja raviteenuste hinnakirjale on nendele tasuta ja juurdepääs arstiabile vaba. Kuigi kõik lapsed (kaasa arvatud puudega lapsed) on ravikindlustatutega võrdsustatud, ei ole ravikindlustatutele garanteeritud arstiabi maht raskemate puudega laste jaoks piisav, seda eriti uuringute ning rehabilitatsiooni osas.
Eesti ravikindlustus on sotsiaalkindlustus ja järgib solidaarsusprintsiipi — haigestumise korral inimesele vajaliku raviteenuse maksumus, mille haigekassa tasub, ei sõltu konkreetse inimese eest makstud sotsiaalmaksu suurusest. Töötava elanikkonna eest makstud sotsiaalmaksust tasub haigekassa ka töiseid sissetulekuid mitteomavatele inimestele osutatud raviteenuste eest.
Ravikindlustus hõlmab haiguse tõttu töölt puudutud aja eest hüvitise maksmist, raviteenuseid ning soodushinnaga ravimite
saamist.

Hambaravi teenuseid saavad soodushinnaga kuni 18-aastased lapsed, rasedad ja alla 1-aastase lapse emad. Muude
raviteenuste eest tuleb maksta haigekassaga lepingu sõlminud raviasutusele või eraarstile vaid visiiditasu. Visiiditasu ei võeta:

•      lapselt kuni 16-aastaseks saamiseni;
•      põhikooli, keskkooli (gümnaasiumi) või kutseõppeasutuses õppivalt õpilaselt 19-aastaseks saamiseni;
•      rasedalt ja lapsehoolduspuhkusel olevalt naiselt kuni lapse 3-aastaseks saamiseni;
•      mittetöötavalt puudega lapsi hooldavalt vanemalt, hooldajalt või eestkostjalt.

•      kuni 3-aastastele lastele väljakirjutatud ravimite eest tuleb vanemal maksta ise kuni 10 krooni,
•      3-16-aastastele lastele väljakirjutatud sotsiaalministri poolt kinnitatud loetelus nimetatud ravimite eest tuleb vanemal maksta vaid 10%.

6.1 Lapsed ja tervis    ÜLES
Sirje Vaask, Mare Ainsaar

6.1.1 Olukord

Eestis rahvastiku loomulik iive on negatiivne alates 1991. aastast. Iive on negatiivne nii sündimuse languse kui surmade arvu kasvu tõttu. Viimastel aastatel on Eesti elanike keskmine eluiga mõnevõrra kasvanud ning saavutanud 80-ndate aastate lõpu taseme, naiste puhul isegi ületanud selle. Seda on mõjutanud ka imikusuremuse vähenemine.

Tabel. Imikusuremus
 

Aasta	1989	1990	1991	1992	1993	1994	1995	1996	1997	1998	1999
IMR	14,8	12,4	13,4	15,8	15,8	14,5	14,8	10,4	10,1	9,3	9,5

Allikas: ESA

Imikusuremus (0-1-aastaste laste suremus) on Eestis vähenenud, kuid on võrreldes arenenud riikidega siiski kõrge. Imikusuremuse tõus 1992-1993 oli osaliselt tingitud faktist, et alates 1992.a. võeti kasutusele uus sünni definitsioon, mille kohaselt hakati registreerima alates 22. rasedusnädalast (senise 28 nädala asemel) ja 500 grammise (senise 1000 grammise) sünnikaaluga laste sünde.

Tabel. Laste suremuse vanuskordajad (1000 selles vanuses lapse kohta)
 

Vanus	1989	1990	1991	1992	1993	1994	1995	1996	1997	1998
0-4	3,79	3,20	2,93	3,48	3,08	2,75	3,33	2,19	2,35	2,32
5-9	0,60	0,54	0,43	0,48	0,45	0,38	0,48	0,41	0,40	0,35
10-14	0,45	0,47	0,37	0,53	0,47	0,45	0,40	0,43	0,36	0,26
15-19	1,17	1,21	1,18	1,07	1,11	1,23	1,14	0,72	0,96	0,75

Allikas: Rahvastik I...1999

1-18-aastaste laste puhul on kõige olulisemaks surma põhjuseks õnnetusjuhtumid, mürgitused ja traumad (vt. tabel). Viimastel aastatel on suurenenud 1 - 14-aastaste laste suremus õnnetusjuhtumite tõttu. Poiste suremus on kõrgem kui tüdrukutel. Koolieelikute surma peamised põhjused on uppumine, kukkumine ja mürgistus. Kooliealistel on peamiseks surma põhjuseks liiklustraumad. Sagenenud on kooliealiste laste enesetapud.

Tabel. Kuni 19-aastaste noorte surma põhjused 1998 (1000 vastavas eas inimese kohta)
 

Surma põhjus	0	1-4	5-9	10-14	15-19
Nakkus- ja parasiithaigused	48,9	3,7	0	0,9	1,9
Kasvajad	0	9,3	4,1	5,4	6,6
Hingamiselundite haigused	97,8	1,9	2,1	0	1,9
Kaasasündinud väärarendid	227,0	16,8	2,1	0,9	0,9
Perinataalperioodi patoloogia	366,6	0	0	0	0
Õnnetusjuhtumid, mürgitused, traumad	97,8	33,5	19,7	14,4	53,1
Sealhulgas liiklusvahendiga seotud	0	7,5	2,1	3,6	18,0
Kukkumised	8,1	1,9	1,0	0,9	1,9
Enesetapud	0	0	1,0	4,5	13,3
Tapmised	0	1,9	2,1	0	6,6
Uppumine	0	13,0	8,3	2,7	0

Allikas: ESA Rahvastikustatistika sektor

Tabel. 0-19 inimeste surma põhjused 1995-1998 (100 000 inimese kohta).
 

Surma põhjus	1995*	1996	1997	1998
Nakkus - ja parasiithaigused	3,1	1,2	2,6	2,9
Kasvajad	8,3	9,2	5,1	5,8
Vereringeelundid	1,5	1,2	1,8	0,8
Hingamiselundite haigused	4,4	4,3	5,1	4,5
Kaasasündinud väärarengud	11,7	10,8	9,8	12,4
Sünniperioodis tekkivad teatavad seisundid	27,4	17,3	15,7	11,9
Surma välispõhjused	52,5	32,6	40,9	31,9
Sõidukiõnnetused	11,9	9,5	14,7	7,9
Kukkumised	1,7	1,0	1,0	1,5
Juhuslik uppumine	10,5	3,5	9,8	4,7
Mürgistused	1,4	1,9	1,2	1,3
Suitsu, tule, leekide toime	7,1	1,5	2,1	1,8
Enesetapud	4,8	4,8	5,1	5,2
Tapmised	4,3	3,8	2,6	2,6
Kokku	119,5	83,2	88,9	77,8

Allikas: ESA Rahvastikustatistika sektor
* 1995. aastal lisanduvad veel 2 Estonial hukkunut

Laste haigestumiste põhjustena on esikohal ägedad hingamisteede haigused, mis moodustavad 31 % hospitaliseerimise põhjustest. Sagenenud on haigestumine allergilistesse haigustesse. Suurenenud on ka haigestumine erinevatesse nakkushaigustesse, kuid senine vaktsineerimise korraldus on aidanud suuremaid nakkuspuhanguid ära hoida.

Laste tervise määrab paljuski keskkond, milles ta elab. Uuringud on näidanud, et kunstlik valgustus koolides ei ole normis, eriti halvasti on valgustatud koolitahvlid. Koolimööbel on vananenud ja ei vasta vajadusele. Arvutiklassides 1997.a. läbiviidud tervisekaitseline uuring näitas, et 2/3 arvutiklasse ei vasta nõuetele. Puudus ventilatsioon ja piisav valgustus, magnetväljade tugevus oli lubatust suurem. 18% õpilastest kurtsid väsimust peale arvutitundi.
1999.aastal Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud Eesti keskkonnatervise riiklik tegevusplaan on elukeskkonna tervendamise ja arendamise programm rahva tervise parendamise eesmärgil. Eesti keskkonnatervise prioriteetideks on traumatismi vähendamine, ruumide siseõhu parandamine, müra põhjuste ja leviku vähendamine, töökeskkonna parandamine, toidu koostise parandamine, toitumistraditsioonide korrigeerimine ja psüühilise stressi põhjuste leevendamine.

Laste kehaline aktiivsus ei ole viimaste aastate jooksul oluliselt muutunud. Koolinoorte hulgas oli 1998. aasta andmetel iga päev liikujaid 24% ja kehaliselt väga passiivseid 4%.

Eestis on levinud suitsetamine.
Kooliõpilaste tervisekäitumise rahvusvahelisest uuringust 1999.a. selgus, et 15-16-aastaste seas suitsetab regulaarselt (on suitsetanud üle 40 korra) 27% eesti poistest, 37% mitte-eesti poistest, 13 eesti tüdrukutest ja 18% mitte-eesti tüdrukutest. 1998. aasta võrdlus 1994. aasta tulemustega näitab suitsetavate õpilaste arvukuse tõusu kõigis vanusrühmades. Eriti kiiresti on see suurenenud 15-aastaste tütarlaste seas, kasvades nelja aastaga 9%lt 19le. (Lipand 2000).

2000. aasta suvel läbiviidud uuringu (Üleriigiline… 2000) andmetel oli viimase kuu jooksul suitsetanud 36% poistest ja 26% tüdrukutest, 23% 12-14aastastest, 39% 15-17aastastest.  23% praegustest 12-17aastastest proovisid suitsetamist juba enne 10aastaseks saamist. 45% suitsetavate noorte vanematest ei tea, et nende lapsed suitsetavad. Kodus suitsetab vaid 20% noortest ja koolis 14%. Rohkem suitsetatakse sõprade juures (22%) ja kuskil mujal (43%). Suitsetama hakatakse peamiselt sotsiaalsetel põhjustel – sõbrad suitsetavad, eakaaslaste mõju, püüdlus “ägedamana” paista.
 

 Alkoholi pruugitakse 15-16 aastaste noorte poolt küllaltki palju: ainult 5-6% pole selles vanuses veel alkoholi proovinud. Regulaarselt kasutab alkoholi 63% ja suitsetab 32% üliõpilastest. Suitsetamist (1-2 pakki päevas) peab ohtlikuks 70% tudengitest. 10% tudengitest peab tervisele ohtlikuks paari klaasi joomist iga päev ja 57% arvab ohtliku olevat üle 4 klaasi alkoholi päevas. !996.a. Eesti terviseuuringu andmetel ei olnud 21-25 aastastest noormeestest kunagi alkoholi tarvitanud 13%, tütarlastest 28%.

Uuringud näitavad, et õpilaste stressinivoo on kõrgem kui õpetajatel, kellel on stressi põhjustavaid tegureid rohkem. 1998.a. teostatud uuringus kurtsid üle 60% õpilastest kooliväsimust, 34% õpilastest märkisid, et neil on suuremaid või väiksemaid raskusi pedagoogidega. Noortel esines erinevaid psühhosomaatilisi kaebusi 1998.a. sagedamini kui 1994.a., üldisemateks kaebusteks on ärrituvus, närvilisus ja väsimus/jõuetus. Selgunud on samuti, et nii õpilastele kui õpetajatele ei ole spetsialistide-psühholoogide abi vajalikul määral kättesaadav.

1996. ja 1997. aastal teostatud 8-12. klasside õpilaste küsitlusest selgus ootuspärane seos perekonna majandusliku olukorra, turvalisuse ja isa joomise vahel. 1996.a. Terviseuuringu andmetel oli viimasel kuul depressiooni 4-5% 16-25 aastastest meestest ja 11% naistest.

17% õpilastest leidsid, et nad on kaasõpilaste, õpetajate või vanemate poolt tõrjutud. Tõrjutuse peamiseks põhjuseks pidasid õpilased pere rasket majanduslikku olukorda, inetut välimust, vanemate joomist ja sellest tulenevalt ka viletsamaid riideid, vähem taskuraha ja meelelahutusvõimalusi. Õpilaste tõrjutusest olid teadlikud 30% õpetajatest ja 24% lapsevanematest. Viiendast klassist kuni kümnendani ei soovinud õpilastest kaitseväkke minna 11%, 11. ja 12. klassides oli neid juba kolm korda enam.

Eestis puuduvad siiani usaldusväärsed andmed kodu- ja koolivägivalla kohta. Üldisi trende saab järgida laste varjupaikadesse ja rehabilitatsioonikeskustesse pöördumise põhjuste alusel. (Vt. 5.6)

Traumad ja mürgistused
61% 1-14aastaste poiste ja 37,5% samaealiste tüdrukute surmajuhtude põhjustajaks Eestis on vigastused ja mürgistused.
Igal aastal tapetakse Eestis keskmiselt 4 last omaenda vanemate poolt.5-19aastaste suremus õnnetuste, mürgistuste ja vägivalla tõttu on Ida Euroopa kõrgeimaid.

Koolikeskkonnas juhtub 1/5 lastega toimuvatest õnnetusjuhtumitest, millest 70% on tegemist sporditraumaga, sellele järgnevad traumad vabal ajal.

Toitumine
Eesti on joogiveega hästi varustatud maa. Joogivesi peab vastama veeseaduse alusel kehtestatud joogiveenõuetele. Ühisveevärk on kõigis linnades ja asulates. Maaelanikkond kasutab madalaid üksik-, puur- või salvkaevusid. Joogivee kvaliteeti peavad, vastavalt standardile, kontrollima ühisveevärgivett tootvad ettevõtted.  Riiklikku järelevalvet veekvaliteedi üle teeb Tervisekaitseinspektsioon.  Seadusandlikult reguleerivad joogivee käitlemist Veeseadus, joogivee standard ja sotsiaalministri määrus, mis muudab standardi kohustuslikuks veetootjale ja järelevalvele. Kolme viimase aasta jooksul ei ole olnud veega seondatavaid haiguspuhanguid.

Erinevate uuringute põhjal võib väita, et laste toitumine tervikuna on muutunud tervislikumaks tänu toidu sortimendi mitmekesistumisele. Puuviljade tarbimine laste ja noorte seas on märgatavalt kasvanud. 1998. aasta andmetel sõid 59% 15 aastatest noortest puuvilju üks või rohkem korda päevas. Suurenenud on nii puuvilja kui juurvilja söömine – 1998.aasta andmetel sõi noortest 44% üks ja enam korda päevas värskeid juurvilju, juurviljade mittesööjaid oli 4%. Väike osa (3-15%) noortest sõi kartulikrõpse üks ja enam korda päevas. Leiva tarbimine on aga märgatavalt vähenenud, leiba sõi vaid 54% noortest. Suure rasvasisaldusega piima tarbimine on oluliselt langenud. Vähene on siiski kala ja kalatoodete tarbimine. Maapiirkondades on põhitoiduaineteks olevate leiva, saia, kartuli ja rasvase piima tarbimine suurem. Kohalikud omavalitsused on kehtestanud korra vähekindlustatud perede laste toitlustamise toetamiseks.

Koolis pakutav toit ei ole tasakaalus ning sisaldab vähe D ja C vitamiine ja kaltsiumi. Pooled koolilastest ei söö koolilõunat, ligi kümnendik lastest saab päeva jooksul esimest korda süüa alles õhtul. Keskkoolinoored eelistavad soojale toidule näksimist. 70%-le õpilastest ei maitse koolitoit, ligi 40% suurendab toiduraha arvelt taskuraha, kolmandik vähekindlustatud peredest pärit lapsi ei saa lubada endale koolitoitu selle hinna tõttu.

Toitlustamine koolieelses lasteasutuses on reguleeritud 1999.a. sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määrusega nr 64 “Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine”.
Toit koolieelsetes lasteasutustes, koolides, haiglates ja kõigis toitlustusasutustes peab olema vastavalt 1999.a. vastuvõetud toiduseadusele ohutu. Koolieelsed lasteasutused, koolid, haiglad, hooldeasutused ja teised riiklikud asutused peavad lisaks toiduseadusele arvestama ka sotsiaalministri 1995.a. määrusega “Eesti toitumissoovitused”. Lasteasutustes pakutav toit peab olema eakohane, ohutu ning vastama toiduseaduse, tarbijakaitseseaduse ja nende alusel vastuvõetud õigusaktidega kehtestatud nõuetele. Toit tuleb valmistada võimalikult värsketest, töötlemata toiduainetest, arvestades sotsiaalministri 14. detsembri 1995. a määrusega nr 62 kinnitatud «Eesti toitumissoovitusi».
Enne töölepingu sõlmimist ja edaspidi perioodiliselt peavad lasteasutuse töötajad läbima tervisekontrolli sotsiaalministri 23. detsembri 1997. a määrusega nr 44 kinnitatud «Tervisekontroll nakkushaiguste leviku tõkestamiseks» nõuete kohaselt.

Imikute rinnapiimaga toitmine on suurenenud - kuni 3 kuud rinnapiimatoidul olevaid imikuid oli 1997.a. 55 % ja 6 elukuuks on protsent langenud 33 %ni. Emadel, kes asuvad tööle vahetult peale sünnituspuhkust, on õigus saada lapsetoimise vaheaegu, mis kompenseeritakse ravikindlustuse eelarvest. Baby Friendly Hospital Initiative liikumise ja rinnapiimaga toitmise edendamiseks on moodustatud Rinnapiima Komitee, kuhu kuuluvad esindajad Sotsiaalministeeriumist, perede seast, psühholoogid, ajakirjanikud, ämmaemandad, arstid. Tegevuse eesmärgiks on kujundada haiglaid lapse-ja peresõbralikemaks ning edendada rinnapiimaga toimist.
Toiduseaduse alusel on keelatud reklaamida rinnapiimaasendajaid, sealhulgas imiku piimasegusid ja jätkupiimasegusid.
Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1999. a määrusega nr 436 “Eritoitude koostis- ja kvaliteedinõuete ning eritoitude valmistamiseks kasutatavate ainete ja eritoidu käitlemise suhtes esitatavate nõuete ning eritoitude märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuete ja korra kinnitamine” kinnitati «Imiku piimasegu ja jätkupiimasegu koostis- ja kvaliteedinõuded ning nende valmistamiseks kasutatavate ainete ja käitlemise suhtes esitatavad nõuded ning märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord» ja «Imiku- ja väikelapsetoitude koostis- ja kvaliteedinõuded ning nende valmistamiseks kasutatavate ainete ja käitlemise suhtes esitatavad nõuded ning märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord», mille üheks eesmärgiks on rinnapiimaga toitmise edendamine.

1995.aastal kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks Eesti tervishoiupoliitika. Käesoleval ajal valmistatakse ette Eesti tervishoiukorralduse kontseptsiooni.

Tervishoidu reguleerivad ravikindlustusseadus, tervishoiukorraldusseadus, rahvaterviseseadus ning ravimiseadus. Kõiki neid seadusi on täiendatud ja muudetud. Tervishoiukorralduse seadus (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978; 1997, 86, 1462) võeti vastu 18. jaanuaril 1994, sätestab et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus vältimatule arstiabile. Vältimatu on arstiabi olukorras, kus selle edasilükkamine ohustab otseselt inimese elu või tervist.

Riikliku ravikindlustuse seaduse alusel kaetakse kindlustatute ja nende ülalpidamisel olevate perekonnaliikmete, kuni 18- aastaste laste, päevases õppevormis õppivate õpilaste ja üliõpilaste, kuni 18 aasta vanust lapsinvaliidi või lapseeast invaliidi hooldava vanema, eestkostja või hooldaja, kuni 3 aastast last kasvatavate isikute ja rasedate ravikindlustuse kulud.

Muudatused tervishoiukorralduses (üleminek ravikindlustusele ja suund esmatasandi arstiabi väljaarendamisele) on mõjutanud traditsioonilist emade ja laste terviseteenistust. Eelkõige puudutab see pediaatrilist teenindust. 1999. aastal töötas Eestis 446 lastearsti (1997. aastal 539 lastearsti). Üleminek perearsti süsteemile andis osa ülesandeid pediaatritelt perearstidele ning vähendas ühtlasi ka pediaatrite arvu.

Ennetustöö

Sotsiaalministri määrusega 16. jaanuarist 1995. a. nr. 4. kinnitati kuni 7-aastaste laste arstlikud profülaktilised läbivaatused. Profülaktilise abi eesmärgiks on tervisehäirete varane avastamine, arengust kõrvalekallete varane avastamine, vaktsineerimine, lapsevanemate igakülgne nõustamine. Arstlike profülaktiliste läbivaatuste sagedus on ühitatud vaktsineerimiskalendriga, “Immunoprofülaktika programm aastateks 1998-2000” on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1993. a. määrusega. Vaktsineerimisi tehakse tuberkuloosi, difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi ja leetrite vastu vastavalt vaktsineerimiskalendris toodud sagedusele ja iseloomule.

Sotsiaalministri 29. juuli 1997. a. määrusega nr. 33 "Sünnieelne diagnostika"  kinnitati metoodiline juhend pärilike haiguste sünnieelseks diagnostikaks. Imikute ja väikelaste regulaarne tervisekontroll toimub vastavalt sotsiaalministri määrusele määrusega 16. jaanuarist 1995. a. nr. 4. "Kuni 7-aastaste laste arstlikud profülaktilised läbivaatused".

Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määrusega nr 64 “Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine” alusel peab koolieelses lasteasutuses olema tervishoiutöötaja, kelle tegevuse eesmärk on peamiselt haigusi ennetav ja tervist edendav tegevus. Varasemast suuremat tähelepanu tulev pöörata tervist edendava koolikeskkonna kujundamisele.

Tänu paremale hõlmatusele kaitsepoogetega ja vaktsiini kvaliteedi paranemisele on vähenenud laste haigestumine leetritesse, punetistesse ja läkaköhasse. 1998.aastal vaktsineeriti arvelolevatest lastest difteeria, teetanuse, läkaköha ja poliomüeliidi vastu 88% lastest, leetrite vastu 72% a tuberkuloosi vastu ~100% lastest.

Alates 1994. aastast on tõusnud haigestumus tuberkuloosi. Valitsus on heaks kiitnud “Tuberkuloositõrje riikliku programmi aastateks 1998-2003”. Programmi raames on rakendatud otseselt kontrollitav ravisüsteem, loodud tuberkuloosiregister ning reorganiseeritud laborid, teostatud koolitust: loenguid, seminare, infopäevi juhtkonna ja haigekassade esindajatele, kopsu-ja esmatasandi arstidele.

Tabel. Uue aktiivse tuberkuloosi haigusjuhud.
 

Vanus	1990	1991	1992	1993	1994	1995	1996	1997	1998	1999
0-14	5	5	4	4	9	18	16	27	10	14
15-19	5	10	8	7	23	19	22	16	23	17

Allikas: Eesti statistika...1999

Sotsiaalministeeriumis on välja töötatud immunoprofülaktika riiklik arengukava, mille eesmärgiks on nakkushaiguste leviku tõkestamine ja raskete tagajärgedega haigestumise vältimine inimeste vaktsineerimise teel tulenevalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitustest ja olemasolevatest teadusuuringutest. Arengukava ülesanneteks on immunoprofülaktika korraldamine eesmärgiga saavutada ja säilitada  kaheaastaste laste 95% hõlmatus vaktsineerimisega difteeria, teetanuse, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu ning 90% hõlmatus läkaköha vastu, samuti laste ja noorukite 95% hõlmatus revaktsineerimisega, aga ka rasedate kohustuslik uurimine B-hepatiidi kandlusele, viiruskandjate ja kuni 13 aastaste laste vaktsineerimine B-hepatiidi vastu.

Sotsiaalministri 25. jaanuari 1999. a määruse nr. 1 “Haiguste ennetamisele suunatud abinõude rahastamine” alusel rahastatakse järgmisi laste haiguste ennetamisele suunatud tegevusi:

•  vastsündinutele: vaktsineerimine hepatiit-B vastu;
•  väikelastele (0-1 aastat): ujumine;
•  1-7-aastastele lastele: profülaktiline läbivaatus; hambahaiguste profülaktika;
•  koolilastel: koolitervishoid; 3. klassi õpilaste vaktsineerimine hepatiit-B vastu; hambahaiguste profülaktika; tuberkuloosi ennetamine riskirühma lastel.

•  traumatismi vähendamine;
•  ruumide siseõhu parandamine;
•  müra põhjuste ja leviku vähendamine;
•  töökeskkonna parandamine;
•  toidu koostise parandamine, toitumistraditsioonide korrigeerimine;
• psüühilise stressi põhjuste leevendamine.

Töötab ka Rahvatervise ja Sotsiaalkoolituse Keskus, mille üheks ülesandeks on täiendkoolituse läbiviimine rahvatervise valdkonnas ja nõustamine sellel erialal. Välja on töötatud koolitusprogrammid rahvatervise spetsialistidele.

1995.aastast töötavad maakondades rahvatervise spetsialistid, kelle ülesanne on edendada tervislikke eluviise, teha tervisekasvatustööd, koolitada ja nõustada terviseõpetajaid, koostada ja ellu viia tervist edendavaid programme; luua kohaliku rahvatervise infrastruktuur (nõustamis- ja pereplaneerimiskeskused, tervise- ja noortekabinetid, perearstikeskused jne.).

