Kiidetud heaks Vabariigi Valitsuse
poolt 14.03.2000.a.
RIIKLIK PROGRAMM
"Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007"
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS
Vajadus riikliku programmi järele
Riikliku programmi "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007" elluviimise vajadus on määratletud 10.06.1998.a Riigikogu vastuvõetud Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda dokumendis:
Muutunud sise- ja välisolukord eeldab Eesti integratsioonipoliitikalt järgmist sammu. See samm peab lähtuma rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadest ja Eesti põhiseaduslikest põhimõtetest, meie tänastest riiklikest ja ühiskonna huvidest, sihist tagada ühiskonna kiire moderniseerumine Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis, säilitades seejuures nii sisestabiilsuse kui ka orientatsiooni eesti kultuuri kaitsele ja edasiarendamisele.
Riikliku programmi väljatöötamisel osalejad
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 02.03.1999.a vastu võetud dokumendile "Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda: Vabariigi Valitsuse tegevuskava" toimus 1999. aastal Eesti ühiskonnas aset leidvat integratsiooni käsitleva riikliku programmi väljatöötamine aastateks 2000-2007.
Riikliku programmi väljatöötamise eest vastutav institutsioon oli vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevuskavale Integratsiooni Sihtasutus (asutatud Vabariigi Valitsuse poolt 31.03.1998.a). Integratsiooni Sihtasutusele antud ülesande paremaks täitmiseks reorganiseeriti senine Demograafia ja etniliste vähemuste Eesti ühiskonda integreerumise küsimustega tegeleva asjatundjate komisjon 1999.a juunis ümber Etniliste vähemuste Eesti ühiskonda integreerumise küsimustega tegelevaks asjatundjate komisjoniks, mille uue koosseisu ja nimetuse kinnitas Vabariigi Valitsus 08.07.1999.a. Riikliku programmi tööversioone ette valmistanud ja läbi vaadanud asjatundjate komisjoni koosseisu kuulusid minister Katrin Saks (komisjoni esimees), minister Tõnis Lukas, Riigikogu liikmed Marju Lauristin, Vladimir Velman, Mart Meri, Mihhail Stalnuhhin, Kristiina Ojuland, Sergei Ivanov ja Peeter Olesk, Ida-Viru maavanem Rein Aidma, Andra Veidemann, Gea Rennel, Jelena Jedomskihh, Jana Krimpe, Marje Pavelson, Rein Taagepera, Pavel Ivanov, Raivo Vetik, Hagi S�ein, Mart Rannut, Mati Heidmets, Sergei Ts�ernov ja Kaja Kuivjõgi. Komisjoni juures tegutses töögrupp koosseisus Mart Rannut, Tanel Mätlik, Kai Võlli ja Estel Aare. Töögrupp kogus riikliku programmi tööversioonide jaoks informatsiooni ja ettepanekuid ministeeriumitelt ning nende allasutustelt, maavalitsustelt ning teistelt asutustelt ja organisatsioonidelt. Komisjoni töökoosolekutel osalesid külalistena Rahvusvahelise Rahvuskultuuride ühenduste Liidu "Lüüra", Eestimaa Rahvuste ühenduse ja Integratsiooni Sihtasutuse esindajad. Riikliku programmi tööversioonide kohta esitasid asjatundjate komisjonile ettepanekud Presidendi ümarlaud, Rahvusvaheline Rahvuskultuuride ühenduste Liit "Lüüra", Eestimaa Rahvuste ühendus, Ida-Viru Rahvuskultuuriseltside ümarlaud, mitmed valitsusvälised ja rahvusvahelised organisatsioonid jt.
Riikliku programmi eesmärgid
Riiklikus programmis käsitletakse Eestit kui ühiskonda, kus inimesi siduvatele ühisjoontele lisaks on olemas ka keeleline ja kultuuriline mitmekesisus. Seetõttu saab kõnelda integratsiooni toimumisest Eesti ühiskonna sees, kus stabiilsuse ja sidususe allikaks on kõigile ühiskonna liikmetele nii ühise kui ka erineva tunnustamine.
Teisisõnu, integratsioon Eesti ühiskonnas tähendab ühelt poolt ühiskonna ühtlustumist - kõiki ühiskonna liikmeid ühendava tekitamist ja edendamist - ning teiselt poolt etniliste erinevuste säilitamise võimaldamist - võimaluste pakkumist etnilistele vähemustele säilitada oma kultuurilist ja etnilist eripära. Oluline on seejuures, et integratsioon on selgelt kahepoolne protsess - ühiskonna ühtlustumisest võtavad võrdselt osa nii eestlased kui mitte-eestlased.
Riikliku programmi kaudu toetatava integratsiooniprotsessi väljundiks on Eesti mudel mitmekultuurilisest ühiskonnast, mida iseloomustavad kultuurilise pluralismi, tugeva ühisosa ning eesti kultuuriruumi säilitamise ja arendamise põhimõtted.