4. juunil 1996. a algatas Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi ettepanekul laste ja noorukite riikliku terviseprogrammi aastani 2005. Programmi algatamiseks andis tõuke Kaitsejõududesse värvatavate kutsealuste ebarahuldav terviseseisund, samuti teised ärevusttekitavad laste tervise näitajad. Programmi ülesanne on käsitleda komplekselt laste ja noorukite terviseprobleeme ning leida lahendused, mis annaksid kasvavale põlvkonnale võimaluse saada terveteks ja aktiivseteks ühiskonnaliikmeteks.

Programmi raames algatati koolikeskkonna, koolitervishoiu, vaimse tervise, koolitoidu, traumade ja vigastuste ennetamise ja arendusprojektid.18. jaanuaril 1999.a. kiitis Vabariigi Valitsus heaks programmi täienduse, millega määrati kindlaks täpsemad tegevussuunad aastateks 2000-2005.

Tegevus laste ja noorte tervise heaks toimub ka läbi mitmete teiste projektide, mida finantseeritakse keskhaigekassa vahenditest. Alates 1995.a. eraldatakse ravikindlustuse eelarvest vahendeid terviseedenduse projektide rahastamiseks. Üle poolte sealt finantseeritud projektidest on suunatud lastele ja noortele.

Siinkohal mõned näited:

Projekti “Tubakast lahti” eesmärk on vähendada tubaka tarbimist ja suitsetamahakkamist. Projekti elluviimisel rakendatakse kolme suunda: tegevused noorte suitsetamahakkamise ennetamiseks, suitsetajate abistamine tubakast loobumisel, passiivse suitsetamise teadvustamine.

Traumaprojekti eesmärk on liiklusvigastuste ja liiklusega seotud surmajuhtude vähendamine ning liiklusohutuse teadmiste tõstmine. Sihtgrupiks on olnud peamiselt lapsed.

Hambahaiguste ennetamise projekti tegevuste põhirõhk on asetatud aktiivsele suuhügieeni võtete õpetamisele lasteaedades ja koolides, samuti lastevanematele ja kasvatajatele. Selle vajalikkust kinnitab uurimus, et mitu korda päevas peseb oma hambaid vaid 27-41% elanikest (noored 16-24a 39-65%).

Laienemas on tervist edendavate koolide liikumine, millega 1993.aasta märtsis liitusid 10 kooli. Neile on lisandunud 5 pilootkooli. Tervist edendavate koolide liikumise eesmärkideks on korraldada tervist propageerivaid ürituste oma koolis, linnas ja maakonnas, arendada liikumist ja koostööd pilootkoolide vahel ning laiendada tervist edendavate koolide võrku Eestis. Üritustesse on haaratud nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad. Populaarseks on saanud omaealiste koolitused.

Aastatel 1997-98 sai alguse maakondlike tervist edendavate koolide võrgustike loomine.

Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a. määrusega nr. 225 kinnitati laste liikluseks ettevalmistamise kord, mille eesmärgiks on lastes õigete harjumuste ja hoiakute kujundamine liiklusalaste seaduste täitmiseks ja ohutu liikluse tagamiseks. Laste liikluskasvatuse alast tööd teostatakse koolides ja lasteasutustes järjepidevalt koostöös omavalitsuse täitevorganitega. Laste liikluskasvatuse järjepidevus tagatakse lapsevanema, lapse ning laste- ja õppeasutuse tihedas koostöös. Õpetajatele ja kasvatajatele organiseeritakse perioodiliselt täiend- ja ümberõpet liikluskasvatuse läbiviimiseks, mida koordineerib ja suunab Haridusministeerium.
 

6.1.3 Emadus

1999.aastal alustati reproduktiivtervise riiklikku programmi aastateks 2000 - 2009, mille üheks eesmärgiks on saavutada perinataalse ja imikute ning emade haigestumise ja suremuse pidev vähenemine võttes aluseks, et hea reproduktiivtervis on aluseks soovitud laste sündimisele.

Kõik rasedad alates 12. rasedusnädalast, lapsed ja kuni 3-aastase lapse kasvataja (hooldaja) on kindlustatud ravikindlustuseseaduse alusel. Rasedatele on tagatud juurdepääs kvalifitseeritud arstiabile. Üle riigi on avatud naiste nõustamiskabinetid.

Sotsiaalministri 25. jaanuari 1999. a määruse nr. 1 “Haiguste ennetamisele suunatud abinõude rahastamine” alusel rahastatakse järgmisi rasedate ja laste haiguste ennetamisele suunatud tegevusi: Rasedatele (antenataalne periood): loote sonograafiline uuring; fetoproteiini, kooriongonadotropiini määramine raseda vereseerumis; uurimine süüfilise, HI viiruse, B-hepatiidi tekitaja kandluse; geneetiline uuring riskirühma rasedatele; ujumine ja ravivõimlemine; anti-D-globuliini manustamine Rh-negatiivsele esmasrasedale abordi ja amniotsenteesi puhul.

Sotsiaalministri 22. detsembri 1999. a määruse nr 89 “Lapsetoitmise vaheaegade, lisapuhkepäevade, pikendatud ja täiendava puhkuse eest makstud summade riigieelarve vahenditest hüvitamise kord” alusel on ette nähtud toetused isikutele, kes kasvatavad alla 1,5-aastast last, lapse toitmiseks antud vaheaegade eest; lapsinvaliidi vanemale lisapuhkepäeva eest; alaealistele ja invaliididele üle 28 kalendripäeva antava pikendatud põhipuhkuse päevade eest ning lapsevanemale antud täiendava lapsepuhkuse päevade eest (kõnealused soodustused last kasvatavatele isikutele on olnud Eestis viimased 10 aastat).

Imikute rinnapiimaga toitmine on suurenenud - kuni 3 kuud rinnapiimatoidul olevaid imikuid oli 1997.a. 55 %, 6. elukuuks on see langenud 33 %-ni. Emadel, kes asuvad tööle vahetult peale sünnituspuhkust, on õigus saada lapsetoitmise vaheaegu, mis kompenseeritakse ravikindlustuse eelarvest (vt. punkt 6.1.3). Baby Friendly Hospital Initiative liikumise ja rinnapiimaga toitmise edendamiseks on moodustatud Rinnapiima Komitee, kuhu kuuluvad Sotsiaalministeeriumist, perede, psühholoogide, ajakirjanike, ämmaemandate ja arstide esindajad. Komitee tegevuse eesmärgiks on kujundada haiglaid lapse-ja peresõbralikemaks ning edendada rinnapiimaga toitmist.

Toiduseadusest lähtuvalt on keelatud reklaamida rinnapiimaasendajaid, sealhulgas imiku piimasegusid ja jätkupiimasegusid. Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1999. a määrusega nr. 436 “Eritoitude koostis- ja kvaliteedinõuete ning eritoitude valmistamiseks kasutatavate ainete ja eritoidu käitlemise suhtes esitatavate nõuete ning eritoitude märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuete ja korra kinnitamine” kinnitati imiku piimasegude ja jätkupiimasegude ning imiku- ja väikelapsetoitude koostis- ja kvaliteedinõuded ning nende valmistamiseks kasutatavate ainete ja käitlemise suhtes esitatavad nõuded, märgistamise ja muul viisil teabe edastamise erinõuded ja kord.
 

6.1.4 Seksuaaltervis
Sirje Vaask, Mare Ainsaar

1996.a. terviseuuringu andmetel lõppes esimene rasedus 16-20- aastastel naistel 54% sünniga ja 42% abordiga. Üldiselt loetakse ebasoovitavaks nii liiga varast emadust kui aborte. Viimastel aastatel pole nii alla 16-aastaste emade ega kuni 19-aastaste abortide arvus suuri muutusi toimunud (Vt tabelid).

Tabel. Legaalselt indutseeritud abordid
 

Vanus	1994	1995	1996	1997	1998
<15	11	8	15	15	19
15-19	970	953	1021	1072	1031

Allikas: Rahvastik I...1999

Pereplaneerimisalane nõustamine toimub traditsiooniliselt naistenõuandlas või perekonnanõuandlas günekoloogi poolt. Viimasel ajal on suurenenud perearstide ja ämmaemandate osa pereplaneerimise alases töös. Enamuses maakonnakeskustes on loodud nõustamiskeskused noortele, kus noored saavad regulaarselt info kontratseptsiooni ja intiimelu probleemide kohta vastava ettevalmistuse saanud ämmaemandalt või arstilt. Oluline osa reproduktiivtervise alase koolituse tegemisel on Eesti Pereplaneerimise Liidul (EPPL). Liit loodi 1994. aastal. EPPL tegevuse algusest alates on peamised tegevusvaldkonnad  suunatud Eestis elavate noorte inimeste seksuaal- ja reproduktiivtervise parandamisele.
Tööd on tehtud kolmes peamises valdkonnas:
1. Noortele mõeldud teabematerjalide valmistamine, noorte teavitamine;
2. Koolis läbiviidavale seksuaalkasvatusele abistava õppematerjali valmistamine ning õpetajate koolitus seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvatel teemadel;
3.Noortenõustajate koolitamine ja sarnase teenuste kvaliteedi tagamine ning seeläbi ühise noorte nõustamiskeskuste võrgustiku loomine.
 

Tabel. Alla 16-aastastel emadel sündinud laste arv
 

Aasta	1988	1989	1990	1991	1992	1993	1994	1995	1996	1997	1998	1999
Lapsi	11	19	12	16	39	27	31	46	36	39	23	17

Allikas:  ESA

Koolide õppeprogrammides käsitletakse inimese reproduktiivse tervise küsimusi neljandas, seitsmendas ja kümnendas klassis. Terviseõpetust viivad läbi erinevate ainete õpetajad, meditsiinitöötajad ja/või psühholoogid. Kahjuks on senini puudus vajaliku hulgal headest õppematerjalidest. Paljud koolid viivad seksuaalkasvatuse tunde läbi maakondade noorte nõustamiskeskustes.

Sotsiaalministeeriumi poolt finantseeritavas seksuaalkasvatuse projektis on töö toimunud peaasjalikult kolmes suunas: noortele seksuaalse tervise õppuste korraldamine ja neile suunatud teabematerjalide loomine; teabematerjalide loomine koolide jaoks ja tervisekasvatusega tegelejate koolitamine rasestusvastastest vahenditest ja nende kasutamisest; noorte nõustamiskeskuste kui ühtse võrgustiku tugevdamine ja propageerimine.

Eestis töötab 15 noorte nõustamiskeskust või eraldi tundidel teistes raviasutustes töötavat nõustamisteenistust. Lisaks individuaalsele nõustamisele korraldavad noortekeskused ka seksuaalse tervise õppusi gruppidele.

1992-1997 toimus Eestis HIV/AIDS-i ennetustöö valitsuse määrusega kinnitatud AIDSi profülaktika riikliku programmi raames. Uus HIV/AIDSi ja STLH ennetamise riiklik arengukava aastani 2001 võeti vastu 1998. a. Programmi tegevussuunad on AIDSi-alane koolitus koolinoortele, õpetajatele, meditsiinitöötajatele; AIDSi-vastase informatsiooni levitamine, AIDSi-vastased kampaaniad ja rock-kontserdid; ülemaailmne AIDSi-vastane päev 1. detsembril ja AIDSi-ohvrite mälestuspäev mais.

6.2 Puuetega lapsed  ÜLES
Heli Kaldoja

Võttes aluseks ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 48/96, on Eesti Vabariigi Valitsus 1995.aastal heaks kiitnud puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid.  EV Sotsiaalministeerium teeb tihedat koostööd puuetega inimeste (sealhulgas puuetega laste)  küsimustes Euroopa Nõukoguga. Eestis tegutseb mitu puuetega laste vanemate organisatsiooni, kes on kontaktis ka teiste riikide analoogsete ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Kõik õigused, toetused ning kaitse, mis on Eestis lastele seadusega ette nähtud, kehtivad ka puuetega lastele.
01. jaanuari 2000 seisuga oli Eestis 4752 puudega last.

Põhiseadus ütleb, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all (PS §28). Vastavalt Perekonnaseadusele on vanematel õigus ja kohustus oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda (PkS §50). See kohustus kehtib nii tervete, haigete kui ka puuetega laste puhul. Puuetega lastele on nende puudest tulenevalt ette nähtud ja kavandatakse ka edaspidi eritoetusi ning -teenuseid.

Riiklike elatusrahade seaduse kohaselt maksti kuni 1.jaanuarini 2000 lastele, kellele oli määratud invaliidsus, igakuist elatusraha. 1. jaanuarist 2000 rakendunud puudega inimeste sotsiaaltoetuste seadus sätestab puudega lapse toetuse kahes suuruses sõltuvalt puude raskusastmest (asendab lapsinvaliidi pensioni). Seadus kehtestab puuetega lastele sotsiaalse rehabilitatsiooni plaani tegemise ja selle järgimise nõude. Sama seaduse järgi makstakse puudega õppurile õppetoetust (puudest tingitud õppega seotud lisakulutused), transporditoetust, telefoni kasutamise toetust ja hooldajatoetust puudega lapse ühele mittetöötavale hooldajale.

Ravikindlustusseaduse alusel on 18-aastast puudega last hooldav üks vanem või eestkostja võrdsustatud ravikindlustust omavate isikutega. Puuetega lastele ette nähtud soodustuste hulka kuuluvad ka mitmed soodushindadega väljastatavad ravimid.
Puudega lapse ja tema pere toimetulekut toetab ka riigilt saadav toetus (90 % ulatuses) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite ostmisel, laenutamisel või nendega seotud teenuste eest tasumisel.
Ühistranspordis sõitmine on puudega lastele tasuta kogu riigi ulatuses.
Võimaluse korral on puuetega laste peresid ühekordsete toetustega aidanud omavalitsused.

Ka töösuhteid ja puhkeaega reguleerivad seadused kehtestavad puudega last kasvatavale isikule teatud soodustusi. Nii näiteks tulenevalt töölepingu seadusest saab lapsinvaliidi kasvatavaid isikuid töölähetusse saata vaid töötaja nõusolekul, neid on keelatud üle viia tööle teise paikkonda. Töö ja Puhkeaja seaduse kohaselt on keelatud lapsinvaliide kasvatavaid isikuid rakendada ilma nende nõusolekuta ületunnitööle, tööle ööajal ilma nende nõusolekuta, tööle puhkepäeval ning nende soovi korral on kohustus rakendada osalist tööaega. Ühel lapsinvaliidi vanematest või hooldajal on õigus lisapuhkepäevale kuus. Puhkuseseaduse kohaselt on nimetatud isikutel õigus saada täiendavalt palgata puhkust. Vastavalt töötu riiklikule pensionikindlustuse seadusele loetakse tööga võrdsustatud tegevuseks ka lapsinvaliidi kasvatamist, kusjuures pensioni arvutamisel loetakse see aeg staazi sisse. Alates 1. jaanuarist 2001.a. maksab riik sotsiaalmaksu alla 18-aastast puudega last kasvatava ühe mittetöötava vanema eest.
Riikliku pensionikindlustus seaduse alusel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile (5 aastat enne seaduses ettenähtud vanusesse jõudmist) lapsinvaliidi  vanemal või hooldajal, kes on kasvatanud last vähemalt 8 aastat.

Koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt loob valla- või linnavalitsus kõigile oma haldusterritooriumil elavatele lastele võimaluse käia teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses. Koolieelne lasteasutus võimaldab lastele hoidu ja alushariduse omandamist. Lasteasutuse juhataja ettepanekul võib valla- või linnavalitsus moodustada lasteasutuses sobitusrühmi, kus puudega lapsed on koos teiste lastega, ja erirühmi, kus on ainult puudega lapsed. Puudega lastele võidakse luua ka erilasteaedu.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt  on kool kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele. Koolikohustust võib täita ka kodus õppides. Koduõppe korra kehtestab Haridusministeerium. Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib põhikool ja gümnaasium olla  erikool või sanatoorne kool. Tervisehäiretega lastele ja hälvikutele asutab koole Haridusministeerium või kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Hälvikute erikool on keha-, kõne-, meele- ja vaimupuudega, samuti kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Sanatoorne kool on tervisehäiretega õpilastele. Puude iseloomust sõltuvalt tagatakse lastele eriõpe, arstiabi, taastusravi, puude korrigeerimine ja kompenseerimine. Õpilasel on õigus pärast sanatoorses koolis või hälvikute erikoolis õppimise vajaduse lõppemist jätkata õpinguid endises koolis.

Integreeritud õppevõimalused Eesti haridussüsteemis on järgmised:

• tavakoolis, kusjuures vajadusel võib koostada individuaalse õppekava. Puude korrektsiooniks ja rehabilitatsiooniks on ette nähtud vastavad tunnid;
• eriklassid tavakoolis;
• tavakoolid, kusjuures rehabiliteerivad ja kompenseerivad õppeained õpitakse erikoolis eripedagoogi juhendamisel;
• erikoolid, kus õpitakse üldaineid ning kutseõppe tunnid on paralleelselt tavakutsekoolis;
• erikoolide kujunemine eriõpetuse nõustamiskeskusteks.

Muutumas on suhtumine ja võimalused puuetega noorte kõrghariduse omandamise osas. Järjest rohkem puuetega noori võetakse vastu kõrgkoolidesse.  Paljudele jääb aga kõrgharidus eelneva ebapiisava ettevalmistuse või kõrgkooli õppimistingimuste tõttu veel kättesaamatuks.

Kasvanud on puuetega inimeste, sealhulgas ka puuetega laste sotsiaalteenuste hulk. Randvere Perekeskuse ja Karaski Keskus sotsiaalse rehabilitatsiooni kursustel käivad erinevate puuetega lapsed koos pereliikmetega. Mõnedes linnades ja maakondades on loodud soodushinnaga invatranspordi teenus, tavakoolis õppivatele lastele assistendi teenus.

Tabel. Puuetega laste arv
 

	1990	1994	1995	1996	1997	1998	1999
Invaliidsuspensioni saajate arv	1737	3685	4097	4283	4477	4604	4752
Määratud uusi pensione	598	709	704	678	580	555	655

Allikas: ESA

Probleemid:

• Koolisüsteem tervikuna ei ole valmis arvestama enamiku puuetega õpilaste vajadusi. Vajaka jääb erivajadustega laste õpetamise metoodika valdamisest ning arendamist vajab individuaalsete õppeplaanide koostamine, seetõttu ei saa paljud lapsed veel võimetele vastavat haridust.
• Tavakoolide õpetajad vajavad täienduskoolitust eripedagoogika alal ning eripedagoogid vajavad enam teadmisi raskemate hariduslike erivajadustega laste integreerimiseks erikooli.
• Pered, kus kasvab puudega laps ei tule sageli majanduslikult toime, sest puudega lapse üks vanematest on sageli sunnitud olema kodune.
• Liikumispuudega laste  suureks probleemiks on takistused liikumisel: kaldteede, liftide puudumine. Ka pole abistajaid koolis, ravil, huvialaringides käimiseks.
• Alles kujunemisjärgus on  toimiv rehabilitatsioonisüsteem.

Haridusministri 2. juuni 1999. a määrusega nr 33 “Erilasteaeda (erirühma), sanatoorsesse kooli, hälvikute erikooli (eriklassi) vastuvõtmise ning väljaarvamise aluste ja korra kinnitamine” sätestatakse laste erilasteaeda ning õpilaste sanatoorsesse kooli ja hälvikute erikooli vastuvõtmise ning väljaarvamise alused ja kord. Laps võetakse erilasteaeda (erirühma) ning õpilane sanatoorsesse kooli ja hälvikute erikooli (eriklassi) nõustamiskomisjoni otsuse ning lapsevanema või eestkostja kirjaliku avalduse alusel. Erilasteaia sobitusrühma võetakse vastu keha-, kõne-, meele-, vaimupuudega, psüühikahäiretega ja autistlikke lapsi.

Kehapuudega laste rühma võetakse vastu lapsi, kellel on kesk- ja perifeerse närvisüsteemi haigused; liigesehaigused e artropaatiad; seljahaigused e dorsopaatiad; luu- ja kõhrehaigused; pehmete kudede haigused; kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid, kromosoomianomaaliad võitraumast põhjustatud tugi- ja liikumisaparaadi patoloogia.

Tasandusrühma võetakse vastu lapsi, kellel on hääldamis- ja fonatsioonipuuded (häälepuuded, kõne rütmi ja tempo puuded, düslaalia, rinolaalia, düsartria, anatria); süsteemsed kõnepuuded (alaalia, afaasia); teisased kõnepuuded (tingitud kergest kuulmispuudest, psüühikahäiretest ilma vaimse alaarenguta) või segatüüpi spetsiifilised arenguhäired.

Nägemispuudega laste rühma võetakse vastu lapsi, kelle nägemispuue takistab alushariduse omandamist tava- või sobitusrühmas ja kellel on tsentraalne nägemisteravus 0--0,05; tsentraalne nägemisteravus paremini nägeval silmal koos korrektsiooniga 0,05--0,3; tsentraalne skotoom ja vaatevälja kontsentriline kitsenemine kuni 30° või erinevate nägemisfunktsioonide kahjustus.

Kuulmispuudega laste rühma võetakse vastu lapsi kuulmispuudega keskmises kõnepiirkonnas (sagedusel 500­4000 Hz) 50­100 db, mis takistab alushariduse omandamist tavarühmas; hiliskurdistunud lapsi, kelle kõne on osaliselt säilinud, kuid kuulmispuue takistab alushariduse omandamist tavarühmas; kurte lapsi, kelle kuulmispuue on 100­110 db või rohkem või kuulmispuudega lapsi, kellel esineb kerge vaimupuue või nägemispuue. Kuueaastaseid kuulmispuudega lapsi võidakse vastu võtta vastavate koolide juures asuvatesse ettevalmistusrühmadesse.

Arendusrühma võetakse vastu erinevates astmetes vaimse alaarenguga lapsi. Liitpuude korral suunatakse laps tema arengut enim soodustavasse erilasteaeda (erirühma) või moodustatakse eraldi rühm. Liitpuudega laste rühma võetakse vastu lapsi, kes on pimekurdid; kuulmispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng; nägemispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng või kehapuudega, millega kaasneb vaimne alaareng.

Raskelt kulgevate somaatiliste haigustega laste sanatoorsesse kooli võetakse vastu õpilasi, kellel on raskelt kulgevad somaatilised haigused või dekompensatsiooni perioodis või ägenemisstaadiumis krooniline somaatiline haigus.
Kehapuudega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on kesk- ja perifeerse närvisüsteemi haigused; liigesehaigused ehk artropaatiad; seljahaigused ehk dorsopaatiad; luu- ja kõhrehaigused; pehmete kudede haigused; kaasasündinud väärarendid, deformatsioonid ja kromosoomianomaaliad või traumast põhjustatud tugi- ja liikumisaparaadi patoloogia.
Psüühikahäiretega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on orgaanilised psüühikahäired (orgaaniline asteenia, kerge kognitiivsete funktsioonide häire, traumajärgse ajukahjustuse sündroom); meeleoluhäired (depressioon); neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired (ärevushäired, rasked stressreaktsioonid ja kohanemishäired, muud neurootilised häired); füsioloogiliste funktsioonide häired (söömishäired); psühholoogilise arengu häired (aspergeri sündroom); käitumis- ja tundeeluhäired (hüperkineetilised häired, segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäired, lapsele iseloomulikud tundeeluhäired) või epilepsia.

Kõnepuudega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu normaalse kuulmise ja primaarselt kahjustamata intellektiga õpilasi, kellel on alaalia, afaasia; rinolaalia sellises astmes, mis tingib teisese alakõne; düsartria; kogelus, mis takistab õppimist tavakoolis; kerge kuulmislangus, mis tingib teisase alakõne või kirjaliku kõne puuded: düsgraafia, düsleksia.
Kuulmispuudega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu õpilasi kuulmispuudega keskmises kõnepiirkonnas (sagedusel 500­4000 Hz) 50­100 db ja sellest tingitud alakõne, mis takistab õppimist tavakoolis; koolieelses või koolieas hiliskurdistunud õpilasi, kelle kõne on osaliselt või täielikult säilinud, kuid kuulmispuue takistab õppimist tavakoolis; kurte õpilasi; sensoorse alaaliaga õpilasi või liitpuudega õpilasi (kuulmispuudele kaasneb vaimne alaareng).

Nägemispuudega laste kooli (eriklassi) võetakse vastu õpilasi nägemisteravusega paremini nägeval silmal 0­0,05 (pimedad); nägemisteravusega paremini nägeval silmal koos korrektsiooniga 0,05­0,3; tsentraalse skotoomiga ja vaatevälja kontsentrilise kitsenemisega kuni 30° või nägemisfunktsioonide kahjustusega, mis eeldab õpetamisel erimetoodikat.
Tasandusklassi võetakse vastu õpilasi, kellel on õpivilumuste spetsiifilised häired; segatüüpi spetsiifilised arenguhäired; motoorika spetsiifilised arenguhäired; pervasiivsed arenguhäired; hüperkineetilised häired; kerged orgaanilised psüühikahäired või raskekujulised tundeelu ja suhtlemise häired.
Abikooli (abiklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on kerge vaimne alaareng või kerge vaimne alaareng ja pervasiivsed arenguhäired.

Toimetulekukooli (toimetulekuklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on mõõdukas vaimne alaareng või mõõdukas vaimne alaareng ja pervasiivsed arenguhäired.

Hoolduskooli (hooldusklassi) võetakse vastu õpilasi, kellel on  raske või sügav vaimne alaareng; raske või sügav vaimne alaareng ja pervasiivsed arenguhäired.

Liitpuude korral suunatakse õpilane tema arengut enim soodustavasse erikooli (eriklassi) või moodustatakse eraldi klass. Liitpuudega õpilaste klassi võetakse vastu õpilasi, kes on pimekurdid; kuulmispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng; nägemispuudega, millega kaasneb vaimne alaareng või kehapuudega, millega kaasneb vaimne alaareng.

Sotsiaalministri 27. mai 1999. a määrus nr 41 “Koolikohustuse täitmise edasilükkamise taotluse rahuldamise tingimuste ja korra kinnitamine” sätestab koolikohustuse täitmise edasilükkamise tingimused, mille aluseks on lapse tervise seisund. Koolikohustuse täitmise edasilükkamise aluseks on äge haigus, kroonilise haiguse ägenemine või raske trauma, mis on vajanud pikaajalist (üle kuue nädala) haiglaravi viimasel aastal enne kooli astumist; kõne ja keele arenguhäired (logopeedilise uuringu alusel); neurootilised häired; segatüüpi spetsiifilised arenguhäired; pervasiivsed arenguhäired; hüperkineetilised häired; segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäired; suhtlemishäired või neurootilised häired. Koolikohustuse täitmine lükatakse edasi vaid juhul, kui selles ajavahemikus tagatakse lapsevanema poolt lapse arenguks ja taastusraviks vajalik keskkond ning võimalus jätkata alushariduse omandamist kuni kooliminekuni.

Tervishoiukorralduse seadus võeti vastu 18. jaanuaril 1994, mis sätestab tervishoiuasutuste õigusliku seisundi ja tervishoiusüsteemi finantseerimise alused.

Tervishoiu ülesandeks on inimeste tervise kaitsmine ja tugevdamine, haiguste, puuete, vigastuste ja mürgistuste vältimine ning nende diagnostika ja ravi. Arstiabi on meditsiinilist kõrgharidust omavate arstide tegevus inimese tervise kaitsmisel, eluea pikendamisel ja elukvaliteedi parandamisel, arstina võib töötada ainult vastavalt oma erialasele kvalifikatsioonile.
Seaduse alusel on inimesel on õigus saada arstilt ülevaadet oma tervislikust seisundist.

Sotsiaalministri 6. juuni 1997. a. määrusega nr. 23 “Arstiabi kvaliteedi hindamine” on moodustatud alaliselt tegutsev arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon, mille ülesanded on arstiabi kvaliteedi kontrollimise korraldamine raviasutustes, sõltumata raviasutuse omandivormist; meditsiinilise auditi (edaspidi audit) korraldamine ja koordineerimine; auditi tulemuste läbivaatamine ja ekspertotsuste tegemine; arstiabi kvaliteedi standardite määratlemine ja esitamine ministrile kinnitamiseks; haigekassade ja raviasutuste vaheliste arstiabi kvaliteedialaste vaidlusküsimuste lahendamiseks ettepanekute tegemine ning raviasutuse ja patsiendi vahelistele arstiabi kvaliteedialastele vaidlusküsimustele eksperthinnangu andmise korraldamine patsiendi, haigekassa ravikindlustusnõukogu või kindlustusorganisatsiooni ning Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna taotlusel.

6.4 Heaolu - sotsiaalkindlustus, elustandard, eluase ÜLES
Mare Jõeorg, Mare Ainsaar

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 27 järgi on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest ning perekonnal on kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete eest. § 28 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus sätestab lapse õigused ja kohustused, sh õiguse elule, arengule, haridusele, puhtale elukeskkonnale, samuti õiguse saada abi ja hooldust. Perekonnaseadus sätestab vanemate võrdsed õigused ja kohustused oma laste suhtes, olenemata sellest, kas nad on omavahel abielus või mitte. Kui vanemad elavad lahus, lepivad nad kokku, kumma vanema juures laps elab, kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse kohus. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja igakuise elatusraha, mis ei või olla väiksem kui veerand Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära.

Sotsiaalhoolekande seadus sätestab sotsiaaltoetuste maksmine ja sotsiaalteenuste osutamise isikule või perekonnale, et ennetada, kõrvaldada või kergendada tema toimetulekuraskusi. Toimetulekutoetust on õigus saada isikul, kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuva toimetulekupiiri. Kohalikud omavalitsused on kohustatud andma eluaseme isikule või perekonnale, kes ise ei ole suutelised ja võimelised seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajadusel võimalused sotsiaalkorteri üürimiseks või varjupaiga kasutamiseks.
Ene Ritso

6.4.1 Elustandard

Välja on töötatud ning avalikuks aruteluks esitatud dokument "Laste- ja perepoliitika alused" (Laste ja perepoliitika alused). Alused määravad kindlaks eelistused, mida tuleb järgida erinevate seaduste väljatöötamisel ning majanduslike ja eelarveliste otsuste tegemisel, samuti laste- ja perepoliitika rakendamise tasandid, tuues eelkõige välja riigi võimalused ja kohustused. Aluste vastuvõtmisele järgneb nendest põhimõtetest lähtuva konkreetse tegevusprogrammi väljatöötamine. Laste ja perepoliitika üldeesmärgiks on laste ja lastega perekondade heaolu tagamine vähemalt riigi keskmisel tasandil, kuid konkreetsed indikaatorid on veel välja töötamata.

Eestis pole kehtestatud kindlat elustandardit, vaid elanike elatustaseme hindamisel kasutatakse selliseid näitajaid nagu arvestuslik elatusmiinimum, vaesuspiir, toimetulekupiir.
Elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis võimaldab tööjõu säilitamist ja taastamist. Selle väljatöötamisel on lähtutud statistiliselt keskmisest inimesest ning eksperthinnangutele tuginedes on järgitud tegelikule tarbimisele lähedast tarbimist, mis peaks katma inimese esmavajadused (toit, riietus, eluase) ning võimaldama teha ka minimaalseid muid kulutusi. Elatusmiinimumi arvestamise metoodika töötati välja kolmepoolsete (valitsus, tööandjad, ametiühingud) läbirääkimiste käigus moodustatud töögrupi poolt ning kiideti heaks nimetatud osapoolte kokkuleppega. Seda arvutab alates 1997.a. II poolaastast iga kvartal välja Statistikaamet. Elatusmiinimum koosneb kahest osast: 1) minimaalne toidukorv kalorsusega 2400 kilokalorit ööpäevas  (kus toiduainete kogused on korrutatud nende keskmiste hindadega vaadeldaval perioodil), 2) esmased tööstuskaubad ja teenused, kaasa arvatud eluase, mille maksumuse arvutamisel on lähtutud antud perioodi leibkonnauuringute statistiliselt keskmise pere ühe liikme tegelikest kulutustest kuus ning mida on korrigeeritud ekspertgrupi poolt väljatöötatud koefitsientidega. Kuna ca 50% elatusmiinimumist moodustab toiduainete maksumus, mille hinnad viimasel ajal on isegi langenud, on ühe inimese arvestuslik elatusmiinimum 30 päeva kohta püsinud 1997-1999.a. 1100-1200 krooni piires (1$ = ca 15 krooni). Pensionid ja toetused ei ole otseselt seotud elatusmiinimumiga.

Eesti inimarengu 1999.aasta  aruandes (Kutsar jt 2000) nimetatakse seda ka vaesuspiiriks, kusjuures selle arvutamise metoodika on mõnevõrra erinev. 1997.a. vaesuspiir (1250 krooni) on arvutatud ümber seoses elukalliduse tõusuga, mis väljendub tarbijahinnaindeksi muutuses. Sellega on saadud 1998.a. vaesuspiiriks 1330 ning 1999.a. 9 kuu vaesuspiiriks 1360 krooni.

Toimetulekupiir on minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuv ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piir, mis on aluseks toimetulekutoetuse maksmisel. Arvestusliku toimetulekupiiri suuruseks on üksi elava täiskasvanud inimese või mitmeliikmelise perekonna esimese liikme kohta 500 krooni kuus ja iga järgneva liikme kohta, olenemata nende vanusest, 400 krooni (koefitsient 0,8).  1994.aaastal, kui hakati esmakordselt maksma toimetulekutoetust, oli piiriks 280 krooni ning alla 14-aastaste laste puhul kasutati OECD soovituste alusel madalamat koefitsienti  - 0,5 (140 krooni), üle 14-aastaste laste ja teiste perekonnaliikmete puhul koefitsienti 0,7 (196 krooni). Kuna kulutused lastele on suured ning toimetulekupiir madal, võrdsustati  juba 1994.a. 1. juulist laste ja teiste perekonnaliikmete tarbimiskoefitsiendid, mis tähendab laste suhtelist kõrget väärtustamist.

Perede majanduslikust olukorrast ja selles toimunud muudatustest saab pidevat ülevaadet Statistikaameti poolt läbiviidavatest leibkonnauuringutest.

1995.a. Kopenhagenis toimunud ÜRO ülemaailmse sotsiaalse arengu tippkohtumise järgselt viidi ÜRO Arenguprogrammi  (UNDP) rahastamisel läbi projekt “Vaesuse leevendamise riikliku strateegia väljatöötamine Eestis”, mille eesmärgiks oli vaesuse leevendamise strateegia alusdokumendi koostamine. Projekti käigus määratleti Eesti sotsiaalmajanduslikust olukorrast lähtuv vaesuspiir, mille alusel selgitati välja vaesuse ulatus, struktuur, riskirühmad ja arengujooned, anti hinnang toimiva sotsiaalpoliitilise süsteemi efektiivsusele ning töötati välja sihiseaded vaesuse leevendamise konkreetse tegevuskava väljatöötamiseks.   Alusdokument valmis 1999.a. I poolaastal, edasise riikliku strateegia väljatöötamisega alustatakse lähiajal.

Uuringud on näidanud, et kõige suurem risk sattuda vaesusesse on lastega peredel, kus pole töötajaid, mitme lapsega üksikvanema perel ning lasterohkel perel (kolm või enam last), isegi kui vanemad töötavad. Samas on vaesusrisk suur ka nn tavalise pere puhul, kus on üks vanematest on töötav ja üks kodune täiskasvanu ning neil on 2 või enam last. Kõige enam tõusebki leibkonna vaesumisoht siis, kui üheaegselt toimub kaks muudatust - leibkonnas väheneb töötavate leibkonnaliikmete arv  ja lisandub 1 laps. Võrreldes keskmise perega suureneb sel juhul vaesusoht 2,2 korda.
Järgmises tabelis on välja toodud vaeste leibkondade (netosissetulek leibkonnaliikme kohta on allpool vaesuspiiri) osatähtsus erinevates leibkonnatüüpides.

Vaeste osatähtsus erinevates leibkonnatüüpides 1996-1999.a. %
 

Kõik pered	31
Laste arvu järgi peres
1 laps	28
2 last	30
3 last	39
4 last	54
Mittetöötava(te) vanema(te)ga  lastega (lapsega) pere	85
2 last, 2 täiskasvanut	54
vähemalt 3 last, 2 täiskasvanut	35
Töötav üksikvanem	46

Vaeses leibkonnas kulub enamus sissetulekust toidule ning üldjuhul massilist alatoitlust vaestes peredes ei esine, küll aga pole paljude laste toidulaud piisavalt mitmekesine (maksumus on minimaalse toidukorvi piirimail, kuid lisanduvad soodustused koolitoidu osas). Allapoole minimaalse toidukorvi maksumuse jääb keskmine toidukulutuste tase lastega mittetöötaja peres. Üldse on vaese ja rikka pere toidukulutuste erinevus kõige väiksem  (alla 2 korra) võrreldes muude kulutuste erinevustega. Kulutused rõivastusele, haridusele, transpordile jm on mittetöötavate vanematega ja ka töötava üksikvanema lastel mitmekordselt väiksemad oma eakaaslastest - seega jäävad rahuldamata nendes peredes kasvavate laste esmased sotsiaalsed vajadused. Riideid ostavad paljud lastega pered kasutatud rõivaste kauplusest, 90-ndate aastate algul saadi seda humanitaarabina. Elanikkonna küsitlus näitas, et kooliealiste ja täiskasvanud laste koolitamine on hakanud ületama paljude vanemate maksujõudu ja seda mitte ainult maksulistes erakoolides vaid ka tavalistes riigikoolides.

Riik toetab lastega peresid rahaliselt riigieelarvest (koos sotsiaalkindlustuse eelarvega) peretoetuste, lapsinvaliidi  pensioni, toitjakaotuspensioni, väikese sissetulekuga peredele toimetulekutoetuse jm. toetuste maksmisega. Kogu käesoleval ajal kehtiv toetuste süsteem on käivitunud (välja arvatud pensionid) ning oluliselt täienenud viimase 10 aasta jooksul.

Peretoetuste seaduse (kuni 2000. aastani lastetoetuste seaduse) kohaselt on lastega peredel õigus saada laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks riiklikke peretoetusi. Kõigi laste toetamist, sh. hinnatõusu kompenseerimist, alustati 1990.a.  Praegusel kujul koos mõningate muudatustega toimib lastetoetuste süsteem 1992.aastast.
Peretoetusi finantseeritakse riigieelarvest riikliku sotsiaalkindlustuse süsteemi kaudu. Peretoetuste maksmine ei sõltu pere sissetulekust, elukohast, soost ega etnilisest kuuluvusest, vaid neid makstakse kõigile Eestis elavatele lastele
Kui lapse vanemad ei hoolitse lapse eest, makstakse toetus võõrasvanemale või kasuvanemale. Lapsetoetusi makstakse kuni lapse 16-aastaseks saamiseni, õppimise korral kuni 19-aastaseks saamiseni. Kuigi lastele minevad kulutused kasvavad koos laste vanusega, on peretoetuste puhul lähtutud põhimõttest, et lapse kasvades suurenevad mõlema vanema töötamise võimalused.

Viimase seaduse muudatusega, mis hakkas kehtima 2000.a. 1. jaanuarist, on kehtestatud lastega peredele alljärgnevad riiklikud toetused:

• ühekordne sünnitoetus (esimesele lapsele 3750 krooni, igale järgmisele 3000 krooni);
• igakuine lapsetoetus, mille suurus esimese lapse puhul on 150, teise 225 ja kolmanda ning enama puhul 300 krooni;
• igakuine üksikvanema lapse toetus (300 krooni), kui lapse sünniaktis puudub kanne isa kohta või on see tehtud ema ütluse järgi;
• igakuine toetus lapsele (750 krooni), kelle isa on kutsutud kaitsejõududesse ajateenistusse;
• vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse, kelle üle on seatud eestkoste või on võetud  perekonda hooldamisele, toetus 300 krooni kuus (kohalikud omavalitsused tasuvad lisaks lapse ülalpidamiskulud);
• ühekordne koolitoetus õppeaasta alustamiseks (450 krooni);
• orvule või vanemliku hoolitsuseta lapsele, kes on elanud lastekodus, makstakse iseseisvasse ellu astumisel elluastumistoetust 5000 krooni;
•     lapsehooldustasu peredele, kus on kuni 3-aastaseid lapsi - 600 krooni iga kuni 3-aastase lapse kohta kuus (varem ülalpidamistoetus ainult lapsehoolduspuhkusel olevale või mittetöötavale vanemale, eestkostjale), kui selles peres on lapsi vanuses 3-8 aastat, makstakse iga selles vanuses lapse kohta täiendavalt 300  krooni kuus;
•     Riik tunnistab väikelapse kasvatamist tööks makstes lapsehooldustasu saava vanema eest sotsiaalmaksu, välja arvatud vanema töötamise korral. Sellega on vanem kindlustatud ravikindlustusega ning  lapse kasvatamise aeg läheb pensioniõigusliku staaži hulka.

• kolmikute kvartalitoetust
• nelja- ja enamalapselistele kvartalitoetust

Aja jooksul on kasvanud lastetoetuste suurused ning täiustunud nende liigid. Kõige enam on üheksakümnendatel aastatel (eriti 1994, 1998 ja 2000.a.) kasvanud nende perede toetused, kus vaesusoht on kõige suurem. Oluliselt on tõusnud lapsehooldustasu, üksikvanema lapse toetus, kolmanda ja enama lapse toetus, sünnitoetus, ajateenija lapse toetus. Vähem on kasvanud esimese (ühe) lapse toetus. Seega on lastetoetused küllalt oluliselt suunatud vähekindlustatud peredele, kuigi nende määramisel ei arvestata perede sissetulekut. Kuigi lastetoetuste baassumma, mis on esimese lapse lapsetoetus, ei ole suur - ligikaudu 10 $, on ühe lapse kohta õigus üheaegselt saada mitut toetust (välja arvatud sünnitoetus ja lapsetoetus).

1998.a. maksti keskmiselt ühe lapse kohta 1,9 toetuse liigi järgi 284 krooni kuus (koos vanema ülalpidamistoetusega). Kui peres on 2 alla kolmeaastast last ning üks 3-8 aastane laps, saab vanem lapsehooldustasuna 1,2 miinimumpalka (miinimumpalk on alates 1.01.2000.a. 1400 krooni) ning pere riigilt kokku peretoetustena kuus maksuvabalt  2175 krooni, mis on veidi alla 2 inimese arvestusliku elatusmiinimumi ning mis katab 1,1 inimese keskmised väljaminekud kuus. Lähtudes keskmise pere toidukulutustest, katab saadav toetus 3,5 inimese toidukulutused kuus. 20%-l kõige väiksema sissetulekuga lastega peredel moodustab lastetoetus ca 20% sissetulekust.

Laste- ja peretoetused moodustavad ca 1,5-1,7% SKP-st. 1994 kulutati lastetoetuste maksmiseks  585 mln krooni, 1999.a. eelarves oli selleks ette nähtud 1178 mln ja 2000.a. 1338 mln krooni, samal ajal on laste arv vähenenud 10%. 2000.a. riigieelarvest (koos kohustusliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse eelarvega) moodustavas peretoetused 4,7%.
Riiklike elatusrahade seaduse (alates 2000.a. osaliselt Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse) alusel makstakse (riigieelarvest, sotsiaalmaksust) puudega lastele invaliidsuspensioni (1998.a. 4,6 tuhandele lapsele kokku 36 mln krooni), toitja kaotusel toitjakaotuspensioni (1998.a. 15 tuhande pere 23 tuhandele liikmele, kellest enamus on lapsed, 185,8 mln krooni). Alaealise toitjakaotuspension ühe vanema surma korral on 820, kui surnud on mõlemad vanemad, siis 984 krooni kuus. Ajavahemikul 1993-1999 on pensionid kasvanud 5-6 korda, mis on mõnevõrra kiiremini kui tarbijahinnaindeks.
Riigieelarvest tehakse valla- ja linnaeelarvete toetusfondi  sihtotstarbelisi eraldisi, millest 1999.a. 40 mln krooni oli ette nähtud munitsipaalkoolide õpilaste sõidusoodustuste toetamiseks, 30 mln täiendavaks laste koolitoetuseks (põhiliselt koolitoidule) ning 10 mln kunsti- ja muusikakoolide õpilastele.

Samuti eraldati riigieelarvest Siseministeeriumi Eesti Regionaalse Sihtasutuse kaudu laste, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud regionaalprogrammide investeerimiseks 1999.a. 19 mln krooni (2000.a. eelarve järgi 23,3 mln).

Väikese sissetulekuga ning erivajadustega peredele makstakse erinevaid riiklikke sotsiaaltoetusi, millest suurim on toimetulekutoetus. Toimetulekutoetust määrab ja maksab igakuuliselt valla- või linnavalitsus riigieelarves selleks sihtotstarbeliselt ettenähtud vahenditest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel. Toimetulekutoetust on õigus saada Eesti Vabariigi territooriumil elavatel isikutel (perekondadel), kelle kuusissetulek on alla vabariigi valitsuse poolt kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekutoetuse taotlemise ja määramise aluseks on perekonnaliikmete kuusissetulek, mis jääb järele pärast alalise eluruumi normpinna eest arvestatud kulude mahaarvamist. Nii peaks 3-liikmelisel perel peale eluasemekulude tasumist jääma muudeks kuludeks 1300 krooni. Kui seda on vähem, või kui ei suudeta tasuda ka eluaseme eest, maksab vahe kinni riik. Toimetulekutoetust on saanud aastas kas üks, mitu või kõik 12 kuud 70-80 tuh  peret, mis moodustab 11-13% kõigist peredest, kusjuures kõik kuud aastas on saanud toetust umbes 1,5-2 % kõigist peredest. Kuigi sotsiaaltoetuste maksmise eesmärgiks on alla vaesuspiiri langenud elanikkonna ressursitaseme lühiajaline operatiivne suurendamine teatud erisituatsioonis, on osa peresid muutunud pidevaks toetuse saajaks. Toetust saanud pere sai 1999.a. keskmiselt kuus 560 krooni. Toimetulekupiiri kindlustamiseks makstud toetuse saajatest moodustavad lapsega (lastega) pered üle poole, kusjuures 2 korda enam kui perede struktuuris on toetuse saajate hulgas 3- ja enamalapselisi peresid ning tunduvalt enam ka ühe vanemaga peresid. Seoses pensionide kiirema tõusuga on toetuse saajate hulgas vähenenud pensionäride ning suurenenud lastega perede osatähtsus.
Toetuse maksmise alused on kõikjal ühesugused, kuid palga ja töötuse taseme erinevustest tingituna erineb väljamakstud toetuse suurus keskmiselt ühe elaniku kohta aastas maakonniti üle kahe korra (1999.a. Võrumaal 465, Tallinnas 203 krooni ning vabariigis keskmisena 212 krooni). Veel suurem on erinevus üksikute valdade ja linnade lõikes. Seega on sotsiaaltoetused tugevalt suunatud vaesematele piirkondadele, kusjuures maal eelkõige lasterohketele peredele (maal on lastega pered suuremad), linnas töötutele.

Teatud osa riigieelarvest eraldatud toimetulekutoetuse vahenditest on võimalik maksta väljaspool toimetulekupiiri vähekindlustatud ja erivajadustega inimestele (peredele) ühekordse toetusena. 1999.a. sai nimetatud täiendavat toetust 59 tuh peret (10% peredest) ning selle puhul on lastega perede osatähtsus veelgi suurem. Põhiosa rahast on kasutatud koolitoidu ja  õppevahendite kulu osaliseks kompenseerimiseks.

Lisaks makstakse riiklikke ühekordseid toetusi kindla sihitusega ja kindla riskigrupi isikutele ning vähekindlustatud peredele (transpordikulude hüvitus puuetega inimestele, sh ka lapsinvaliididele, telefonitoetus sotsiaalsete erivajadustega nelja ja enama alaealise lapsega peredele jm.). Samuti toetavad kohalikud omavalitsused oma eelarvest lastega peresid koolitoidu doteerimise ja lastehoiu finantseerimise kaudu. Riiklikul tasandil alustati väikese sissetulekuga perede otsest või kaudset toetamist 1994.a. Viimastel aastatel on selleks kulunud 335-425 miljonit krooni aastas.  2000.a. riigieelarvest moodustavad sotsiaaltoetused 1,1%.

Perede toetamine on aidanud kaasa sellele, et väikese sissetulekuga perede või perede, kus peale toetuste ja abirahade muu sissetulek puudub, sissetulekute kasv pole jäänud maha teiste perede sissetulekute kasvust. 20% kõrgema ja 20% madalama sissetulekuga leibkondade sissetulekute suhe on vähenenud 1994.a. 7,8 korralt 1998.a. 5,4 korrale.
Mõnevõrra on vaesus vähenenud. Kui 1996.a. elas alla eespoolnimetatud vaesuspiiri (kasutades alates teisest pereliikmest koefitsienti 0,8), kus osal leibkondadest on raskusi füsioloogiliste vajaduste, osal sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamisega, 36%, siis 1999.a. 24% kõigist leibkondadest (inimestest vastavalt 38% ja 30%).

Kõige põhjalikuma ülevaate erinevate perede elamistingimustest annab 1994. aastal läbiviidud uurimus “Elutingimused Eestis”. Uurimus näitab selgelt et suurema laste arvuga perekonnad elavad kitsamates tingimustes kui vähemate last arvuga (Sillaste ja Purga 1995). Samuti ilmneb andmestikust eluasemeturu väike paindlikkus. Vanemad perekonnad sooviksid pigem väiksemat ja odavamat elamispinda ja noored lastega pered seevastu suuremat.

Tabel. Elamistingimused erinevat tüüpi peredes 1994 (% vastavast rühmast)
 

Pere tüüp	Üldpinda pereliikme kohta	Vajab suuremat elamispinda	Vajab väiksemat elamispinda	On sageli raskusi eluaseme eest tasumisega	Vajavad teistsugust elamispinda
2 täisk+2 last	18,0	80,2	3	21,3	48,9
2 täisk + 1 laps	21,1	60,4	5,9	22,6	45,5
1 täisk + 1 laps	22,8	58,3	6,2	41,6	44,4
1 täiskasvanu	60,3	45,6	18,8	24,7	39,1
1 pensionär	66,9	16,7	48,5	31,9	21,9
Keskmine	32,3	54,5	15,2	24,7	36,1

Allikas: Sillaste, Purga 1995

Keskmiselt moodustasid perede kulud eluasemele 1994.aastal 13-16%, 1997. aastal ja 1998. aasta II kvartalis aga 19% perekonna väljaminekutest (vt. joonis) (Majandusministeeriumi……1999). Kuigi perede kulud eluasemele moodustavad keskmiselt vaid 19% leibkondade väljaminekutest, on riskirühmadel on nende kulude osakaal suurem. Sotsioloogiliste uuringute alusel on teada, et 58% peredest märgib ära raskusi oma eluaseme eest tasumisel (Eesti ... 1999).

Erinevate perekonna tüüpide võrdlusest ilmneb , et laste arvu suurenemine, ei suurenda perekonnas eluasemele tehtavate kulutuste suurust. Samuti ilmneb, et tubade arv eluruumis ei sõltu kuigi oluliselt leibkonna liikmete arvust. See näitab ühelt poolt suuremate leibkondade väiksemat maksujõulisust, kuid samuti eluasemeturu vähest paindlikkust (E-M Tiit, 1999). Laste olemasolu korral leibkond mitte ei paranda oma elutingimusi, vaid, vastupidi, loobub elamistingimuste parandamisest (nähtavasti kulutuste ümberjagamise tõttu). Alles noorukieas laste jaoks hakkavad elutingimused paranema (Tiit, Käärik, 1999).

Võib eeldada, et kuigi enamus peresid suudab küll katta eluasemega seotud jooksvad kulud, ei suuda nad siiski investeerida, et oma eluaseme situatsiooni parandada (renoveerida, osta uut, vms.) ja viia seda vastavusse pere tegelike vajadustega. Vaesemad pered (eelkõige I - III tuludetsiili kuuluvad pered), ei suuda tasuda ka oma jooksvate eluasemekulude eest (kroonilised töötud, paljulapselised pered) ning vajavad eluasemetoetusi, sotsiaaleluaset, varjupaiku vms.Krediidivõimelisteks võib lugeda maksimaalselt vaid 15-20% elanikkonnast, seega vaid kahte viimasesse tuludetsiili kuuluvaid peresid (IX tuludetsiil kus keskmine netosissetulek pereliikme kohta kuus on 3049 krooni, X tuludetsiilis 5591 krooni). Eeldatavasti on vaid see osa peredest võimeline kandma majanduslikku täisvastutust oma eluaseme eest, olles seejuures võimelised tegema vajalikke investeeringuid oma eluaseme olukorra parandamiseks. Elamuturu puhul on oluline veel rõhutada väga suuri regionaalseid erinevusi. Näiteks 4-liikmelise perekonna kulutused eluasemele Tallinnas ja maapiirkonnas erinevad rohkem kui kaks korda (Eesti ...1999)..

Eesti korteriturgu kõige pärssivamaks teguriks on pikaajalise laenu (hüpoteegi) süsteemi puudumine. Kommertspankade pakutavad eluasemelaenud on lühiajalised (1 aastast 5 aastani) ning kõrge laenuintressiga (15-30%). Neid saavad kasutada ainult vähesed, kõige suuremate sissetulekutega isikud. Riiklik laenusüsteem (nagu see toimib Soomes, Norras) või kommertspankadest võetud laenude protsentide vähendamisele suunatud süsteem (Rootsis, Taanis) puudub. 1995. aastast tegutseb küll Eesti Eluasemefond, mis annab ehituslaenu 15 aastaks laenuintressiga 10%, kuid tema 1995. aasta laenuressurss oli vaid 15 miljonit krooni. Samas suurusjärgus oli Tallinna linnavalitsuse juures tegutseva eluasemefondi laenuressurss, poole väiksem on Tartu Eluasemefondi laenuressurss. Viimati nimetatud fondid annavad eluasemelaene oma linna elanikele lühemaks ajaks kui üle-Eestiline struktuur, kuid madalama intressiga (Ainsaar jt 1996). 2000. aastal rakendus Eesti presidendi hea algatusena Noore pere laenu programm. Kahjuks ei erine laenu saamise tingimused palju tavalise laenu omadest ning on enamikele noortele peredele kättesaamatud.

Eesti elamupoliitika näeb ette eluruumi omamist. Eluruumi üürimine on momendil suhteliselt harv erand, kuid oleks just noortele peredele vajalik. Üürnike viimase uuringu järgi on üürnikke Eestis vaid 7%. Munitsipaaleluruumid on ette nähtud vaid väga raskes olukorras olevatele leibkondadele. Noor pere võiks saada endale esialgu võimaluse üürida eluruumi, et mõne aja pärast hakata ehitama. Väga problemaatiline on suurtele peredele laenu andmine, sest nad ei ole reaalselt laenuturul. Suure osa lastega perede  kulude ja tulude bilanss on selline, et pank ei anna neile laenu. Neid praktiliselt laenuvõtjate hulgas ei ole (Kõre 1999).
 

Noore pere laenu tingimused lihtsustusid

Eesmärgid
Valitsuse koalitsioonileppe järgi viiakse 2000-2002.a. ellu järgmised abinõud
1) perekonna tugevdamiseks:

• seatakse hiljemalt 2001 aastal tulumaksuvaba miinimum sõltuvusse laste arvuga perekonnas, makstes samal ajal väikese tuluga peredele lapsetoetuse lisa;
• suurendatakse omavalitsuste kaudu jaotatavaid koolitoetusi, tagamaks igale perele laste koolitoidu, õpikute ning muu koolivarustuse ostmiseks vajaliku miinimumi;
• asutatakse Eesti Pere Sihtkapital lastega peredele oma kodu soetamiseks mõeldud madalaprotsendilise pikaajalise laenu tagamiseks;
• arendatakse edasi vanemliku hoolitsuseta laste jaoks turvakodude, kasuvanemate ja tugiperede süsteemi;

• töötatakse välja aktiivne tööhõivepoliitika, mis seotakse kutsehariduse programmiga;
• luuakse soodustusi ettevõtjatele, kes annavad tööd väikese konkurentsivõimega isikutele (puuetega inimesed, töötud, väikelaste emad jt.);
• viiakse sisse kohustuslik töötuskindlustus, mis põhineb tööandjate ja töövõtjate jagatud vastutusel;
• soodustatakse investeeringuid ettevõtluse arenguks vajaliku infrastruktuuri loomisse suure tööpuudusega piirkondades;
• pikendatakse töötu abiraha maksmise aega;
• eluasemepoliitikas tegutsetakse eesmärgiga elavdada elamuehitust ning luua võimalused igale perele heakorrastatud eluaseme omandamiseks või üürimiseks.

• keskmine elatustase (leibkonnaliikme keskmine sissetulek) ei oleks madalam kui 75% Eesti keskmisest (1998.a. oli Põlvamaal see 68% ja Jõgevamaal 74% keskmisest);
• tööpuudus (mõõdetuna töötuse määrana vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni metoodikale) ei ületaks enam kui 35% Eesti keskmisest (1998.a. oli suurim erinevus 49%);
• kohalike omavalitsuste maksutulude laekumine  (omavalitsuse eelarvesse 1 elaniku kohta laekuv üksikisiku tulumaks) ei oleks üheski maakonnas madalam kui 75% Eesti keskmisest, millest on välja arvatud Tallinn (1998.a. madalaim maakondlik näitaja oli 72%).

VII. HARIDUS, PUHKUS, KULTUUR

7.1 Alusharidus  ÜLES
Ene Ritso

Lasteasutused
Koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt on lasteasutus koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist võimaldav õppeasutus, mis toetab lapse perekonda, soodustades lapse kasvamist ja arenemist  ning tema individuaalsuse arvestamist. Valla- või linnavalitsus loob kõigile oma haldusterritooriumil elavatele lastele võimaluse käia teeninduspiirkonna järgses lasteasutuses. Vanematele on lapse jaoks lasteasutuse valik vaba, kui soovitud lasteasutuses on vabu kohti.
Valla- või linnavalitsuse ja riigi ülesanne on tervikuna võtta tarvitusele vajalikud abinõud, et tagada töötavate vanemate õigus laste hoiule ja  alushariduse omandamisele. 2002. aasta 1 juulist on kohalikud omavalitsused kohustatud looma kõigile oma haldusterritooriumil elavatele lastele võimaluse käia teeninduspiirkonna järgses lasteaias või –sõimes. Lapse toidukulu katavad vanemad. Muude kulude katmine toimub valla- või linnaeelarve vahenditest ning valla- või linnavolikogu otsusel osaliselt vanemate poolt. Vanemate poolt kaetav osa ühe lapse kohta ei või ületada 20% ametlikult kehtestatud palga alammäärast. Vanemate poolt kaetav osa võib olla diferentseeritud sõltuvalt lapse vanusest, lasteasutuse majandamiskuludest või muudest asjaoludest.

Koolieelne lasteasutus võimaldab hoidu ja õpet (alushariduse omandamist) koolikohustuslikust east noorematele lastele. Hariduse, sh ka alushariduse mõiste sätestab Eesti Vabariigi Haridusseadus. Lastekaitse seadus sätestab õppimise vabaduse, õpetamise põhimõtted, hälvikute õpetajate ja kasvatajate ettevalmistuse nõuded. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab koolieelse lasteasutusega seotud mõisted, asutuse liigid, laste arvu rühmades, lasteasutuse asutamise, tegutsemise, ühinemise ja tegevuse lõpetamise korra, õppe- ja kasvatuskorralduse, juhtimise ja personaliga seotud nõuded, rahastamise, aruandluse ja järelevalve korra. Erakooliseadus sätestab eraomandis koolieelse lasteasutuse asutamise, tegevuse ja lõpetamisega seotud korra. Halduslikult  jagunevad koolieelsed lasteasutused munitsipaal- ja  eraomanduslikeks.

Lasteasutuse ülesanne on lapse ealisi, soolisi, individuaalseid vajadusi ja iseärasusi arvestades:
1) luua võimalused ja tingimused tervikliku isiksuse kujunemiseks, kes on sotsiaalselt tundlik, vaimselt erk, ennastusaldav, kaasinimesi arvestav ja keskkonda väärtustav;
2) hoida ja tugevdada lapse tervist ning soodustada tema emotsionaalset, kõlbelist, sotsiaalset, vaimset ja kehalist arengut.

Lasteasutuse liigid on laste vanust ja erivajadusi arvestades järgmised:
1) lastesõim-kuni kolmeaastastele lastele;
2) lasteaed- kuni seitsmeaastastele lastele;
3) erilasteaed- kuni seitsmeaastastele hälviklastele.

Lasteaiaga võib olla ühendatud algkool (ühise juhtkonnaga lasteaed- algkool).
Rühma registreeritud laste arv on järgmine:
1) sõimerühmas kuni 14 last;
2) lasteaiarühmas kuni 20 last;
3) liitrühmas kuni 18 last.
Laste arv erirühmas on järgmine:
1) kehapuudega laste rühmas kuni 12 last;
2) tasandusrühmas, kus käivad kõnehälvetega ja spetsiifiliste arenguhäiretega lapsed, kuni 12 last;
3) arendusrühmas, kus käivad vaimse alaarenguga lapsed, kuni 7 last;
4) meelepuudega laste rühmas kuni 10 last;
5) liitpuudega laste rühmas kuni 4 last.

Sobitusrühmas ( kuhu kuuluvad hälviklapsed koos teiste lastega) on laste suurim lubatud arv, vastavalt hälviklaste arvule ja nende hälbe raskusele, kolme võrra väiksem kui teistes lasteasutuse rühmades iga hälviklapse kohta.

Lisaks on seadusega määratud koolieelse lasteasutuse asutamise nõuded. Lasteasutuse asutab linna- või vallavalitsus kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel ja haridusministri antud koolitusloa alusel.
Lasteasutuse asutamiseks ja tegevuseks  on vajalikud:
1) pedagoogid, kes vastavad haridusministri määrusega kehtestatud lasteasutuse pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele;
2) ruumid (hooned) ja maa-ala , mis on laste arenguks ja mänguks sobiva sisustusega ja vastavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervisekaitse nõuetele ning õigusaktidega kehtestatud tuleohutuse  ja päästealade nõuetele;
3) lasteasutuse õppekava, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud alushariduse raamõppekavale.

Lapse tervise edendamise eesmärk lasteasutuses on tervisliku eluviisi kujundamine lastel, lapse tervise hoidmine ja tugevdamine ning igale lapsele võimetekohaseks arenguks vajalike tingimuste loomine.

Haridusseaduse järgi on alusharidus teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis.

Koolieelse lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on lasteasutuse õppekava, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud alushariduse raamõppekavale. Alushariduse raamõppekava määrab kindlaks:
1) õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid;
2) õppe- ja kasvatuskorralduse põhimõtted;
3) õppe- ja kasvatustegevuse sisu, mahu ja selle ajalise korralduse;
4) lapse arengu hindamise põhimõtted;
5) lapse arengu eeldatavad tulemused õppekava läbimisel;
6) eesti keele õpetamise põhimõtted, sisu ja mahu lasteasutuses või rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub teises keeles.
Lasteasutuse õppekava kinnitab juhataja  pedagoogilise nõukogu ettepanekul, kuulates ära hoolekogu arvamuse. Lasteasutusel on tegevuskava ja päevakava, mille koostamisel arvestatakse alushariduse raamõppekava ning selle paikkonna, kus lasteasutus asub, kultuurilist omapära ja rahvatraditsioone. Lasteasutuse tegevus- ja päevakava kinnitab juhataja.

Lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse juhtimine on lasteasutuse juhataja  ülesanne. Pedagoogid loovad tingimused laste kasvamiseks ja arenemiseks vastastikusel lugupidamisel ning üksteisemõistmisel põhinevas koostöös laste ja nende vanematega. Personalil on keelatud avalikustada lapselt saadud teavet lapse perekonna kohta, kuid kui on selgunud, et lapse kodune kasvukeskkond on ebarahuldav või kui laps on kehalise, emotsionaalse või seksuaalse väärkohtlemise ohver on personal kohustatud andma sellest teavet valla- või linnavalitsuse ametnikule, kelle pädevusse kuuluvad sotsiaaltöö või lastekaitseküsimused.
Alushariduse raamõppekava näeb ette laste mitmekülgset arendamist suunaga üleminekuks järgmisele haridustasemele. Raamõppekava toetab lapsevanemaid lapse kodusel kasvatamisel ja arendamisel.

Õppe- ja kasvatustegevuse sisu esitatakse viies õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnas:
1) keel ja kõne
2) matemaatika
3) kunst
4) muusika
5) liikumine
Lasteasutustes, kus õppe- ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, lisandub kuuenda õppe- ja kasvatustegevuse valdkonnana eesti keel, mille õppimine algab viie- kuni kuueaastaselt.

Õppe- ja kasvatustegevus toimub rühma päevakava alusel, mis määrab laste eale vastava päevarütmi, une- ja ärkvelolekuaja, kus vahelduvad igapäevatoimingud (söömine, riietumine, pesemine, ruumi korrastamine jm) laste vabategevused (mäng, loominguline tegevus, liikumine jm ) ning lasteaiaõpetaja kavandatud  õppe- ja kasvatustegevused. Õppe- ja kasvatustegevuse seovad tervikuks lapse elu ja ümbritsevat keskkonda  käsitlevad teemad (kodulooline põhimõte).
Tegevusi planeeritakse nii, et lapsel oleks võimalus teha valikuid. See õpetab last iseseisvalt tegutsema, oma tegevust korrigeerima ja tegevuse tulemuste eest vastutama. Kuue- kuni seitsmeaastaste laste päevakavas on tegevusi, mis soodustavad sujuvat sisseelamist kooliellu. Enam tähelepanu osutatakse psüühiliste protsesside , taju, mälu, kujutluste, mõtlemise arendamisele ja õppimise alusoskuste vaatlus- ja kuulamisoskuse, võrdlemis-, järjestamis-, loendamis-, mõõtmis- ja rühmitamisoskuse ning modelleerimisoskuse kujundamisele.

Lasteaiaõpetaja valib ise metoodika, mille alusel viiakse läbi õppetegevusi. Lähtudes pedagoogide erialasest ettevalmistusest on kohustuslik tähtsamate õpiteooriate, samuti õpimudelite tundmine.

Valdaval osal lasteasutuse pedagoogidest on  pedagoogiline kõrg- (15%) või keskeriharidus (75%) , keksharidusega pedagooge on 10%, paraku aga pedagoogiline personal aasta- aastalt vananeb, ning noori asub tööle üsna napilt.

Koolieelsetes lasteasutustes käivate laste arv ja osalusprotsent on välja toodud järgnevates tabelites.

Tabel. Koolieelsetes lasteasutustes käivate laste arv
 

Vanus	1997	1998	1999	2000
1	1058	1227	1178	1298
2	5453	5887	6049	5803
1-2	6511	7114	7227	7101
3	9096	8935	8804	8845
4	11537	10562	9800	9813
5	12489	12313	11035	10483
6	14245	13022	12714	11261
1-6	53878	51946	49580	47503
7	3049	3061	2849	2832
8	74	62	36	23
9	11	5	0	2
10	1	2	1	1
11	7	1	0	1

Tabel. Koolieelsetes lasteasutustes käivate laste suhe kõigisse vastavas vanuses laste arvu
 

Vanus	1997	1998	1999	2000
1	8,0	9,4	9,5	10,8
2	39,5	44,5	46,2	46,6
1-2	24,1	27,0	28,3	29,0
3	61,8	64,8	66,5	67,5
4	67,0	71,8	71,3	74,2
5	69,1	71,7	75,0	76,3
6	68,9	72,3	74,1	76,6
1-6	55,1	57,7	58,7	59,9
7	13,7	14,8	15,8	16,5
8	0,3	0,3	0,2	0,1

Allikas: ESA

7.2 Põhiharidus
Ants Eglon

Haridust reguleerivad lisaks koolieelsete lasteasutuste seadusele  haridusseadus (RT I 1992, 12, 192), põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (RT I 1999, 42, 497), erakooliseadus, kutseõppeasutuse seadus (RT I 1998, 64/65, 1007; 1999, 10, 150; 51, 550) ning huvikooli seadus (RT I 1995, 58, 1004). Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus määrab kindlaks üldhariduskooli õigusliku seisundi ja töökorralduse, sätestades õpilaste õigused koolis.

Põhihariduse omandamine on kohustuslik ja tasuta. Kohalikud omavalitsused peavad ülal koolikohustuse täitmiseks vajalikul arvul koole. Kohalik omavalitsus tagab igale koolipiirkonna lapsele koolikoha. Lapsevanemale on kooli valik koolikohustuse täitmiseks vaba, kui soovitud koolis on vabu kohti. Riik katab pedagoogide palgad ja õpikute soetamise kulud.

Põhiharidusele esitatavad nõuded (põhihariduse standard) on kehtestatud põhi- ja keskhariduse riiklikus õppekavas, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt 1996. aastal (RT  I 1996, 65-69, 1201; 1997, 37,/38, 573). Selles määratakse kindlaks õppe-eesmärgid, õppeaeg, riikliku õppekava vahekord kooli õppekavaga, kohustuslike õppeainete loend koos ajalise kestuse ja ainekavadega. Samuti õppeainete valiku võimalused ja tingimused, nõuded õppeetappide kaupa ja kooli lõpetamiseks.

Praegune seadusandlus ja sellest tulenevad teised õigusaktid on üles ehitatud kindla ülesandega jõuda juba enne kooli, tingimata aga koolis, iga lapseni sõltuvalt tema arenguvajadustest ja võimetest. Seadusega on sätestatud seegi, et kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele.
Õpilaste arv üldhariduskoolides oli 1998. aasta sügisel 217 577, 1999.aasta sügisel 215841. Üldharidusliku kooli õpilasest õpib 1/3 mitte-eesti õppekeelega koolides. Võrreldes eelmiste õppeaastatega on eesti õppekeelega koolide õpilaste arv jäänud  stabiilseks ja vene õppekeelega koolide õpilaste arv vähenenud. Seoses sündide vähenemisega on ka õpilaste arv üldse alustamas langust ja tulemuseks on see, et mitmel pool maapiirkondades suletakse väikese õpilasarvuga koole.

Tabel. Üldhariduslike päevakoolide arv koolitüübi järgi
 

	Algkool	Põhikool	Keskkool/Gümn	Erikool	Kokku
1997	182	268	232	48	730
1998	177	268	231	46	722
1999	169	256	236	45	706

Tabel.Õpilaste arv päevakoolides
 

	1997	1998	1999
I klassis	20859	18505	17120
I-IV klassis	84949	82083	77085
V-IX klassis	94393	97830	100784
X-XII klassis	32722	32027	32288
Erivajadusega laste koolides	5429	5637	5684
Kokku	217 501	217 577	215 841

Allikas: Haridusministeerium

Tabel. 8-14* aastased lapsed päevases põhikoolis ja gümnaasiumis 1993/94-1999/2000 õppeaastal.
 

Õppeaasta	Laste arv 01.09	Laste arv koolis 01.09	Lastest kooli nimekirjades (%)	Laste arvu ja õpilaste vahe	Laste (%) kes ei ole kooli nimekirjades
93/94	154895	149750	96,7	5145	3,3
94/95	154890	150043	96,9	4847	3,1
95/96	155491	150489	96,8	5002	3,2
96/97	155696	151211	97,1	4485	2,9
97/98	155978	151754	97,3	4224	2,7
98/99	154947	150858	97,4	4089	2,6
99/00**	150271	147391	98,1	2880	1,9

Allikas: Haridusministeerium
* 8-14- aastased seetõttu, et see on kindel koolikohustuslik aeg
** esialgsed andmed

 Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab kohustuslikuks haridusmiinimumiks põhihariduse omandamise, s.o. üldhariduskoolis õppimise I-IX klassis. Põhihariduse omandamise vanuseliseks piiriks on 7 – 17 eluaastat. Seadusest tulenevalt on koolikohustuslikud kõik lapsed, kes jooksva aasta  1.oktoobriks saavad 7 – aastaseks, ei ole veel 17- aastased ning ei ole lõpetanud põhikooli.

Põhihariduse eesmärk on õpilaste teadmiste, oskuste ja võimete arendamine, iseendaga ja ühiskonnas toimetulevate isiksuste kujundamine, kes on võimelised ja motiveeritud jätkama õppimist keskhariduse tasemel. Põhiharidus võimaldatakse ka lihtsustatud õppekava alusel, sõltuvalt erivajadustest ja võimetest. Raske ja mõõduka vaimse puudega lapsi õpetatakse ja arendatakse riikliku toimetulekukooli õppekava järgi. Põhihariduse omandamine on kohustuslik ja tasuta. Koolikohustust võib täita ka kodus õppides, vastava korra on kehtestanud haridusminister (koduõpe lapsevanemate soovil, koduõpe tervisliku seisundi või haiglas viibimise tõttu).

Seoses koolikohustuse tegeliku täitmisega on mitmeid probleeme:

• Üle 5000 lapse ei täida igapäevaselt koolikohustust.
• Suur on klassikursuse kordajate arv.
• Klassikursuse kordajate rohkus süvendab ühes ja samas klassis õppijate vanuselõhet.

• lapsed, kes ei olegi kooli jõudnud, sest koolid ei tea nende olemasolust midagi;
• lapsed, kes on koolis käinud, kuid sealt välja arvatud, välja heidetud või muul viisil koolist lahkunud, kuid ei käi üheski teises koolis;
• lapsed, kelle vanemad on liikuva eluviisiga, kes peaksid minema ühest koolist teise, kuid kas lähevad, ei ole teada, sest pole suudetud jälgida.

Uuendatud haridusseadustiku jõustumisega alates 1992.aastast on Eesti hariduspoliitikas toimunud tuntavaid positiivseid muudatusi. Tänaseks päevaks on tagatud kõigi laste haaramine haridussüsteemi. 1997.aastal jõustunud uus põhihariduse ja üldkeskhariduse riiklik õppekava sätestab esimese põhimõttena, et igal lapsel peab olema võimalus saada haridust vastavalt oma võimetele. Sellest põhimõttest lähtuvalt on haridusministri määrusega kehtestatud veel lihtsustatud ehk abiõppe õppekava ja toimetuleku õppekava. Sisuliselt on võimalik kohustuslikku põhiharidust omandada kolmel eri tasemel. Seega oleme käesoleval ajal olukorras, kus

• ühtegi õpilast ei vabastata koolikohustuse täitmisest tema puude või väheste võimete tõttu;
• igal lapsel on õigus saada haridust oma elukohajärgses haridusasutuses sõltumata tema eripärast;

Vastavalt kehtivale seadusandlusele tagab kohalik omavalitsus keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega lastele õppimisvõimalused elukohajärgses koolis. Nõutavate tingimuste puudumisel elukohajärgses koolis tagavad riik ja kohalik omavalitsus neile lastele õppimisvõimalused selleks loodud õppeasutustes.

Seadusandlusest tulenevalt on erivajadustega õpilastele loodud riigikoolid ja munitsipaalkoolid. Kui kohalik omavalitsus ei suuda tagada erivajadustega õpilaste õpetamist, on võimalik õpilane vastava asjatundjate nõustamiskomisjoni otsusega suunata riigikooli. Kõikidesse nendesse koolidesse (klassidesse) toimub õpilaste suunamine nõustamiskomisjoni otsusega lapsevanema (eestkostja) nõusolekul. Olemasolevate erikoolide võrku on hakatud üleriigiliselt ümber korraldama vastavalt kehtivatele seadustele. On loodud uued toimetuleku- ja hoolduskoolid (klassid), kus õpetatakse mõõduka ja raske vaimupuudega õpilasi toimetuleku õppekava järgi.

Kõige rohkem on koole vaimupuudega õpilastele ( 18 riigikooli, 8 munitsipaalkooli). Neis õpib 1,8 % põhikoolis õppivate õpilaste üldarvust.

Alates 1993.a. süveneb üha enam tendents ühisõpetuseks, s.o. erivajadustega õpilaste integreerimiseks tavakooli. Seoses sellega seisame hetkel uue vajaduse ees – eri õpetust tuleb järjekindlalt integreerida meie haridussüsteemi. Lähiaastate põhisuunaks on kergemate puuetega õpilaste õpetamine tavakoolis.
Integreeritud õppimisvõimalused käesoleval ajal:

• tavakoolis, kusjuures hariduslike erivajadustega õpilastele on vajadusel koostatud individuaalsed õppekavad ning rehabiliteerimiseks on ette nähtud vastavad spetsialistid: logopeed, eripedagoog, psühholoog;
• vastavad  eriklassid tavakoolis.

Tabel. Erivajadusega õpilaste arv üldharidus-päevakoolides 1999/00
 

	Tavakooli  tugiõpe	Tavakooli tavaline klass	Kokku tavakoolis	Erikoolides	Kokku
Vaimse õpiraskusega	2730	905	3635	842	4477
Kerge vaimse alaarenguga	189	249	438	2281	2719
Mõõduka vaimse alaarenguga	33	111	144	438	582
Raske vaimse alaarenguga				84	84
Kurdid				106	106
Kuulmispuudega	31	19	50	104	154
Nägemispuudega	130	15	145	75	220
Kehapuudega	105	8	113	84	197
Kõnehälbega	12185		12185	201	12386
Psüühikahäirega	108		108	151	259
Kehapuue+kerge vaimne puue		10	10		10
Pimekurdid				5	5
Kuulmispuue+vaimne puue				8	8
Kokku	15511	1317	16828	4379	21207

Allikas: Haridusministeerium
 

7.3 Kutseharidus

Kutseõppeasutuse seaduse kohaselt võivad kutseõppeasutused olla riigi- ja munitsipaalkoolid. Kutsekeskharidus on kutse-, eri- ja ametialasaste riiklike õppekavadega kehtestatud nõuete kogum. Kutsekeskharidus omandatakse põhihariduse või üldkeskhariduse baasil ning kutsekeskhariduse omandamine loob eeldused ja annab õiguse asuda tööle õpitud kutse-, eri- ja ametialal või jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.

Kutseõppeasutusse võivad astuda isikud, kellel on põhi- või keskharidus. Põhihariduseta lastel pole võimalusi õppimiseks kutseõppeasutuses. Vaimse puudega lastel, kelle põhiharidus on omandatud lihtsustatud õppekava alusel, on õigus kutseõppeasutuses õppida. Puudega laste õpetamine toimub reeglina tavaõpperühmas, vajadusel individuaalse õppekava alusel. Enamus õppeasutusi on füüsilise puudega inimestele kohandamata. Õpetajad vajavad täiendkoolitust, koolidesse on vaja abiõpetajaid ja õppetööga seotud abivahendeid.

Kutseõppeasutuses õppimine on õppemaksuta. Lisaks on õpilastel õigus kasutada õppevälises tegevuses tasuta oma kooli ruume, raamatukogu, spordi-, tehnilisi- ja muid vahendeid kooli poolt kehtestatud korras.

Kutseõppeasutuse seaduse paragrahv 14 annab õpilasele õiguse jätkata ühes koolis alustatud õpinguid vabade kohtade olemasolul teises koolis samal kutse-, eri- või ametialal. Kutseõppeasutuses on võimalik omandada kutsekeskharidus ning kutsekõrgharidus.
Kutseõppeasutuse seaduse paragrahv 17 reguleerib võrreldes varem kehtinud seadusega täpsemalt õppepraktikaga seonduvat. Nii reguleeritakse kooli ja riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik- või eaõigusliku juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja vahelised suhted õpilaste õppepraktika korraldamisel nende vahel sõlmitava lepinguga. Õppepraktika läbiviimisel loodud ametikohad, sealhulgas kooli õppetöökojas ja õppemajandis, peavad vastama tingimustele, mis võimaldavad õppekavaga kehtestatud nõuete täitmise. Õppepraktikal viibimise ajal laienevad õpilastele töökaitsealased õigusaktid.

Kutseõpet soodustab tulumaksuseadus (paragrahv 13), mille kohaselt koolituskulud arvatakse tuludest maha.

1997/98. õppeaastal oli Eestis 90 kutseharidust andvat õppeasutust. Nendes õppis 31 316 õpilast, kellest 18 563 omandas teise taseme kutseharidust ja 12 753 keskeri/tehnikumiharidust. 74 riigi õppeasutuses õppis 28 774 õpilast, 4 munitsipaalõppeasutuses 357 õpilast ning 12 erakoolis 2185 õpilast1.

1999/2000. õppeaastal omandab kutseharidust, kutsekeskharidust, keskeriharidust või kutsekõrgharidust kokku 34412 õpilast ja üliõpilast, sellest kutseharidust põhihariduse baasil omandab 18010 õpilast. Kutsekeskharidust keskhariduse baasil omandab 13055 õpilast ja kutsekõrgharidust 3165 üliõpilast.

Kutseõppeasutuse seaduse § 12 kohaselt moodustatakse ühiskonna ja tööturu vajaduste kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse, tööandjate ja töötajate ühingute esindajatest kutsenõukogud. Kutsenõukogude ülesanne on kutsestandardite kinnitamine ja õppekavade kooskõlastamine vastavalt kutsestandardile. Kutsenõukogu koosseisus on valdavalt tööandjate esindajad vastavatest kutseala liitudest.

Kutseharidusreformi peaeesmärk on kutsealase koolituse vastavusse viimine tööturu nõudmistega.

7.4 Laste ja noorte sport Art 31  ÜLES
Henn Vallimäe

Regulatsioonid

Spordiseaduse (RT I 1998, 61, 982) paragrahv 3 kohaselt korraldavad sporti riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid ning spordiorganisatsioonid kogu rahva kehalise ja vaimse vormisoleku, sportliku eluviisi, samuti noorte sportliku eneseteostuse eesmärgil. Spordiseaduse paragrahv 3 lõike 3 kohaselt sätestatakse spordiorganisatsioonide ülesanded spordi edendamisel Eesti Spordi Hartas.

Eesti Spordi Harta, mis on täienduste ja parandustega vastu võetud IV Eesti Spordi Kongressil Viljandis 04.04.1998 ja mille punkt 1.5. sätestab, et õppeprogrammiline kehaline kasvatus (spordi algōpetus) koos koolispordi ja terviseōpetusega annab sirguvale pōlvkonnale vajalikud oskused, teadmised ja vōimed püsida heas kehalises vormis, jätkata sportimist kogu elu vältel. Kōigis koolides olgu vähemalt kolm kehalise kasvatuse tundi nädalas.
Harta punkt 1.6. käsitleb tervisesporti järgmiselt: tervisesport pakub sportliku liikumisharrastuse vōimalust kōigile - väikelastest vanuriteni, naistele ja meestele, puuetega inimestele ja liikumisravi vajavatele. Eesti spordiorganisatsioonid vōtavad aktiivselt osa ülemaailmsest liikumisest "Sport kōigile" arendades ja toetades sportimist looduses ja elukohtades, korraldades sportlikke üritusi, arendades igakülgselt sporti töökohtades firmasporti). Sama harta punkt 1.7. määratleb ka võistlusspordi eesmärgi: vōistlussport teenib sportliku eneseteostuse ja isiksuse arengu huve ja selle harrastamist soodustatakse kōigil soovijail. Ülemaalise vōistlussüsteemi pōhiteljeks on spordiklubide vaheline konkurents. Eesti arendab tippsporti püüdes väärikalt esineda rahvusvahelisel areenil, sealhulgas olümpiamängudel ning loob tippsportlastele selleks vōimalused, hoolitseb nende järelkasvu eest. Aktsepteeritud on elukutselise spordi viljelemine. Harta kohaselt peab igal soovijal  olema vōimalus saada spordiōpetust ning iga spordiōpetaja peab olema erialaselt atesteeritud. Juhendamisel ja suunamisel spordis on nōutav kvalifikatsioon, mis tagab juhendatavate ohutuse ja tervise, samuti õppeprotsessi kasvatusliku efektiivsuse.

Spordiseaduse paragrahv 6 määratleb spordi riikliku korraldamise, kus lõike 3 kohaselt on Haridusministeeriumi ülesanne kehalise kasvatuse korraldamine koolides, spordispetsialistide koolitamine ja sporditeaduse arendamine. Lõike 4 kohaselt on puudega inimeste (sh laste ja noorte) tervise- ja võistlusspordialaseks tegevuseks soodsate tingimuste loomine ja muude spordiliikumisega seonduvate sotsiaalprobleemide lahendamine Sotsiaalministeeriumi ülesanne. Spordiseaduse paragrahv 7 punkt 5 määratleb spordikoolide registri pidamise Kultuuriministeeriumi ülesandena.
Kohalike omavalitsuste organitel on kohustus (spordiseaduse § 10 lg 2 punkt 3) valla ja linna spordi korraldamisel tagada munitsipaalkoolides tingimused kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks ja soodustada spordiharrastust koolides, spordikoolides ja laste suvelaagrites.
Spordiseaduse paragrahv 9 kohaselt moodustatakse maavalitsuse juurde nõuandva organina kehalise kasvatuse ja spordinõukogu. Spordiseaduse paragrahv 15 lg 3 p 1 kohaselt toetatakse riigieelarvest üleriigilise tähtsusega spordiprogramme, sealhulgas tervisespordi-, noortespordi-, tippspordi- ja koolitusprogramme, samuti lubab seadus valla või linna ja eraõiguslike isikute spordikoolidel saada riigieelarvelist toetust (spordiseadus § 15 lg 6).

Raha
Kultuuriministeeriumi eelarvereal on peatükk 63 "Noorte sport", mille suurus 2000.a. eelarves on 26 miljonit krooni (1999.a. 27,5 mln.kr., sh Vabariigi Valitsuse reservfondi 1,5 mln. kr.). Nimetatud vahendid on ette nähtud noortespordi meisterlikkuse taseme toetamiseks spordiklubides ja -koolides, eeldusel, et kohalike omavalitsuste organite pädevuses on laste laiahaardeline kaasamine sporti ja spordi alusõpetuse finantseerimine.

Noortespordi meisterlikkuse riiklikud toetused määratakse spordialaliitudele, arvestades nende kandepinda ja sportlikke tipptulemusi noorte ja juunioride (kadettide) vanuseastmes. Spordialaliit, kui oma spordiala kõrgeim autoriteet, kehtestab oma liidu juhatuse otsusega kriteeriumid, mille järgi toimub vastava spordiala noortespordi tulemustiku töö eest riikliku toetuse edasijaotamine spordiklubidele ja -koolidele.

Alates 2000.a. 01.septembrist toimub kogu riigieelarvelise toetuse jaotamine spordialaliitude kaudu.
Riiklik statistika vaatlustest hõlmab laste ja noortega seotud sporti kaks vaatlust: "Spordikool" ja "Spordiklubi" (kehtestati 1993 aastal). Spordikoolide normdokumentide kohaselt ei tohi selle nimekirjades olla vanemaid õpilasi kui 21 eluaastat. Spordiklubide statistika vaatleb tegutsejaid, sealhulgas naisi ja noori alla 18.a.

Statistika

Riikliku statistika vaatlustest hõlmab laste ja noortega seotud sporti kaks vaatlust: "Spordikool" ja "Spordiklubi". Spordikoolide normdokumentide kohaselt ei tohi selle nimekirjades olla vanemaid õpilasi kui 21 eluaastat. Spordiklubide statistika vaatleb tegutsejaid, sealhulgas naisi ja noori alla 18.a.

Tabel. Spordikoolid
 

Aasta	Koolide arv	Gruppide arv	Tüdrukuid	Poisse	Kokku	Treenereid
1995	56	1602	7237	13892	21129	774
1996	57	1670	7117	14104	21221	775
1997	58	1614	7214	13400	20614	768
1998	57	1628	7100	13251	20351	759
1999	56	1573	7043	13127	20170	736

Spordiklubides tegutsevate alla 18-aastaste laste arv
1995    14 549
1996    26 100
1997    30 490
1998    29 897

Tuleb arvestada, et statistilise vaatlusega on kaetud ca 70 % mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris eksisteerivad spordiklubid. Põhjuseks tuleb lugeda ümberregistreerimisega seonduvaid probleeme (1999.a. kevadeks registreerusid mittetulundusühingud ümber), samuti vähest arusaamist riikliku statistilise vaatluse kohustuslikkusest ning suhteliselt leebet järelevalvet.

Kui vaadelda populaarsemaid spordialasid, on Eestis 1998.aastal 1000 elaniku kohta keskmiselt neli korvpallurit, neli jalgpallurit, neli kergejõustiklast ja kolm võimlejat.
 

7.5 Muu vaba aeg

Traditsioonilised valdkonnad vaba aja sisustamiseks, mis on suunatud lastele ja noortele, kuid nende olemasolus on noorte endi kaasarääkimise osa suhteliselt väike.

Raamatukogud
1996.a. oli Eestis 1288 raamatukogu, neist 560 kooliraamatukogu raamatufondiga 5,9 miljonit. Kooliraamatukogude osakaal raamatukogudest on 43%, laenutajatest 21% ja raamatufondist 11%. Lisaks sellele on 580 üldkasutatavast raamatukogust 10 lasteraamatukogu; 125 eriala-ja teadusraamatukogust 6 ülikooliraamatukogu (55200 lugejat, 2 064 600 laenutust, kasutuskogu suurus 5981700) ning 14 kõrgkoolide raamatukogu (8 500 lugejat, 166 400 laenutust, kasutuskogu suurus 641 300). Muuseumid - 1996.a. oli Eestis 131 muuseumi ja eraldi asuvat filiaali 5 miljoni säilitusüksusega.

Taidluskollektiivid ja huvialaringid
1996.a. kasvas taidluskollektiivide arv 9,4%, liikmete arv 15,4% võrreldes 1995.a. andmetega. Vastaval ajavahemikul huvialaringide arv vähenes 9 võrra (1995.a. 2 871, 1996.a. 2862), viimastes osavõtjate arv 5,2% võrra (1995.a. 47 978, 1996.a. 45 810). Samas tõusis osalejate osas laste osatähtsus3,6% (1995.a.72,8%, 1996.a. 76,4%). Taidluskollektiividest osavõtu keskmine näitaja Eestis oli 1996.a. 86 osavõtjat 1000 elaniku kohta, nendest 63 last. Huvialaringide osas on vastavad näitajad 31 huvilist 1000 elaniku kohta, nendest 24 lapsed. Samas laste osalemise võimalused maakonniti on väga erinevad.
Laste kunstide ja muusikakoole on 82, lisaks muusikaerialad (52 üldkooli ja 10 erakooli).

Trükitoodang
Pidevalt on suurenenud raamatute ja ajakirjade väljaannete arv - 1985.a. – 1976 (trükiarv 17,4 miljonit eks), 1995.a. – 2635 (7,9 milj. eks.), 1996.a. – 2628 (6,7 milj. eks.). Samas on kahanenud eksemplaride arv elaniku kohta 11.3-lt 1985.a. 4,5-le 1996.a. Lastekirjanduse osas on väljaannete arv pidevalt kasvanud, aastatrükiarv viimastel aastatel jäänud stabiilseks. Vastavad arvud: 1985.a. 109 väljaannet (trükiarv 4,3 milj. eks.), 1995.a. 178 (1.0), 1996.a. 186 (0,8). 191 laiale lugejaskonnale mõeldud perioodilisest väljaandest moodustasid 1996.a. noorte- ja lasteväljaanded, koomiksid ja pildiajakirjad 10,5% (20 nimetust), aastatrükiarvust 10%(1 269 300 eks.), mis on 314 000 eksemplari võrra vähem, kui 1995.a.

Raadiosaated
Vaadates raadiosaadete mahu jagunemist liigiti ringhäälingu omanike järgi 1996.a. moodustavad avalik-õiguslikus raadios lastesaated 1,9%, eraõiguslikus 0,8% ning muus 0,1% saateajast.
Televisioonisaated - televisioonisaadete mahust 1996.a. lastesaated moodustasid 6%, spordisaated 9%, teater 1%, muusika 6% jne.

Eesti riigi kultuuripoliitika tegevuskava, mis on lisa Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustele ja on heaks kiidetud riigikogu otsusega 16. sept. 1998 (RT I 1998, 81,1353), sisaldab järgmisi lastele suunatud tegevusi:

• Riikliku Nukuteatri renoveerimine;
• Tagatakse väärt- ja lastefilmide leviõiguste ostmine ning nende levitamine Eestis;
• Teadus-rahva-, kooli jt. raamatukogudest koosnev raamatukogude riiklik infosüsteem on Eesti rahvusliku informatsioonilise infrastruktuuri lahutamatu koostisosa;
• Kunstialase koolituse algõpe on lisaks üldhariduskoolide programmidele tagatud laste kunsti- ja muusikakoolide või vastavate kunstiklasside üleriigilise võrguga. Luues kõikides regioonides võrdsed võimalused kunstialase erihariduse saamiseks, tunnistab riik nende koolide kultuurimissioonilist tähendust ja võtab osaliselt enda kanda kunsti- ja muusikakoolide õppekulud maakondades.

 Kultuuriministeerium peab kõikides oma töölõikudes silmas lastele suunatud tegevuse olemasolu. Tunnustuseks on sisse seatud preemia parimale lastelavastusele (annab välja Teatriliidu komisjon), koos Narva linnaga on käivitunud projekt eesti animafilmi toodangu abil keeleõppeks lasteaedades (kakskeelne “Tommi ja Fluff”). Samas on tehtavat keeruline üldisest kontekstist välja võtta – mõneti on kultuuriruumi kujundamine ja tingimuste loomine kunstide arenguks pidev.

8.1 Pagulasseisundis lapsed  ÜLES
Villu Kärdi

Eesti on ühinenud ÜRO 1951.a. pagulasseisundi Genfi konventsiooniga, mis jõustus Eestis 9.07.1997.a. ja 31. jaanuari 1967.a. pagulasseisundi New Yorki protokolliga, mis jõustus Eestis 10.04.1997.a.

Riigikogu võttis vastu pagulaste seaduse 18.02.1997.a., mis jõustus 9.07.1997.a. ning pagulaste seaduse muutmise ja täiendamise seaduse 8.02.1999.a., mis jõustus 1.10.1999.a. Pagulaste seadus reguleerib Eestis varjupaigataotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja Eestis viibimise aluseid, lähtudes ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ja 1967.a. pagulasseisundi protokollist. Vastavalt pagulaste seaduses sätestatud korrale võidakse pagulase taotluse alusel anda varjupaik ka pagulase abikaasale ja alaealisele lapsele, kui ta vastab konventsiooni ja protokolli pagulase-mõiste määratlusele.

Varjupaigataotlejale kindlustatakse Eesti seadustest ja muudest õigusaktidest ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused (pagulaste seaduse paragrahv 7.)

Varjupaigataotlejal on õigus saada teavet keeles, mida ta mõistab; olla ühenduses ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga; omada esindajat varjupaigataotluse menetlemisel; saada kirjalik põhjendatud otsus varjupaiga andmisest keeldumise kohta ning õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtu poole. Vastavalt pagulaste seadusele viib esmase küsitluse varjupaiga taotlemise põhjuste kohta läbi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.

Välismaalase suhtes, kes esitab taotluse varjupaiga saamiseks Eestis, teostavad vajalikud toimingud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti töötajad. Juhul, kui avaldus varjupaiga saamiseks on esitatud Eesti Vabariigi piiril, teostavad esmased toimingud Piirivalveameti töötajad. Alaealiste varjupaigataotlejate küsitlemisel viibib küsitluse juures tema hooldaja või mõni muu selleks volitatud isik. Alaealiste varjupaigataotluste menetlus viiakse läbi võimalikult kiiresti. Pärast esmast küsitlust ja vormikohase kirjaliku avalduse esitamist Kodakondsus- ja Migratsiooniametile võetakse varjupaigataotleja vastu Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuses. Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus Illukal valmis aprillis 2000. aastal ja hetkel viibib seal 10 varjupaigataotlejat. Lapsi nende hulgas ei ole.

Alaealise taotleja eest esitab taotluse tema vanem või eestkostja. Juhul, kui alaealisel taotlejal ei ole vanemat või eestkostjat, määrab kohus vastuvõtukeskuse ettepanekul talle eestkostja. Eestis vastav praktika seni puudub. Tõenäoliselt  määratakse saatjata alaealise varjupaigataotleja eestkostjaks vastuvõtukeskuse juhataja või sotsiaaltöötaja. Saatjata alaealine varjupaigataotleja majutatakse vastuvõtukeskuses spetsiaalselt selleks otstarbeks kohandatud ruumidesse.

Varjupaigataotlused vaatab läbi ja teeb otsuse varjupaiga andmise kohta Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.
Välismaalane, kellele on antud varjupaik, lahkub vastuvõtukeskusest. Pagulaste vastuvõtmist korraldab kohalik omavalitsus, osutades pagulasele kaasabi elu- ja töökoha leidmisel, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saamisel, tõlke ja eesti keele õppe korraldamisel.

Pagulasel ja tema lapsel on Eestis viibimise ajal õigus saada riigilt toetusi: lastetoetust, tööturuteenuseid ja töötu abiraha, sotsiaaltoetusi ja muud abi Eesti elanikuga võrdsetel alustel. Pagulasele, tema abikaasale ja alaealisele lapsele annab Vabariigi Valitsus tähtajalise elamisloa kehtivusajaga kuni 2 aastat. Pagulastele võib anda alalise elamisloa välismaalaste seaduses sätestatud tingimustel. Eesti  hilisest ühinemisest ÜRO 1951.a. pagulasseisundi Genfi konventsiooniga ja 31. jaanuari 1967.a. pagulasseisundi New Yorki protokolliga tingitult on lahendamata mõned praktilised küsimused varjupaigataotlejate, sealhulgas laste vastuvõtu organiseerimisel.  Vajalikud seaduse rakendusaktid (vastutavate valitsusasutuste määramine, vastuvõtukeskuse põhikiri jms) on 2000 aasta aprilli seisuga vastuvõtmisel või juba olemas.

Pagulaste probleemide lahendamisel teeb Eesti Vabariik koostööd  ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga (UNHCR). 2000 aasta alguse seisuga ei ole Eestis ühtegi alaealist varjupaigataotlejat või pagulast. Praktilisel tasemel ei ole Eesti ametiisikuil pagulastest lastega kokkupuudet olnud. Seadusandlikult on alaealiste varjupaigataotlejate küsimused lahendatud.

Lapsed konfliktipiirkondades

Eesti on ühinenud järgmiste humanitaarõiguse konventsioonidega:
1. 1949.a. 12. augusti Genfi konventsioon sõjaväljal relvajõudude koosseisus olevate haavatute ja haigete olukorra parandamise kohta;
2:. 1949.a. 12. augusti Genfi konventsioon merel mereväe koosseisus olevate haavatute, haigete ja merehätta sattunute olukorra parandamise kohta;
3. 1949.a. 12. augusti Genfi konventsioon sõjavangide kohtlemise kohta;
4. 1949.a. 12. augusti Genfi konventsioon tsiviilelanike sõja ajal kaitsmise kohta;
5. 1977.a. 8.juuni  I  lisaprotokoll ohvrite kaitsmisest rahvusvahelistes relvakonfliktides;
6. 1977.a. 8.juuni  II  lisaprotokoll ohvrite kaitsmisest rahvuslikes relvakonfliktides.

Eesti kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on 18-aastaseks saanud meessoost kodanikud  kohustatud end kutsealustena arvele võtma, ajateenistusse kutsutakse 19 - 27-aastasi kodanikke.

Relvaseaduse paragrahv 19 kohaselt võivad piiramata tsiviilkäibega relvi ja nende laskemoona vabalt soetada, omada ja vallata Eesti kodanikud, kes on vähemalt 16-aastased. Piiramata käibega relvade all mõeldakse relvi, mille soetamiseks ei ole vaja luba, nagu gaasipihusti või kuni 4,5 millimeetrise kaliibriga õhkrelv.
Eesti kodanikul, kes on vähemalt 18-aastane, on õigus soetada ja omada piiratud käibega tsiviilrelva, välja arvatud tulirelvade hulka kuuluv püstol ja revolver. Piiratud käibega relvad on lahingurelv, teenistusrelv ja teatud liiki tsiviilrelv.
Eesti kodanikul, kes on vähemalt 21-aastane või tegevteenistuse läbinud, on õigus soetada ja omada iga piiratud käibega tsiviilrelva seaduses sätestatud korras ja tingimustel.
 

8.2 Seadusega konfliktis lapsed      ÜLES
Maret Altnurme, Kaire Lang, Ülle Raig, Mart Kõrre

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 21 ja kriminaalmenetluse koodeksi § 11 keelavad ebaseadusliku või meelevaldse vabaduse võtmise. Põhiseaduse § 20 sätestab, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Üheks juhuks on alaealise üle kasvatusliku järelevalve seadmine või tema toimetamine pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine. See säte on kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 5 lõige 1 punktiga d.

Kriminaalkoodeksi § 10 lg 1 sätestab, et kriminaalvastutusele kuulub isik, kes enne kuriteo toime panemist on saanud viisteist aastat vanaks.

Erandina kuulub isik kriminaalvastutusele, kui ta pani kuriteo toime kolmeteistkümne- kuni viieteistkümneaastaselt, ainult kriminaalkoodeksi §-des 100(tapmine), 101(tapmine raskendavatel asjaoludel), 107 (üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine), 108 (raske kehavigastuse tahtlik tekitamine), 113­115 vägivallateod isiku kallal, piinamine, vägistamine9, 139 (salajane vargus), 140­142 (avalik vargus, röövimine, väljapressimine) § 1842 2. lõikes (vägivald politseiametniku suhtes), §-des 195 (huligaansus ja 197 (mootorsõiduki ärandamine) ettenähtud juhtudel.

Paragrahvid 3. ja 4. annavad võimaluse mõjutusvahendi kohaldamiseks. Kui kohus leiab, et isikut, kes pani kuriteo toime enne viieteistkümneaastaseks saamist, saab mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata, võib ta sellise isiku suhtes kohaldada käesoleva koodeksi § 61 1. lõikes ettenähtud mõjutusvahendit, olenemata kuriteo raskusastmest.

Kui kohus leiab, et isikut, kes pani toime kolmanda astme kuriteo viieteistkümne kuni kaheksateistkümne aasta vanuselt, saab mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata, võib ta sellise isiku suhtes kohaldada käesoleva koodeksi § 61 1. lõikes ettenähtud mõjutusvahendit.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 11 sätestab:
(1) Igaühele, kellelt on võetud vabadus käesoleva koodeksi alusel, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused. Talle antakse võimalus teatada kinnipidamisest oma valikul vähemalt ühele lähedastest uurija, prokuröri või kohtu kaudu, kui see ei kahjusta kriminaalmenetlust. Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga.

Noorem kui viieteistkümne aastane alaealine kutsutakse süüdistatavana välja tema vanemate, eestkostja või hooldaja kätte antud kutsega, või vastava õppeasutuse administratsiooni kaudu.
Noorema kui viieteistkümne aastase alaealise süüdistatava ülekuulamisest võtab osa pedagoog või psühholoog.
Ülekuulamisest osavõtval pedagoogil või psühholoogil on õigus esitada süüdistatavale uurija kaudu küsimusi, tutvuda ülekuulamisprotokolliga ja esitada selle kohta oma märkusi. Ülekuulamisprotokollile kirjutab alla ka pedagoog või psühholoog.
Alaealise süüdistatava tutvustamine toimiku materjalidega toimub kriminaalmenetluse koodeksi §-s 169 ettenähtud korras. Kui toimikus on materjale, mida kasvatuslikel eesmärkidel ei ole soovitav alaealisele tutvustada, on uurija kohustatud tutvustama nendega alaealise süüdistatava kaitsjat või seaduslikke esindajaid süüdistatava juuresolekuta, mille kohta tehakse protokolli märkus.
Kriminaalmenetluse koodeksi § 133 sätestab alaealise tunnistaja ülekuulamise. Noorem kui viieteistkümne aastane alaealine tunnistaja kuulatakse üle pedagoogi või psühholoogi osavõtul, vajalikel juhtudel ka vanemate või teiste seaduslike esindajate juuresolekul. Alaealiste ülekuulamiseks on ka eraldi ülekuulamisruum, et nad tunneks end vabamalt.
Nooremat kui viieteistkümne aastast tunnistajat ei hoiatata vastutuse suhtes ütluse andmisest keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, kuid neile selgitatakse kohustus anda õigeid ütlusi.

Süüdistatava kohtu alla andmisel määrab kohtunik alaealisele kriminaalhooldusametniku (KrMK § 192 lg 7).
Alaealise kriminaalasjas kutsutakse kohtuistungile kohtualuse vanemad või muud seaduslikud esindajad. Neil isikutel on õigus avaldada taandusi, esitada tõendeid ja taotlusi ning osaleda tõendite kohtulikus uurimises. Nimetatud õigused selgitatakse neile kohtuistungi avamise järel.
Vajaduse korral võib kohus kuulata alaealise kohtualuse seaduslikke esindajaid üle tunnistajatena. Alaealise kohtualuse seaduslikud esindajad viibivad kogu kohtuliku arutamise aja istungisaalis.

Erandjuhtudel, kui alaealise kohtualuse seadusliku esindaja osavõtt kohtuistungist võib avaldada kahjulikku mõju alaealise kohtualuse huvidele, võib kohus oma määrusega seadusliku esindaja kas eemaldada istungisaalist või piirata tema osavõttu kohtulikust arutamisest.
Alaealise kohtualuse seaduslike esindajate mitteilmumine ei takista kriminaalasja kohtulikku arutamist, kui kohus ei tunnista nende osavõttu vajalikuks. Apellatsiooni ja kassatsioonikohtumenetluse seadustiku paragrahv 5 sätestab, et esimese astme kohtu otsuse peale on kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul ning tema esindajal õigus apellatsiooni korras edasi kaevata, prokuröril aga esitada proteste ringkonnakohtule.

Kui alaealist süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos täisealisega, siis tuleb eraldada tema süüdistusasi eraldi menetlemiseks, kui see ei takista kriminaalasja õiget ja täielikku uurimist.

Kriminaalkoodeksi paragrahv 10 lõige 5 ning kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 101, mis annavad kohtule võimaluse mitte kohaldada alaealisele kriminaalkaristust ja kriminaalkoodeksi §-s 61 ettenähtud kasvatusliku iseloomuga mõjutusvahendit (eri-õppekasvatusasutusse paigutamist), vaid lõpetada kriminaalasi ning anda materjalid alaealiste komisjonile läbivaatamiseks, et viimane kohaldaks alaealise mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Sellisteks alaealiste komisjoni pädevusse kuuluvateks mõjutusvahenditeks võivad olla hoiatus, vestlusele suunamine narkoloogi, psühholoogi või muu spetsialisti juurde, ravikuurid, sotsiaalabiprogrammid jne. Materjalide üleandmine alaealiste komisjonile võib toimuda nii kohtu alla andmise otsustamisel kui ka kohtuliku arutamise käigus.

Kriminaalmenetluse koodeksi § 101. Kriminaalasja lõpetamine ja materjalide üleandmine alaealiste komisjonile
(1) Kohus teeb kriminaalkoodeksi § 10 lõike 5 alusel põhjendatud määruse kriminaalasja lõpetamise ja materjalide alaealiste komisjonile üleandmise kohta.
(2) Enne kriminaalasja lõpetamist tuleb alaealisele ja tema seaduslikule esindajale selgitada kuriteo tunnustega teo olemust, kriminaalvastutusest vabastamise alust ja õigust sellel alusel kriminaalasja lõpetamist vaidlustada.
(3) Kriminaalasja lõpetamine ja materjalide üleandmine alaealiste komisjonile ei ole lubatud, kui seda vaidlustab alaealine või tema seaduslik esindaja.

Kriminaalmenetluse koodeksit on täiendatud uue peatükiga 26', milles sätestatakse loa andmine alaealise eri-õppekasvatusasutusse paigutamiseks, seal viibimise tähtaja pikendamiseks ning eri-õppekasvatusasutusest enne tähtaega vabastamiseks. Nimetatud load annab kohtunik, tehes seda põhjendatud määrustega. Et saada luba alaealise eri-õppekasvatusasutusse paigutamiseks või seal viibimise tähtaja pikendamiseks, esitab alaealiste komisjon kohtule põhjendatud kirjaliku taotluse. Eri-õppekasvatusasutusest ennetähtaegseks vabastamiseks on vajalik eri-õppekasvatusasutuse direktori, alaealise vanema või muu seadusliku esindaja taotlus, samuti kuulatakse ära alaealiste komisjoni esindaja arvamus.

Kohtumääruste peale võib alaealine, tema vanem või muu seaduslik esindaja edasi kaevata apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Alaealistele mõjutusvahendite kohaldamine
Alaealise mõjutusvahendite seadus (RT I 1998, 17, 264) jõustus 1.septembril 1998.a, kuid komisjonide moodustamiseni nii maakonna kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil jõuti järgmisel, 1999. aastal  seoses riigieelarveliste vahendite eraldamisega.

Seadus reguleerib alaealise vastutust, kes on toime pannud kriminaalkoodeksi alusel karistatava teo ja on jõudnud kriminaalvastutuse ikka, kuid keda saab mõjutada teda kriminaalkorras süüdi mõistmata või kriminaalvastutust kohaldamata. Sama põhimõtte alusel vastutavad alaealised, kes on toime pannud haldusõiguserikkumise. Samuti näeb eelnõu ette võimaluse reageerida  juhtudel, kui alaealine ei täida koolikohustust, tarbib alkohoolseid jooke, narkootilisi või psühhotroopseid aineid .

Seaduse sihtgrupi moodustavad alaealised vanuses 7–18 eluaastani (v.a. need, kes abiellumise läbi saavad täieliku teovõime varem.

• Alaealiste komisjon võib kohaldada järgmisi mõjutusvahendeid:
•  hoiatus;
•  koolikorralduslikud mõjutusvahendid;
•  vestlusele suunamine psühholoogi, narkoloogi, sotsiaaltöötaja või muu spetsialisti juurde;
•  lepitamine;
•  kohustus elada vanema, eestkostja, kasuvanema juures või lastekodus;
•  üldkasulik töö;
•  käendus;
•  noorte- või sotsiaalprogrammides või ravikuurides osalemine;
•  eri-õppekasvatusasutusse suunamine. Viimase mõjutusvahendi kohaldamiseks on vaja    taotleda kohtult luba.

Alaealise õiguserikkumise asja arutatakse komisjonis taotluse saabumisest 30 päeva jooksul.
Motiveeritud otsus tehakse arutelu lõppedes (või 3 päeva möödumisel istungist) ja otsus jõustub peale edasikaebamistähtaja möödumist. Otsust saab vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (alaealise mõjutusvahendite seadus, paragrahv 26).

Komisjon:

•  ei langeta alaealise õiguserikkuja suhtes vabadusekaotuslikke otsuseid;
•  vastu võetud otsused alaealise õiguserikkuja suhtes viiakse ellu vastavalt õigusaktidele;
•  kujundab välja alaealisele õiguserikkujale suunatud sotsiaalsete mõjutusvahendite süsteemi, millega tekib tagasiside otsuste efektiivsuse kohta.

Mõjutusvahendi kohaldamiseks toimuva arutelu võivad algatada:

•  alaealise seaduslik esindaja;
•  noorsoopolitsei ametnik või konstaabel;
•  kooli esindaja kooli direktori volikirja alusel;
•  lastekaitseametnik;
•  sotsiaalametnik;
•  kohtunik;
•  uurija;
•  prokurör;
• keskonnajärelevalve ametnikud (paragrahv 14).

Alaealiste komisjoni istungi valmistab ette alaealiste komisjoni sekretär koos esimehega. Asja arutelu võib edasi lükata, kui alaealine ja tema esindaja ei ilmu istungile. Alaealiste komisjoni sekretär selgitab välja mitteilmumise põhjused ja võtab tarvitusele abinõud - saadab uue kutse tähitud kirjaga, selgitab istungil osalemise vajalikkust. Alaealiste komisjon võib otsustada ka alaealise sundtoomise. Asja arutamine on alati kinnine (lähtuvalt alaealise huvidest). Istungit juhib alaealiste komisjoni esimees ning seal vaadatakse läbi asja kohta kogutud materjalid, kuulatakse ära alaealise ja tema  esindaja ütlused ning tunnistaja ja kannatanu olemasolu korral ka nende ütlused.

On oluline, et alaealine ei võtaks üksi istungist osa. Juhul, kui istungile ei saa  või ei taha tulla tema seaduslik esindaja, määratakse alaealisele istungi ajaks esindaja, kes tema huve kaitseb.

Alaealiste komisjoni otsusega:
1) asi lõpetatakse ja mõjutusvahendit ei kohaldata;
2) lükatakse asja arutamine edasi (kui istungile ei ilmu isikud, kelle osalemine on vajalik);
3) kohaldatakse mõjutusvahendit .

Alaealise mõjutusvahendite seaduse järgselt on välja töötatud järgmised rakendusaktid:

I Vabariigi Valitsuse määrusega on kinnitatud:
 1. Alaealiste komisjonide põhimäärus (RT I 1998, 85, 1391)
 2. Üldkasulike tööde loetelu (RT I 1998, 75, 1237)
II Sotsiaalministri määrusega on kinnitatud:
 3. Käenduse kord (RTL 1998, 250, 1037)
 4. Alaealise kohustuse elada vanema, kasuvanema või eestkostja juures või  lastekodus rakendamise kord (RTL 1998, 250, 1037)
 5. Lepitamise kord (RTL 1998, 250, 1037)
 6. Sotsiaalprogrammides või ravikuurides osalemise rakendamise kord (RTL  1998, 250, 1037)
 7. Üldkasuliku töö täitmise kord (RTL 1998, 250, 1037)
III Haridusministri määrusega on kinnitatud:
8. Alaealiste komisjoni poolt vestlusele suunamise kord (RTL 1998, 277, 1157)
 9. Alaealise eri-õppekasvatusasutusse suunamise kord (RTL 1998, 277, 1157)
 10. Noorteprogrammides osalemise kord (RTL 1998, 277, 1157)
 11. Eri-õppekasvatusasutuse näidispõhimäärus (RTL 1998, 316/317, 1291)
 

Alaealiste komisjoni põhiülesandeks on oma haldusterritooriumil alaealistega tehtava töö koordineerimine, samuti alaealistele õiguserikkujatele määratud mõjutusvahendite kohaldamise abil nende elu korraldamine ja alaealiste järelevalvetuse ning õiguserikkumisi soodustavate tegurite vähendamine koostöös sotsiaal-, haridus- ja politseitöötajatega ning valitsusväliste organisatsioonidega.

Alaealise mõjutusvahendite seaduse alusel moodustati 1999.a jooksul 15 maakondlikku alaealiste komisjoni ja 19 kohaliku omavalitsuse alaealiste komisjoni.

Kokku korraldati 1999.a  umbes 1400 arutelu, omatakse nii maakonna kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil kogemusi erinevate mõjutusvahendite kasutamise osas.Alaealise kaasamiseks alaealiste komisjonis toimunud aruteludele on tulnud sundtoomist kohaldada 85 juhul 1400 -st. Soolises jaotuses olid õigust rikkunud enam poisslapsed (72% üldarvust), ja vähemuses olid tütarlapsed (22% üldarvust). Taotluse esitajatest on kõige enam pöördunud komisjoni poole kooli esindajad (648 korral), politseiametnikud (398 korral) ja sotsiaalametnikud (65 korral).

Mõjutusvahenditest on kõige enam kohaldatud hoiatust (37%), koolikorralduslikke mõjutusvahendeid (21%), spetsialisti juurde vestlusele suunamist (18%), eri-õppekasvatusasutusse suunamist (6%), noorte- või sotsiaalprogrammidesse suunamist (5%), üldkasulikku tööd (5%), kohustus elada koos vanemaga (4%) , lepitamine (1%).
Käendust ei ole veel rakendatud.

Alaealiste komisjonid toetasid 1999.a maakondades 156 noorsootöö projekti ligikaudu 2 miljoni krooni ulatuses,  kaasates nende projektide kaudu  orienteeruvalt 10 500 noort kriminaalpreventiivsesse tegevusse. Alaealiste komisjonid on korraldanud 56 koolitust, et teavitada koostööpartnereid vajalikest oskustest, kogemustest.

2000.a  kevadel on maakondlike alaealiste komisjonide eesmärk välja töötada    arengukava  aastani 2004, et välja kujundada kriminaalpreventiivse töö tegemiseks maakonnas   nii isikute kui institutsioonide võrgustik ja olla seeläbi edukam alaealiste õiguserikkumiste ennetamisel.

Statistika

Mõistmaks paremini olukorda meie ühiskonnas anname lühiülevaate alaealiste kuritegevusest viimaste aastate lõikes ja toome välja põhilised tendentsid:

• alaealiste kuritegevuse stabiliseerumine viimastel aastatel väga kõrgel tasemel;
• vägivaldsuse kasv;
• kuriteo sooritanud isikute noorenemine;
• mittekodanike suurem kriminaalne aktiivsus;
• alkoholi- ja narkootikumide tarbimise suurenemine.

• kuriteo sooritanud alaealiste arv  kasvanud 1,7 korda;
• tahtliku tapmise sooritanud alaealiste arv kasvanud 3,5 korda;
• üliraske kehavigastuse sooritanud alaealiste arv on kasvanud 4,5 korda;
• röövimise sooritanud alaealiste arv on kasvanud 3,7 korda;
• kõiki isikuvastaseid kuritegusid sooritanud alaealiste arv on kasvanud 3,6 korda.

Kodakondsuse järgi jagunesid alaealised järgnevalt:
Eesti – 1042 e. 68,0%,
Vene  - 52  e.3,4%,
muu   - 6  e. 0,4%,
kodakondsuseta – 432 e. 28,2%.

Kuriteoliikide järgi mõisteti süüdi alaealisi järgmiselt:
     1) salajase varguse eest – 993  isikut e. 64,8%,
     2) avaliku varguse eest –  176 isikut e 11,5%,
     3) huligaansuse eest - 120  e. 7,8%,
     4) röövimise eest - 25 e. 1,6%,
     5) ärandamise eest - 56 e. 3,7%,
     6) üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest – 8  e. 0,5%.
     7) vägistamise eest – 9 isikut e. 0,6%,
     8) tahtliku tapmise eest raskendavail asjaoludel – 8 isikut e. 0,5%,
     9) tahtliku tapmise eest – 1 isikut e. 0,1%,
    10) muud kuriteod - 136 isikut e. 8,9%.

Alkohoolses- või narkojoobes pani kuriteo toime 231 e 23,6% kõigist süüdimõistetud alaealistest (1998. aastal 372 e. 24,8%). Grupis pani kuriteo toime 1161 alaealist e. 75,8% (1997. aastal 1178 e 78,4%), sh. grupis koos täisealistega 423 e. 27,6% (1998 aastal 457 e. 30,4%). Süüdimõistetud alaealistest oli tütarlapsi  121 e. 7,8% (1998 aastal 141 e  9,3%). Kuriteo toimepanemise ajal ei õppinud ega töötanud 379 e. 24,7% kõigist süüdimõistetud alaealistest (1998. aastal 382 e.25,4%).

Tabel. Kohtute karistuspraktika alaealiste suhtes jõustunud kohtuotsuste järgi:
 

Karistuse liik	1997	%	1998	%	1999	%
Vabadusekaotus tingimisi	1134	68	998	66,4	1048	68,4
Vabadusekaotus	269	16,1	272	18,1	256	16,7
Rahatrahv	204	12,2	208	13,8	168	10,9
Kokku	1604	100	1478	100	1472	100

Allikas: Justiitsministeerium

Nii nagu olulisi muudatusi ei ole toimunud kohtute viimaste aastate karistuspraktikas tervikuna, nii ei ole ka oluliselt muutunud maa- ja linnakohtute karistuspraktika alaealiste kurjategijate suhtes. Valdavaks mõjutusvahendiks on vabaduskaotuse kohaldamine tingimisi. Selle karistusliigi osakaal lõppenud aruandeaastal suurenes 5% võrra võrreldes 1998. aastaga. Rakendatavuselt järgmine on vabaduskaotuse reaalne kohaldamine, mis võrreldes 1998. aasta andmetega on vähenenud 5,8% võrra. Kohtute karistuspraktika selline muutumine on seletatav kriminaalhooldussüsteemi usaldatavuse kasvuga.

Kui alaealise suhtes kasutatakse eeluurimise ja kohtumenetluse ajal tõkendina vahi all pidamist, viibib ta Maardu Vanglas.
Alaealised kannavad oma karistust noortevanglas, noortevangla noormeestele asub Viljandis. Tütarlapsed kannavad karistust naistevanglas.

Õigusaktides sätestatud nõudeid on alaeliste kinnipeetavate tervishoiu korraldamisel järgitud. Siiani on praktikas vanglameditsiinis probleeme tekitanud vananenud tehniline baas. Lisaks õigusaktidega kehtestatud nõuetele viiakse alates 1999. aasta teisest poolest noorte kinnipeetavate seas läbi alko- või narkosõltuvusest võõrutamise programmi. Programmis osalemine on vabatahtlik.

Praktikas on eriline järelevalve tagatud epileptikutele ja astmaatikutele (sh igapäevane tervisekontroll). Alaealisi haigeid, kes vajavad haiglaravi on vähe, vanglate keskhaiglas viibib keskmiselt 3 alaealist kuus. Samuti on madal alaealiste haigestumine tuberkuloosi, keskvanglahaigla tuberkuloosiosakonnas viibib pidevalt keskmiselt 55 kinnipeetavat, neist 1999. aastal alaealisi 1.

Kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus, tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse või katastroofi korral ning töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Töötingimused on riigi kontrolli all (põhiseadus § 29).

Lastekaitse seaduse paragrahvi 14  kohaselt peab laps olema kaitstud majandusliku ekspluateerimise eest ja töö eest, mis on ohtlik, üle jõu käiv või kahjustab tema arengut või segab õppimist.

Põhihariduse omandanud laps, kes ei soovi või ei ole võimeline jätkama õpinguid, saab asuda tööle vastavalt seadusele. Põhihariduseta lapse või vanemliku hoolitsuseta lapse tööleasumise, vastavalt seadusele, otsustab tööhõivetalitus koos sotsiaaltalitusega. Koolid on kohustatud informeerima sotsiaaltalitust kõigist lastest, kellel katkeb põhihariduse omandamine.

Tööhõivetalitus on kohustatud pidama mittetöötavate ja mitteõppivate laste arvestust ja informeerima neist sotsiaaltalitust. Sotsiaaltalitus on kohustatud abistama mittetöötavaid ja mitteõppivaid lapsi nende õppimise ja töötamise korraldamisel (lastekaitse seadus, paragrahv 14, 43, 44).

Vastavalt töölepingu seadusele (RT I 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; 1993, 26, 441; 1995, 14, 170; 16, 228; 1996, 3, 57; 40, 773; 45, 850; 49, 953; 1997, 5/6, 32; 1998, 111, 1829; 1999, 16, 276; 60, 616; 2000, 25, 144) võib töötajaks olla 18-aastaseks saanud teovõimeline või piiratud teovõimega füüsiline isik. Seadusega võib mõne kategooria töötajate jaoks kehtestada kõrgendatud vanusemäära.

Erandjuhtudel võivad töötajaks olla vähemalt 13-aastased alaealised. Tööõigussuhtesse astumiseks peavad 15-aastaseks saanud alaealised saama ühe vanema või hooldaja nõusoleku, 13-aastased kuni 15-aastased alaealised lisaks sellele ka elukoha tööinspektori nõusoleku tingimusel, et töötamine ei ohusta alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist ega tohi olla alaealisele keelatud kollektiivlepinguga. Samuti ei ole lubatud alaealise töötamine töödel, kus alaealistel töötamine on õigusaktidega keelatud.

Alaealise vanem, eestkostja, hooldaja või tööandja asukoha tööinspektor võib nõuda alaealisega sõlmitud töölepingu lõpetamist, kui töötamine ohustab alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist.

Alaelise töölevõtmisel ei tohi rakendada katseaega, et kindlaks teha töötaja sobivus ettenähtud tööde tegemiseks, samuti tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks. Samuti ei ole lubatud saata alaealist töölähetusse, s.t  tööülesannete täitmisele väljaspoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta (töölepingu seaduse § 51).

Keelatud on tööle võtta ja rakendada alaealisi rasketel, tervistkahjustavatel või ohtlike töötingimustega töödel ja allmaatöödel ning töödel, mis ohustavad alaealiste kõlblust (töölepingu seadus § 36).

Tööaja üldine norm Eestis ei või ületada kaheksat tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Alaealistele on kehtestatud lühendatud tööaeg vastavalt töö- ja puhkeaja seaduse paragrahvile 10 (RT I 1994, 2, 12). Lühendatud tööaeg ei või ületada:
13-14-aastastel töötajatel 20 tundi nädalas;
15-16-aastastel töötajatel 25 tundi nädalas;
17-aastastel töötajatel 30 tundi nädalas.

Töö- ja puhkeaja  seaduse paragrahv 14 keelab rakendada alaealist ületunnitööle ja tööle ööajal, st tööle kella 22.00 õhtul kuni kella 6.00 hommikul. Paragrahv 12 kohaselt ei või 13-14-aastaste töötajate tööaja kestus ületada summeeritud tööaja arvestuse korral viit tundi, 15-16-aastastel töötajatel kuut tundi ja 17-aastastel töötajatel seitset tundi päevas.

Alaealistel on töösuhetes võrdsed õigused täisealisega ning seaduse, haldusakti ja kollektiivlepinguga ettenähtud soodustused (töölepinguseadus § 12).

Töövaidluste lahendamise korra sätestab seadus. Kui alaealine on sõlminud töölepingu kehtivat korda rikkudes, siis vastavalt töölepingu seaduse paragrahvi 125 lõikele 1 tunnistab töövaidlusorgan töölepingu kehtetuks. Tööleping tunnistatakse kehtetuks juhul kui:  tööandja ja töötaja olid alaealised;  töölepingu on tööandjana  sõlminud alaealine - alaealise ühe vanema või eestkostja hagi põhjal; töölepingu on  töötajana sõlminud 13-18-aastane alaealine ilma ühe vanema, eestkostja, hooldaja või tööinspektori nõusolekuta või  kui  tööle asumine ohustaks alaealise tervist, kõlblust või hariduse omandamist - niisuguse alaealise ühe vanema, eestkostja või tööinspektori hagi põhjal.

Eesti Vabariigi Valitsus on 22. juuli 1992.a  määrusega nr 214 kinnitanud "Raskete, tervistkahjustavate või ohtlike töötingimuste ja tööde  loetelu, kus alaeliste töötamine on keelatud".

Alaealistele on keelatud tööd, mille puhul on nõutavad tööle võtmisele eelnevad ja töötamise ajal perioodilised arstlikud läbivaatlused; tööd, mille puhul on vaja üle ühe kolmandiku tööajast teisaldada raskusi käsitsi; tööd tule- ja plahvatusohtlike ainetega; tööd, kus puututakse kokku ohtlike loomadega; tööd, mis on seotud alkohoolsete jookide tootmise, hoidmise, vedamise ja müümisega; maa-alused tööd jne.

Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992. a  määrusega nr  214 on kinnitatud "Alaealiste kõlblust ohustavate tööde loetelu, kus alaealiste töötamine on keelatud". Selle kohaselt on keelatud tööd, kus tapetakse või hävitatakse elusloomi ja linde ning toimub nende töötlemine; tööd, mis on seotud seksuaalelu, vägivalla ja hasartmängude kasutamise ja propageerimisega; tööd, mille juures alaealine puutub kokku alkoholi, narkootilise, toksilise ja psühhotroopsete ainetega.

Tööde loetelu, kus on lubatud töötada 13- 15-aastastel alaealistel on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992. a määrusega nr 214. 13-15-aastasi alaealisi võib palgata tegema järgmisi töid: marjade ja puuviljade korjamine; väikesemõõduliste ja odavate kaupade müümine; trükiste kleepimine kuulutustulpadele; töötamine käskjalana; ravimtaimede korjamine; aiakultuuride rohimine; köögivilja puhastamine; võrgukudumine käsitsi; kastmisega seotud tööd; esemete tembeldamine ja etikettide käsitsi kleepimine jms.

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse (RT I 1999, 60, 616) paragrahvi 28 lõike 2 punkti 3 alusel kannab juriidiline isik haldusvastutust alaealiste või puudega töötajate tööpiirangute järgimata jätmise eest. Võib määrata rahatrahvi kuni 50 000 krooni. Järelevalvet õigusaktide nõuete täitmise üle teostab Riigi Tööinspektsioon (paragrahv 26). Tööinspektsioon kontrollib tööõiguse alastes seadustes sätestatut alaealiste osas. Laste majanduslikku ekspluateerimist ja sunnitööd Eestis ei esine. Sotsiaalministeerium on palunud Tööinspektsioonil kontrollida lapsartistide töötingimusi 2000. aasta esimeses kvartalis.

Laste tööhõive kohta on võimalik andmeid sada ainult tööjõu-uuringust, nii 1995. aasta I kvartali kui ka 1999.a. uuringute tulemused näitasid, et 16-17-aastased töötajad moodustavad 0,2% töötajate üldarvust. Seega võib uuringute tulemuste põhjal väita, et laste tööhõive on Eestis väga madal ning laste ekspluateerimist pole tähendatud. Riiklik statistika selle kohta puudub.
2000. a. esimeses kvartalis viis tööinspektsioon läbi sihtkontrolli kaheksas maakonnas, 129 asutuses ja ettevõttes. Kontrolliti eelkõige asutusi, kus eeldati laste tööjõu kasutamist (teater, televisioon, modelliagentuurid, filmistuudiod, kultuuri- ja seltsimajad). Kontrolli tulemusel selgus, et laste tööjõudu ei kasutatud kultuuri- ja seltsimajades, kus lapsed osalevad muusika- ja huviringide tegevuses. Alaealiste tööjõudu kasutati teatrites (56 juhul sõlmiti kas tööettevõtuleping, rollileping, näitlejaleping või tasustati kirjaliku teatise alusel). Lepingud sõlmiti lapsega või tema vanemaga. Lepinguga oli kindlaks määratud etenduste arv ja tasu ühe etenduse eest. Etendused, milles lapsed esinesid, olid planeeritud päevasele ajale või lõppesid enne kella 22.00, etenduse ajaks oli lastele määratud juhendaja, vaheaegadeks oli lastele loodud puhkamise võimalused.
Televisioonis kasutatakse laste tööjõudu lastesaadete lindistustel, mis toimusid päevasel ajal, töölepinguid ei sõlmitud, tasustamine toimus kirjaliku teatise alusel.
Modelliagentuurides laste tööjõu kasutamine levinud ei ole. Üksikutel juhtudel tegeldakse alaealiste vahendamisega välismaa modelli-agentuuridele, mis toimub rangelt vanema kirjalikul nõusolekul. Tööaeg on 2-3 tundi päevas (modelli ettevalmistamine ja pildistamine). Kõikidel juhtudel lepiti töötingimustes eelnevalt kokku, sh töötasus ning leping sõlmiti lapsevanemaga.
Filmistuudiotes töötas 1999 aastal 5 last, neist kuni 13-aasta vanuses 4 last. Tööajanormidest peeti kinni ja tasustamine toimus lepingu alusel, mis oli sõlmitud lapse või vanemaga.
Laste tööjõu kasutamine Eestis ei ole probleem, tööinspektsioon andis 1999.a. 102 korral nõusoleku 13-15-aastase alaealise tööle võtmiseks. Enamikel juhtudel oli tegemist töötamisega suvisel koolivaheajal.

Tulenevalt ILO konventsioonide nr 182 “Laste töö halvimate vormide kaotamise kohta”  ja nr. 138 “Miinimumvanusest töötamisel” ratifitseerimiseks ettevalmistamisega, kerkis vajadus täiendava lastetöö uuringu järele. Sotsiaalministeerium pöördus tehnilise abi saamiseks ja IPEC programmiga ühinemiseks ILO peadirektori poole 2000.a. jaanuaris. Lähtudes konventsiooni nr.182 tingimuste täitmise võimalikkusest Eestis, tellis Sotsiaalministeerium ekspertiisi ILO tööstandardite osakonnalt, kes tunnistas Eesti seadused täiesti vastavaks konventsiooni nõuetele. 28. jaanuaril 2000.a. tegi kolmepoolne Eesti ILO nõukogu otsuse soovitada Riigikogul ratifitseerida laste töö konventsioon.
 

Alaealise kaasatõmbamise eest  joomisele; alaealise kallutamise eest narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisele ja alaealise kaasatõmbamise eest ravimi või muu uimastava toimega vahendi mittemeditsiinilisele tarvitamisele (kriminaalkoodeksi paragrahv 202) on ette nähtud kriminaalvastustu ja -karistus.
 
 

TALLINNA UIMASTI INFO- JA NõUSTAMISTELEFON  esmaspäevast laupäevani 16-20, nõustamine on anonüümne 6314 600

Illegaalsete uimastite kerge kättesaadavus noorte seas on kujunenud probleemiks. 15-16.-aastaste õpilaste alkoholi- ja teiste uimastite tarvitamist uuriv rahvusvaheline küsitlus (ESPAD) korraldati 1995. ja 1999. -aastal. 1995. aastal Eesti koolides läbiviidud küsitluse andmetel leidis 40% õpilastest, et narkootikumide hankimine on lihtne. Kui 1995. aastal oli mingit illegaalset uimastit proovinud või tarvitanud 8% õpilastest, (4,5% eesti ja 16% mitte-eesti 15-16-aastastest õpilastest), siis 1999. aasta andmetel on proovijate hulk kasvanud 16%-ni (13% eesti ja 22% mitte-eesti noortest).
Noorte osa, kes on proovinud amfetamiini (0,4%lt 6,8%ni) või kannabist (7,2%lt 12,7%ni) on kõige enam suurenenud. 1995 aasta andmetel oli korduvkasutajaid ainult kanepitarvitajate seas, 1999 a. uurimuse tulemused näitavad, et ka heroiini, kokaiini ja stimulaatoreid on tarvitanud mõni õpilane enam kui 40 korda.

Narkootikume proovinute suhtarv on kõige kõrgem Ida-Virumaa linnades (25%) ja Tallinnas (23%). 40%-l Tallinna õpilastel (908 alaealist) oli sõpru, kes suitsetavad marihuaanat ja 33,5%-l sõpru, kes tarvitavad amfetamiini.  Tallinna koolinoortest pidas kannabist kergesti kätte saadavaks 30% ja amfetamiini 25%.

Rahvuse ja soo järgi on kõige rohkem narkootikumide proovijaid ja tarvitajaid mitte-eestlastest noormeeste seas (29% küsitletutest). Kutsekoolide õpilaste hulgas on uimastite tarvitamine enam levinud kui põhikoolides või gümnaasiumides.
1997. ja 1998.a. üliõpilaste hulgas läbi viidud küsitluse tulemused näitasid sõltuvusainete tarbimise kasvu. Eestlastest oli vähemalt korra proovinud uimasteid 1997.a. 30%, 1998 juba 36% üliõpilastest. Muulaste hulgas oli % vastavalt 39 ja 45. Meestudengitest tarvitajate hulk kasvas aastaga 5%, naisüliõpilastel 9%. Üle 10 korra oli uimasteid kasutanud 1997.a. 9% 1998.a juba 13%.

Uuringu "Eesti 1998" andmeil on 6,3% täiskasvanud elanikkonnast narkootikume proovinud  või tarvitanud ja 0.1% tarvitab neid käesoleval ajal. Võrreldes 1994. aastaga on kasv vastavalt  neli ja viis korda. Uimastitest on eelkõige ohustatud noored. Ligi viiendikul 18-24 aastastest noortest on mingi narkootikumi tarvitamise kogemus. Eesti psühhiaatriahaiglates ravitud narkomaanide keskmine vanus 23 aastat on  madalam kui Euroopa Liidu maades, mis iseloomustab narkomaaniat meil kui veel uut ja kasvavat probleemi. Nelja aastaga on kasvanud viis korda narkootikumide tarvitamisest tingitud psüühikahäiretega ravile pöördujate arv saja tuhande elaniku kohta (vastavalt 16,4 1994 ja 82,2 1998).

Vanuses kuni 15 aastat on tervishoiuasutustesse aastatel 1994-1998 pöördunud 39 uut patsienti psühhoaktiivsete ainete (alkohol, narkootikumid, tubakas) tarvitamiseset tingitud psüühika- ja käitumishäiretega, neist 1998. a. 12 last.

Alkoholi kasutamist ja suitsetamist alustatakse nooremalt kui illegaalsete uimastite proovimist - peaaegu pooled nendest õpilastest, kes joovad või suitsetavad, on alustanud nooremalt kui 12 aastat. Õpilaste vastustest lähtub, et alkoholi kättesaadavus pole neile probleemiks. Küsitluse “Õpilane’95” andmetel on 15-16-aastastest õpilastest üle kolme korra elus purjus olnud:
9.kl. õpilastest 30% poistest ja 3% tüdrukutest;
10.kl. õpilastest 27% poistest ja 9% tüdrukutest;
kutsekooliõpilastest 37% poistest ja 20% tüdrukutest.

Nagu lähtub uuringutest ei seondu “uute” ainete , st illegaalsete uimastite proovimine õpilaste puhul halva õppeedukusega, nagu seda on joomine või suitsetamine. Proovima ajendavad eelkõige huvi ja soov järgida sõprade eeskuju. Mõju avaldab ka vanemate eeskuju: 80% noortest on näinud oma vanemaid purjus, 61% peredes vähemalt üks vanematest suitsetab.
Kõigist ravile pöördunutest on narkootikume süstinud 89%, alla 19-aastaste narkomaanide hulgas on süstijaid 85%. Süstivatest narkomaanidest  on 86% vene ja 11% eesti rahvusest. 1998-1999 aastal ravile pöördunud narkomaanide  keskmine vanus on 22,9  aastat.

Vabariigi Valitsus kiitis 25. novembril 1997. a heaks alkoholismi ja narkomaania ennetamise programmi aastateks 1997-2007. Programmi põhieesmärk on alkoholi ja uimastite tarbimisest tuleneva kahju vähendamine ning alkoholi- ja uimastipoliitika kujundamine, mis tagab koordineeritud ennetustegevuse rahvusvahelisel, riiklikul ja kohalikul tasemel, tuginedes rahvusvahelistele konventsioonidele, riiklikele programmidele ja teistele riiklikele dokumentidele. Alameesmärgid on üleriigilise infosüsteemi loomine alkoholi ja uimastite tarbimise ning sellega seonduva kahju hindamiseks, ühiskonna parem informeerimine alkoholi ja narkootikumide tarvitamise kahjulikest tagajärgedest, ennetustöö tõhustamine laste ja noorukitega, sõltuvushaiguste ravi efektiivsemaks ja kättesaadavamaks muutmine ning alkoholi ja uimastite tarbimisega seotud õigusrikkumiste kasvu pidurdamine.

Programmi raames on loodud 1998. aastal narkomaania ravi andmekogu, korraldatakse rahvusvahelistele nõuetele vastavaks narkokuritegude arvestus ja aruandlus, viiakse elanikkonna hulgas läbi sotsioloogiline uuring alkoholi ja uimastite tarvitamisest ning kvalitatiivuuring narkomaanide hulgas. Narkomaania leviku hindamist kinnipidamiskohtades alustatakse 1998. a pilootuuringuga Viljandi Noortevanglas. Haridusministeeriumi juhtimisel töötatakse välja kõrgkoolidele õpetajate koolituse ainekursus sõltuvusainete temaatikast. Erikoolidest esimesena käivitub narkomaania ennetusprogramm Kaagvere Eriinternaatkoolis. Eesti Uimastipreventsiooni Sihtasutus korraldab koolitusseminare õpetajatele, sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele. Käesoleva aasta programmi eelarvest 1/5 ulatuses toetatakse ravikindlustuseta narkomaanide esmast ravilepöördumist. Programmi tulemusena on kohaldatud seadusandlust: ette on valmistatud alaealise mõjutusvahendite seaduse muutmise eelnõu; vastu on võetud alkoholiaktsiisi seadus (RT I 1995, 87, 1539; 1996, 45, 852; 87,1544; 1997, 35, 540; 1998, 103, 1700; 2000, 25, 142), narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadus (RT I 1997, 52, 834), alkoholiseadus (RT I 1999, 24, 359; 58, 610) ning valmistatakse ette ÜRO 1988. aasta konventsiooni ratifitseerimise seadust.

Eesti Uimastipreventsiooni Sihtasutuse kaudu finantseeritakse erinevaid preventiivseid projekte.

Riigikogu liikme Anti Liivi (2000) hinnangul on Eesti uimastipreventsiooni probleemid eelkõige

• Ennetustöö väheses koordineerimises riigi tasandil
• Ennetustöö teaduslikus põhjendatuses
• Projektide efektiivsuse analüüsis

Laste seksuaalse väärkohtlemise temaatika teadvustati Eestis laiemalt alles alates 1994, mil algas seadusandluse täiendamise protsess selles valdkonnas.

Eesti Vabariigi lastekaitseseaduse kohaselt peab laps olema kaitstud igasuguse seksuaalse ärakasutamise eest, sealhulgas on keelatud täiskasvanu poolt:

• lapse ahvatlemine seksuaaltegevusse
• lapse kasutamine prostituudina
• lapse kasutamine pornograafilistel eesmärkidel

Vastavalt Eesti Kriminaalkoodeksi § 116 on kuritegu täisealise poolt noorema kui 14-aastase naissoost isikuga  suguühendusse astumine. Selline teguviis on karistatav aresti või vabadusekaotusega  kuni 4 aastat.
Sugukõlvatu tegevuse eest noorema kui 16-aastase isiku suhtes näeb KrK § 117 ette karistuse aresti või kuni 4-aastase vabadusekaotuse näol.
Prostitutsioon on Eestis keelatud. Kriminaalkoodeksi vastavad paragrahvid näevad ette karistuse isiku kallutamise eest prostitutsioonile või prostitutsiooni vahenduse eest, kusjuures sama tegevus alaealiste suhtes näeb ette kõrgemad karistusmäärad. Kuriteoks loetakse ka alaealise kaasatõmbamist kuriteo toimepanemisele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamist prostitutsioonis.

Lapseealise vägistamise eest on ette nähtud vabadusekaotus 8 - 15 aastani, sugulise kire rahuldamise eest ebaloomulikul viisil vägivalla või vägivallaga ähvardamise teel või ka pederastia eest teadvalt noorema kui 16-aastase isiku suhtes karistatakse vabadusekaotusega.

Rahvusvaheline koostöö
Eesti on lülitunud rahvusvahelise koostöövõrgustikku väga erinevatel tasanditel:

• 1996 osaleti Stockholmi ülemaailmsel konverentsil laste kommertsiaalse seksuaalse ekspluateerimise vastu
• alates 1997 on tehtud koostööd läänemeremaade nõukogu poolt loodud ekspertgrupiga (WGDI), anti oma panus vastavasisulise raporti koostamisse olukorrast riigis, mis avaldati 1998 Riias toimunud Baltic Sea State Summitil
• osaleti ja tehti ettekanne 1998 toimunud EN konverentsil Strasbourgis European follow-up conference to the 1996 world congress against commercial sexual exploitation of children
• 1998 septembris korraldati Tallinnas rahvusvaheline konverents laste kommertsiaalse seksuaalse ekspluateerimisest Balti mere regioonis
• 1999 märtsis Stockholmis toimunud ministrite kohtumisel teemal Children at risk osaleti ja tehti vastavasisuline ettekanne olukorra kohta Eestis
• 1999 septembris osaleti Visbys toimunud infotehnoloogiaalasel konverentsil ühise küberruumi loomiseks laste väärkohtlemise teemal, mille tulemusena lülituti vastavasse töögruppi ja korraldati järgnev tööalane kohtumine kõigi osalisriikide esindajatele sama aasta detsembris Tartu Laste Tugikeskuses
• 1998-1999 osaleti Soome STOP projektis Building up a network between authorities for monitoring, analysing and combatting trafficking in women and children
• 2000 osaletakse Soome STOP jätkuprojektis Minors in the sex trade  (Sotsiaalministeeriumist Kersti Põldemaa)
• Eesti politsei teeb pidevalt koostööd INTERPOLi töögrupiga, kes tegeleb laste vastu suunatud seksuaalse vägivallaga. Samuti on mitmete naaberriikidega (Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Saksamaa)  loodud head töökontaktid efektiivse infovahetuse ja kaasabi osutamiseks.

• vastavate seadusandlike muudatustega on pandud alus laste kaitseks väärkohtlemise ja ekspluateerimise, sh seksuaalse ärakasutamise vastu
• riiklike programmide ja projektide kaudu toetatakse mittetulundussektorit ja vabatahtlike ühendusi, kes tegelevad väärkoheldud laste ja nende lähedaste nõustamise, psühhoteraapia, rehabiliteerimise ja kriisiabiga, samuti koolitavad erinevaid spetsialiste, rahastatakse üleriigilist usaldustelefoni Eluliin
• üleriiklikult on toimunud ja toimumas konverentse, seminare, koolituskursusi jne, mille eesmärgiks on avalikkuse teavitamine, võrgustikutöö loomine, spetsialistide väljaõpe jms
• Kaks keskset punkti vabariigis laste väärkohtlemise alase töö korraldamiseks ja koordineerimiseks on Tartu Laste Tugikeskus alates 1995 (juhataja Ruth Soonets) ja Tallinna Laste Tugikeskus alates 1999 (juhib Erki Korp).
• Näiteks 1999 aastal on toimunud järgmised üritused:
• rahvusvaheline konverents Narva-Jõesuus Laps ja vägivald
• seminar Koduvägivald
• koolitus Seksuaalselt väärkoheldud lapse ja tema pereliikmete intervjueerimine
• 1999 septembris toimunud ÜRO Arenguprogrammi ja Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud seminar Perevägivald - mis see on ja kuidas sellesse suhtuda ?
• ekspertide seminar Lapse väärkohtlemise ennetamisest

Aastal 2000 on veel kavas

• 21. veebruaril toimub laiale spetsialistide ringile seminar Märka ja toeta kuriteo ohvrit
• Taani ja Eesti Sotsiaalministeeriumide ühine koolitusseminar Seksuaalselt väärkoheldud lapse äratundmine ja abistamine  toimub mai lõpus, millest võtab osa ca 50 spetsialisti
• luuakse riigisisene internetilehekülg spetsialistidele ja huvitatuile konsultatsioonideks ja teabevahetuseks laste väärkohtlemisega võitlemiseks
• lülituda vastavasse rahvusvahelisse IT võrgustikku, Sotsiaalministeeriumist koordineerivad antud teemat Signe Riisalo (laste ekspert)  ja Piia Egel (infotehnoloogia ekspert).
• Sotsiaalministeeriumis valmistatakse ette riiklikku tegevuskava riskiolukorras olevate laste ja nende perede abistamiseks

• Tartu Laste Tugikeskus koolitab spetsialiste ning pakub kriisiabi, nõustamist ja koolitust vägivalla ohvriks langenud lapsele ja tema lähedastele Lõuna-Eestis
• 1999 asutati Tallinna Laste Tugikeskus, kelle tegevussuunad on samad, kuid suunatud rohkem põhja-lääneregioonidele
• lasteaedade ja koolide õppekavadesse on sisse viidud teema õpetamaks last, kuidas hoiduda ja kaitsta end väärkohtlemise eest
• lastega tegelevate professionaalide väljaõppeprogrammidesse on vastav kursus sisse viidud
• Politseiakadeemia õppekavasse on sisse viidud laste väärkohtlemise temaatika alates 1998
• 1998 alustatud riiklik ohvriabi programm on suunatud igasuguse vägivalla ennetamisele, ohvrite rehabiliteerimisele ja toetamisele, abiosutajate koolitusele, 1999 käivitusid ohvriabi pilootprojektid maakondlikul tasandil, aastal 2000 töö jätkub ja laieneb

Tabel. Laste vastane seksuaalkuritegude arv (1- alla 18-aastase naise vägistamine, alla 12-aastase naise vägistamine, 3- seksuaalvajaduse rahuldamine ebanormaalsel viisil, 4- seksuaalsuhe alla 14-aastase naisega, 5- ebamoraalne seksuaalne tegevus alla 16-aastase isiku suhtes, 6- pederastia (kasutades vägivalda või vägivallaga ähvardamist) alla 16-aastase isiku vastu.
 

	1994	1995	1996	1997	1998	1999
1. § 115 lõ2p3	30	33	27	28	18	22
2. § 115 lõ3p2	17	17	9	9	5	2
3. §115 lõ2	29	31	17	15	50	32
4. §116	5	1	1	1	3	1
5. §117	8	16	12	13	15	ˇ11
6. §118 lõ2	3	4	4	1	11	4
Kokku	92	102	70	67	102	72

Allikas: Nurmela 2000

• Täielikud ja usaldusväärsed statistilised andmed laste vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise kohta puuduvad, kuna mitte kõik juhtumid ei leia registreerimist
• Tartu Laste Tugikeskuse andmetel moodustab kõigist laste väärkohtlemise juhtudest seksuaalne vägivald 22% (1995-1997). 1999 pöördus Tartu Laste Tugikeskusse 399 last, neist 33% olid perevägivalla ohvrid, seksuaalselt väärkoheldud laste arv pidevalt kasvab, praeguse hinnangu kohaselt on neid 8-12%

8.6 Teised ekspluateerimise vormid Art 36 ÜLES
Milli Kikkas

Lapse kaitse vägivalla ja ekspluateerimise eest on reguleeritud seadustepaketiga, kuhu kuuluvad Lastekaitseseadus, Kriminaalkoodeks, Kriminaalmenetluse koodeks, Haldusõigusrikkumiste seadustik, Täitemenetluse seadustik, Alaealiste mõjutusvahendite seadustik, Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadustik.

Massimeedia vägivalla eest kaitseb lapsi Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus, mis jõustus 1. mail 1998.
Kultuuriministeeriumi juures tegutsev vastav komisjon jälgib selle seaduse täideviimist, sh ka alaealistele suunatud meediavägivalla osas. Seni on lahendamata laste kaitse INTERNETI kaudu vahendatava pornograafia eest.

Kriminaalkoodeksi § 1231 sätestab, et lapse müümise või ostmise eest karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsme aastani.
Lapse ümbervahetamise või varguse eest kättemaksu, omakasu või muul isiklikul ajendil karistatakse vabadusekaotusega kuni viie aastani. Sama tegevuse eest isikute grupi poolt karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheksa aastani. (Kriminaalkoodeks § 124)
Isiku pantvangi võtmise või pantvangina kinnipidamise eest tapmise, kehavigastuse tekitamise või selle isiku kinnipidamise jätkamise ähvardusel, sundimaks pantvangi vabastamise tingimusena riiki, rahvusvahelist organisatsiooni, füüsilist või juriidilist isikut või isikute gruppi mingi tegevuse toimepanemisele või sellest hoidumisele, karistatakse vabadusekaotusega kuni kümne aastani. Sama tegevuse eest, kui see põhjustas raske tagajärje või pandi toime lapseealise suhtes, karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani. (Kriminaalkoodeks § 1241)

Karistusseadustiku eelnõus sätestatakse järgmised karistused:
1) Noorema kui neljateistkümneaastase võõra lapse salajase või avaliku äraviimise eest isiku juurest, kelle hoole all laps seaduslikul alusel viibis, - karistatakse rahalise karistusega, arestiga või kuni 3aastase vangistusega. (Karistusseadustiku eelnõu § 183)
2) Lapse müümise või ostmise eest karistatakse 1-5aastase vangistusega. (Karistusseadustiku eelnõu § 184)
3) Võõra lapse asendamise eest teise võõra või oma lapsega eesmärgiga saada endale vale perekondlik kuuluvus või teiselt isikult seaduslik perekondlik kuuluvus ära võtta karistatakse rahalise karistusega, arestiga või kuni 3aastase vangistusega. Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) pärandi saamise või muul omakasu eesmärgil või
2) kui sellega on põhjustatud kodakondsuse muutumine,
karistatakse 1-5aastase vangistusega. (Karistusseadustiku eelnõu § 185)
 

8.7 Vähemusrahvustesse kuuluvad lapsed Art 30    ÜLES
Tanel Mätlik

Rahvastiku koosseis seisuga 01.01.1999.a.
Eesti rahvaloendustel on registreeritud kokku rohkem kui 140 rahvusest isikuid. Teisi rahvusi on kokku 503 063 inimest, kelle hulgas on 406 049 venelast, 36 659 ukrainlast, 21 363 valgevenelast, 13 027 soomlast, 2338 juuti, 3246 tatarlast, 1250 sakslast, 2658 lätlast, 2324 poolakat, 2206 leedulast ning teistesse rahvustesse kuulub kokku 11934 inimest.

Üldiselt on informatsioon inimeste emakeele või rahvuse kohta puudulik. Rahvuse ja keele kohta käivad andmed on loetud delikaatseteks ning neid korjatakse ainult inimese nõusolekul. Olukorras, kus Eesti riik on üks Euroopa kõrgeima immigrantide arvuga riike, on informatsioon keele või rahvuse kohta vajalik kultuuri- ja hariduspoliitika planeerimiseks. Praegusel hetkel praktiliselt puudub pidev informatsioon inimeste koduse või eelistatud keele kohta. Kõige täpsemad andmed saabuvad pärast 2000. aasta rahvaloenduse andmete töötlemist.

Institutsioonid
Eesti Vabariigis tegeleb etniliste vähemuste huvide kaitsmisega mitu institutsiooni.

Alates 1992. aastast on mitmes Vabariigi Valitsuse koosseisus olnud ühe portfellita rahvastikuministri, ametikoht. Ministri peamiste ülesannete hulka kuuluvad rahvastikualased ning etniliste vähemuste Eesti ühiskonda integreerumise küsimused. 10.02.1998.a kiitis Vabariigi Valitsus heaks minister Andra Veidemanni juhtimisel asjatundjate komisjoni poolt koostatud strateegiadokumendi "Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda eelnõu". Dokumenti arutati Riigikogus ja võeti Riigikogu poolt 10.06.1998.a muudatustega vastu. 28.12.99 toimunud Vabariigi Valitsuse istungil kiideti põhimõtteliselt heaks riikliku programmi “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007” eelnõu, mille töötas välja asjatundjate komisjon minister Katrin Saksa juhtimisel 1999.aastal. Riiklik programm on detailne integratsioonialane tegevuskava aastateks 2000-2007 nii valitsusasutustele kui teistele osapooltele. Riikliku programmi eesmärgiks on soodustada ühiskonna sotsiaalset ühtlustumist, pakkudes sealjuures etnilistele vähemustele võimalusi oma keele ja kultuuri säilitamiseks. Riiklik programm käsitleb integratsiooni, lähtudes ühiskonnagruppide hoiakutest ning valdkonna poliitilistest, kultuurilistest, hariduslikest, meedia- ning majandus- ja regionaalpoliitika aspektidest.

Haridusministeeriumil on oluline roll etnilistesse vähemustesse kuuluvate laste hariduse korraldamisel. Eesti haridussüsteemi aluseks olev haridusseadus, mis sätestab hariduse lähteprintsiibina üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamise. Vabariigi Valitsuse kinnitatud Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava väärtustab nii eesti rahvusteadvuse, kultuuri ja traditsioonid, Eesti riigi kui ka Eestis elavate teiste rahvuste identiteedipüüdlused ja omakultuuri viljelemise. Samuti sätestab riiklik õppekava kõikide võrdsed võimalused hariduse omandamiseks, õppekorralduses ja õppesisu valikul arvestatakse rahvuslikke, piirkondlikke, vanuselisi, soolisi ja individuaalseid iseärasusi.

Vene õppekeelega koolides on Eesti Vabariigi haridusseaduse vastuvõtmise järel (1992) toimunud olulisi muutusi: rakendatakse Eesti programme/ainekavasid, enam kui pooled kasutatavatest õpikutest on välja antud Eestis, gümnaasiumiaste on pikenenud kahelt aastalt kolmele, eesti keele õpe on sisse viidud kõigisse koolidesse. 1998. aasta sügisest alustati vene õppekeelega koolide 1., 4., 7. ja 10. klassides üleminekut riiklikule õppekavale. Eesti keele õppe tõhustamine võimaldab gümnaasiumiklassides üle minna eesti õppekeelele enamikus õppeainetes. Venekeelse õppe suundus ja maht fikseeritakse kooli õppekavas.

Õpilaste osakaalust
1992/93. õppeaastast on vene õppekeelega koolides õppivate õpilaste osakaal aasta aastalt langenud. See on seotud venekeelsete laste arvu vähenemisega (algul väljaränne, viimastel aastatel – madal sündimus), ukraina, valgevene jm rahvuskeelte tähtsustumisega, mistõttu vene keele roll nõrgeneb ka koduse keelena. Nii oli 1999. aasta sügisel vene õppekeelega koolides esimesse klassi astujaid pisut üle 20% esimesse klassi astunute üldarvust (1990. aasta sügisel 40,6%). Kõigi klasside arvestuses kujunes suhtearvuks 28% (1990. aasta sügisel 36,8%).

Emakeele õppest
Riikliku õppekavaga sätestatakse emakeelse õppe maht, kui emakeel on õppekeel. Kui emakeel ei ole õppekeel, siis õpitakse seda valikaineina, ringitöös või pühapäevakoolis. Vene õppekeelega kooli vene keele õppe ja eesti õppekeelega kooli eesti keele õppe maht on riiklikus õppekavas sama. Erinevused võidakse sisse tuua kooli õppekavas.

Eesti keele kui teise keele õppest
Eesti keele tunde oli varem põhikooliklassides (1.-9. kl) nädala kohta 14 (9 õppeaasta kohta kokku seega 490 tundi), 1996/97. õppeaastal – 27,5 (9 õppeaasta kohta kokku seega 962,5 tundi). Riiklik õppekava jätab koolile otsustusõiguse eesti keele õppeks põhikoolis kasutada 30 – 40 tundi nädala kohta (9 õppeaasta kohta saab kasutada  seega 1050 – 1400 tundi).
Vene õppekeelega koolide algklassides on levinumad eesti keeles õpetatavad ained kehaline kasvatus, muusika- ja kunstiõpetus, kodulugu, põhikooli jooksul laieneb see Eesti ainestikku käsitlevale osale geograafias, ajaloos, kirjanduses. Üksikutes koolides õpetatakse eesti keeles näiteks matemaatikat, majandust, kultuurilugu. Eestikeelse õpetuse laiendamine, selleks õpetajate koolitamine on riigipoolse initsiatiivina esitatud arenduskavas ja riigikeele õpetaja staatuses. Oma praeguses seisus on eestikeelne aineõpetus kujunenud koolide ja õpetajate endi algatusest.
Vabariigi Valitsuse 11. juuni 1997.a. korraldusega nr 464-k "Valitsuse tegevuse põhieesmärkide kinnitamine 1997.a. ja 1998. aastaks" seati sisse riigikeeleõpetaja staatus. Staatuse kehtestamisega tõhustatakse eesti keele kui teise keele õppe tulemuslikkust. Kvalifitseeritud pedagooge, kes on valmis oma tegevust vene õppekeelega koolides laiendama, rakendatakse teiste õpetajate ja koolijuhtide nõustajate ja juhendajatena, nad korraldavad oma pädevuse piires täiendkoolitust.

Õpetajad
Kõrgharidusega õpetajaid on vene õppekeelega koolis tunduvalt rohkem kui eesti õppekeelega koolis, aga erialase pedagoogilise ettevalmistusega õpetajate arv on tunduvalt väiksem. Kõige vähem on pädevaid õpetajaid õpetamas tööõpetust, muusikat, eesti keelt ja kunsti. Vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku ametijärguni on jõudnud 8,9% õpetajatest. Kõrgemate ametijärkude õpetajaist moodustavad suure osa matemaatika- ja emakeeleõpetajad.
Eesti kõrgkoolides õppinute osakaal on vähene. Õpetajad tunnevad ebapiisavalt Eesti ainestikku ja koolitraditsioone. Õpetajate eesti keele oskus on üldiselt ebapiisav olmeliseks ja ainealaseks suhtlemiseks, osalemine eestikeelses ainealases  koolituses seetõttu vähemõttekas ja tugi ning eeskuju õpilastele minimaalne. Ka koolijuhtide ja õpetajate keeletase ei vasta nõuetele, milleks on vastavalt kehtestatud kõrgtase ja kesktase. Piirkonniti ja kooliti esineb õpetajate ja koolijuhtide vastuseisu eestikeelsus ja -meelsusnõudeile.

Eesti keele kui teise keele õpetajad
Viimastel aastatel on eesti keele õpetajate arv oluliselt suurenenud. Keeleinspektsiooni ja Haridusministeeriumi ettekirjutuste kohaselt on vabastatud kohti kvalifitseeritud õpetajate jaoks, suunatud õpetajaid keele- ja pedagoogikakursustele. Lähtudes tunnijaotuslikest ainemahtudest ja klassikomplektide arvust on õpetajate defitsiit siiski suur. Eesti keele õpetajaist on kolmandik õppinud vene filoloogiks, viiendik eesti filoloogiks. Küllalt paljudel on algklassiõpetajakoolitus või mingi muu aine õpetaja koolitus. 14,7% eesti keele õpetajaist on kõrghariduse omandanud väljaspool Eestit. Ülekaalus on eakamad õpetajad: 40-aastaseid ja vanemaid õpetajaid on pool õpetajaskonnast. Oluliselt on suurenenud ümberõppes osalevate õpetajate arv.

Õppekirjandus
Vene õppekeelega koolide 1.-4. klassides järgitakse juba 1994. aastast riiklikus õppekavas esitatud ainekavasid, sest vastava õppekirjanduse koostamist alustati 1991. aastal. Suur osa õpikuist on tõlkeõpikud, mugandatud õpikud. Eesti keel teise keelena on Eesti õpikutega kaetud kõigis klassides. Eraldi eestikeelsed õpikud on koduloos. Koostajad on silmas pidanud vene õppekeelega kooli, aga kasutajaid on ka eesti õppekeelega koolis. Tähtsustub meedia osa õppematerjalide valikus.

Vene kodukeelega laps eesti õppekeelega koolis
Eesti õppekeelega koolis on klasse ja üksikuid õpilasi, kelle kodune keel pole eesti keel. See tähendab uute õppematerjalide vajadust ning õpetaja eriettevalmistust, õppimisaja pikendamise või abiõppe vajadust.
i rahvusteadvuse, kultuuri ja traditsioonid, Eesti riigi kui ka Eestis elavate teiste rahvuste identiteedipüüdlused ja omakultuuri viljelemise. Samuti sätestab riiklik õppekava kõikide võrdsed võimalused hariduse omandamiseks, õppekorralduses ja õppesisu valikul arvestatakse rahvuslikke, piirkondlikke, vanuselisi, soolisi ja individuaalseid iseärasusi.

Rahvusvähemuste ja etniliste vähemuste üldhariduskoolide tegevuse põhimõtted
Vastava üldhariduskooli omanikuks võib olla vallavalitsus, linnavalitsus, eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik. Eraüldhariduskooli omaniku kinnitatud õppekava peab vastama põhi- ja üldkeskhariduse riiklikule õppekavale (või lihtsustatud või toimetuleku õppekavale). Õppekeele määrab kooli omanik, kuid põhikoolis on eesti keele õpe kohustuslik riikliku õppekavaga määratud mahus, et lõpetaja võiks järgmisel haridustasemel jätkata õpinguid eesti keeles.
Algkooli, põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuste pedagoogide palgad ja õppevahendite soetamise kulud kaetakse riigieelarvest riiklikele õppekavadele vastavate õppekavade ulatuses sama liiki riigi- või munitsipaalkoolidele kehtestatud korras. Erakool võib saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohalikust eelarvest.

Etnilistesse vähemustesse kuuluvate isikute kultuurilist identiteeti toetab Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi eelarvest jagatakse rahvuskultuuriseltsidele toetusi nende esitatud projektide alusel. 1996.a. oli toetuste kogumaht 950 000 krooni, 1997.a. 1,2 mln krooni, 1998.a. 2 mln krooni, 1999.a. 2 mln krooni ja 2000.a. 1,5 mln krooni.
Rahvuskultuuriseltside tegevust on toetanud Eesti riik ka Integratsiooni Sihtasutuse kaudu ning välisdoonorid kas vahetult rahvuskultuuriseltsidele või Põhjamaade/ÜRO Arenguprogrammi projekti “Toetus riiklikule programmile” kaudu. Lisaks sellele Haridusministeerium ja mitmed kohalikud omavalitsused toetavad rahvuskultuuriseltside ja nende pühapäevakoolide tegevust.

Rahvuskultuuriseltside tegevus
1999.a. tegutseb Eestis üle 120 rahvuskultuuriseltsi. Rahvuskultuuriseltsid on enamikus koondunud 4 rahvuskultuuriseltside liitu ja ühendusse, so. Rahvusvaheline Rahvuskultuuride Ühenduste Liit “Lüüra” (31 seltsi), Eestimaa Rahvuste Ühendus (20 seltsi), Slaavi Haridus- ja Heategevusühingute Liit Eestis (42 seltsi ja 33 kollektiivi) ning Ida-Virumaal tegutsevate rahvuskultuuriseltside katusorganisatsioon Ida-Virumaa Rahvuskultuuriseltside Ümarlaud (18 seltsi). Väljaspool nimetatud ühendusi ja liite tegutsevad veel u. 10 rahvuskultuuriseltsi.

Massimeedia ja avalikkuse teavitamine

Ringhäälinguseadus
Massimeediat reguleerivatest õigusaktidest sätestab ringhäälinguseadus nõuded avalik-õiguslike meediakanalite saadetele, mille kohaselt Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni saated ja programmid peavad erinevate rahvastikurühmade moraalseid, poliitilisi ja usulisi veendumusi arvestades mõjutama kõiki austama inimväärikust ja järgima seadusi.

Avalikkuse teavitamine
Avatud Eesti Fondi ja Integratsiooni Sihtasutuse kaudu on rahastatud mitmeid rahvustevahelist teineteisemõistmist soodustavaid kampaaniaid. 1999.a. mais viis reklaamibüroo IO läbi ajakirjanduses ja raadios sotsiaalreklaami kampaania "Palju toredaid inimesi", mille eesmärgiks oli tutvustada Eestis elavaid erinevatesse rahvustesse kuuluvaid inimesi avalikkusele. Nimetatud sotsiaalreklaami jätkatakse samuti 2000.a. veebruaris. Lisaks sellele on toodetud rida saatesarju TV kanalites, sh. Kanal 2-s saade "Subboteja", ETV venekeelsete saadete toimetuse saated jt. Avalik-õiguslik raadiojaam Raadio 4 on asutatud eesmärgiga abistada Eestis elavaid etnilisi vähemusi integreerumisel ühiskonda, teavitades neid Eesti kultuurist, poliitkast, muusikast, kirjandusest jne.

Riiklik programm "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007" (Integratsioon....) seab pearõhu noortele ja püstitab eesmärkidena

Keelelis-kommunikatiivne integratsiooni vallas

• haridus - Eesti haridussüsteem kujuneb keskseks integratsioonivaldkonnaks. Õpetajad on ette valmistatud tööks mitmekeelse ja -kultuurilise õpilaskonnaga;
• eesti keele oskus - mitte-eestlaste eesti keele oskus paraneb märgatavalt ning eesti keel muutub valdavaks suhtlemise keeleks ühiskonnas. Muukeelse põhikooli lõpetajatel ei ole vaja peale koolieksamite sooritada lisaeksameid, et taotleda Eesti  kodakondsust;
• hoiakute muutmine - suhtumine "mitte-eestlased kui probleem" asendub hoiakuga "mitte-eestlased kui arengupotentsiaal ja osalejad Eesti edendamisel"

Projekt "Toetus riiklikule programmile mitte-eestlaste integreerumiseks Eesti ühiskonda" käivitati 27. augustil 1998.aastal Põhjamaade (s.o. Rootsi, Taani, Norra, Soome), ÜRO Arenguprogrammi ja Eesti Vabariigi Valitsuse vahelise lepingu sõlmimisega. Projekt jaguneb kaheksaks komponendiks, millest üks on noorsootöö. Tegevuse üheks eesmärgiks on arendada muukeelsete noorte eesti keele oskust ning teadmisi eesti kultuurist ja tavadest. 1999. aasta suvel kuulutati välja konkurss “Koostöö eri rahvusest noorte vahel” ürituste toetamiseks, milles osaleksid koos eri rahvusest alaliselt Eesti Vabariigis elavad noored. Konkursile laekunud 50 projektitaotlusest valis hindamiskomisjon välja 17. Projektide tegevus jääb ajavahemikku september 1999 kuni jaanuar 2000.

Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse poolt 1998 ja 1999. aastal rahastatud projektid, mis on seotud lastega- kokku 1,2 miljoni krooni eest:
1) Keeleõppelaager vene rahvusest õpilastele  - korraldaja Rahvusvaheline Rahvuskultuuride Ühenduste Liit “Lüüra”
2) Vene koolide õpilaste keeleõpe Karepal – korraldaja Maardu Linnavalitsus
3) Paldiski Vene Gümnaasiumi õpilaste õppe- ja olmetingimuste parandamine ning kooli raamatukogu juurde avaliku lugemissaali rajamine” – korraldaja Paldiski Vene Gümnaasium
4) Noorte Strateegia – korraldaja Skaudiklubi Tshaika
5) Eesti keel ja Eesti meel vene kooli – korraldaja Taru Annelinna Gümnaasium
6) Narva lapsed Eesti tugiperedes – korraldaja Peipsi Järve Projekt
7) Ettevalmistuse riigikeele õpetamiseks 6-aastastele lastele – korraldaja Kallaste Keskkool
8) Eesti keele, kultuuriajaloo ja kodukandi ajaloo õpetamine muukeelsetele lastele – korraldaja MTÜ Arenduskoda
9) Kutsesuunitlus vana õppekeelega üldhariduskoolides – korraldaja “Ellervo”
10) Mitte-eestlaste integratsiooni ja keelekursus narva Kreenholmi kooli õpilastele ja haridustöötajatele – korraldaja Tapa Gümnaasium
11) Eesti ja vene koolilaste koosviibimine talvekoolivaheajal Uuskülas – korraldaja OÜ Baltic Kurort
12) Muulaste integratsiooni toetamine avatud ja stabiilsesse eesti ühiskonda eestikeelse gümnaasiumi baasil – korraldaja Tallinna Laagna Gümnaasium
13) Kuidas kasutada uut õppekirjandust hariduslike erivajadustega laste koolis – korraldaja Tartu Puiestee Kool
14) Narva-Tartu õpilasvahetus – korraldaja Narva Linna Haridusosakond
15) Laste murdelaulu- ja luule päevad – korraldaja Tallinna Lastekaitse Ühing
16) Eesti muinasjutud vene lastele – korraldaja MTÜ Stuudioteater “Ilmarine”
17) Abiks lastekodulapsele – korraldaja MTÜ Intellekt
18) Noortefoorum “Vähemusrahvuste integreerumine Eestis” – korraldaja sihtasutus Junior Achievement Arengufond
19) Kakskeelses koolis nukuteatri asutamine – korraldaja Sinimäe Põhikool
20) Eesti- ja venekeelse lastelehe levitamine lastekodudes, turvakodudes ja erikoolides – korraldaja MTÜ Murelaste ja probleemsete noorukite toetajate ühing OMOS
Allikas: Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse kodulehekülg
 

Ainsaar, M. (2000) Sündimus ja lastega perede olukord, lisa Laste ja perepoliitika aluste juurde, http://www.riik.ee/valitsus/pere/index.html, 5.05.2000.
Ainsaar, M., Kõre, J., Hendrikson, M. (1996) Habitat. In: Järve, P., Toomel, K. and Viik, L. (toim). Eesti inimarengu aruanne 1996, lk. 51-68.
Eesti Elamumajanduse  arengukava (1999) Majandusministeerium. http://www.mineco.ee/est/emarengukavaokt99.pdf
Eesti majanduse arengukava aastateks  1999-2003
 Põlluste, K. (toim) (1998) Eesti rahva tervis, Tartu
Eesti statitistika aastaraamat 1999 (1999) Statistikaamet
Korp, E; Enn Ü,; Leppiman, A. (1999). Lapsed, kes kõnnivad omapäi … Võimalusi tööks vanemliku hoolitsuseta lastega. Tallinn.
Korp, E. (1998 g). Avatud Eesti Fond läheb tänavale. Sotsiaaltöö nr.6, 1999. Tallinn 14 – 15.
Kreitzber, M., Valtin, A., Tiit, E-M, Kukk, A., Uudelt, A. (1999) Leibkonna sissetulek ja kulutused 1998.aastal, ESA.
Leinsalu, M., Grintšak M., Noorkõiv, R. (1999) Eesti Terviseuuring. Tabelid, EKMI, Tallinn.
Kutsar, D., Käärik, E., Tiit, E.-M, Trumm, A. (2000) Entering the new millennium - with poverty?, In: Vetik, R. (ed) Estonian Human Development Report 1999.
Kõre, J. (1999) Laste- ja perepoliitika valitsuskomisjon, 13.sept.1999.
Liiv, A. (2000) Kas Eesti noored enam ilma uimastiteta ei saa? Riigikogu Toimetised 2, lk 50-65.
Lipand, A. (2000) Suitsetajate uus põlvkond kasvab koolis, Eesti Päevaleht, 19.sept. 2000
Narusk, A. (1999) Töö iseloom ja stress. Narusk, A. (toim) Argielu Eestis 1990ndatel, lk.27.-28.
Nurmela, E. (2000) Minors in the sex trade - situation in Estonia, STOP2 project, Network between the authorities of Russia, Estonia, the Nordic countries and Germany.
Rahvastik I, Demograafilised üldandmed 1998 (1999) Statistikaamet.
Sillaste, J., Purga, Ü. (1995) Elutingimused Eestis 1994. aasta lõpul, III vihik: Leibkondada majanduslik olukord, ESA, Eesti Sotsiaalmajandusliku Analüüsi Instituut, Hansar.
Sotsiaalministeeriumi  valitsemisala majandustulemused 1999.a. kevadel
Suurorg, L. (1999) Mittenakkuslike haiguste riskitegurite esinemine kooliõpilastel 1997/1998 õppeaastal”, riikliku programmi Laste ja noorukite  riiklik terviseprogramm aastani 2005.a. Aruanne, Tallinn.
 Tervisedendus Eestis 97/98 (1998),  Sotsiaalministeerium
Tiit, E. (1999) Elamud ja eluruumid Eestis aastail 1994–1999. Põhilised statistilised näitajad, Ettekanne laste-ja perepoliitika valitsuskomisjoni koosolekul 13.sept 1999.
Tiit,E., Käärik, E. (1999) Leibkondade vaesuse taseme määramiset tänapäeva Eestis, Rahvastiku ministri büroo.
Vaesuse leevendamine Eestis. Taust ja sihiseaded (1999) Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium, ÜRO Arenguprogramm Eestis. Tartu.
Üleriigiline noorte ja täiskasvanute uuring. Estonia youth smoking prevention survey. Saar Poll.

Vaata ka
Lapsed Eestis (2000)
Valdmaa, S. Lapsed ja laste õigused

ALGUSESSE