ühiskonna liikmeid siduv ühisosa koosneb üldistest humanistlikest ja demokraatlikest väärtustest, ühisest teabeväljast ja eestikeelsest keskkonnast, ühistest riiklikest institutsioonidest ning ühistest väärtustest, mis põhinevad Eesti ajaloo tundmisel ja Eesti Vabariigi kodanikuks olemise ning Eesti ühiskonna multikultuurilisuse teadvustamisel.
Etniliste vähemuste keeled, etnilised traditsioonid, religioossed uskumused, perekondlikud traditsioonid ja isiklikud elustiilid ei pea olema ühised kõigile ühiskonna liikmetele, sest kuuluvad iga indiviidi erahuvide valdkonda, kus on olemas võimalused nende edendamiseks.
Riikliku programmiga toetatavat protsessi ühiskonnas kirjeldatakse täpsemalt järgmiste põhivaldkondade ja -eesmärkide kaudu nende ühtsuses ja vastastikuses koostoimes:
Keelelis-kommunikatiivne integratsioon, st. ühise teabevälja ja eestikeelse keskkonna taastootmine kultuurilise mitmekesisuse ja vastastikuse tolerantsuse tingimustes;
Õiguslik-poliitiline integratsioon, st. Eesti riigile lojaalse elanikkonna kujunemine ja Eesti kodakondsuseta inimeste arvu vähenemine;
Sotsiaal-majanduslik integratsioon, st. senisest suurema konkurentsivõime ja sotsiaalse mobiilsuse saavutamine ühiskonnas sõltumata etnilisest või keelelisest tunnusest.
Riikliku programmi pearõhk on keelelis-kommunikatiivse integratsiooni soodustamisel ühiskonnas, kuid samas peetakse integratsiooni edukaks toimumiseks oluliseks ka õiguslik-poliitiliste ja sotsiaal-majanduslike eesmärkide saavutamist. Ehkki riiklik programm otseselt ei tegele seadusandluse alase tegevusega, on väga oluline, et Eesti Vabariigis vastu võetud õigus- ja normatiivaktid soodustavad riikliku programmi põhieesmärkide saavutamist - et riikliku programmi toetusel toimuva multikultuurse ühiskonna arenguga areneb vastav seadusandlus. ühtlasi on tähtis siduda riikliku programmi tegevused teiste sarnaste sotsiaal-majanduslike ja regionaalsete arengukavadega.
Alamprogrammid ja -eesmärgid
Lähtudes ülaltoodust on riiklikus programmis määratletud 4 alamprogrammi, millele vastavad järgmised alameesmärgid:
Alamprogramm "Haridus" - vastavalt alameesmärkidele A "Põhikooli lõpetanu on ühiskonnapädev ja valdab eesti keelt kesktasemel" ja B "Keskhariduse omandanud noored valdavad olme- ja tööalaseks suhtluseks vajalikul määral keelt, suudavad õppida eesti keeles"
Alamprogramm "Etniliste vähemuste haridus ja kultuur" - vastavalt alameesmärgile "Etnilistel vähemustel on võimalused emakeelse hariduse saamiseks ja oma kultuuri säilitamiseks"
Alamprogramm "Täiskasvanute eesti keele õpe" - vastavalt alameesmärgile "Täiskasvanud mitte-eestlastele on loodud võimalused eesti keele oskuse parandamiseks ja sotsiokultuurilise pädevuse tõstmiseks"
Alamprogramm "Ühiskonnapädevus" - vastavalt eesmärgile "Eesti elanikkond on ühiskonnapädev", mis jaguneb alameesmärkideks A "Eesti elanikud osalevad aktiivselt kodanikuühiskonna arendamisel sõltumata nende rahvusest ja emakeelest", B "Eestlaste ja mitte-eestlaste hoiakud on riikliku programmi põhieesmärkide saavutamist soodustavad" ja C "Tõsiste sotsiaalsete erivajadustega elanikkonna gruppide olukorra paranemine".
Riikliku programmi elluviimine toimub valitsusasutuste, maavalitsuste, kohalike omavalitsuste, teadusasutuste ja ülikoolide ning valitsusväliste organisatsioonide vahelises tihedas koostöös. Riikliku programmi rahastatakse nii riigieelarveliste vahenditega kui ka välisabiga.
Lisaks sellele on kavas riikliku programmi ressursside ja muude vahendite, sealhulgas kohalike omavalitsuste poolt eraldatu kooskõlastatud kasutamine.
2. TAUST
Seadusandlik taust
Õigus- ja normatiivaktide toetav roll alamprogrammides
Üldine eesmärk kõikide alamprogrammide juures - Eesti Vabariigis vastu võetud õigus- ja normatiivaktid soodustavad riikliku programmi põhieesmärkide saavutamist
On väga oluline, et Eesti Vabariigis vastu võetud õigus- ja normatiivaktid soodustavad riikliku programmi põhieesmärkide saavutamist - et multikultuurse ühiskonna arenguga areneb vastav seadusandlus.
Oma iseloomult on õigus- ja normatiivaktide alane arendustegevus nelja alameesmärki toetav ning sellealased tegevused tulenevad alamprogrammide vajadustest ja tulemustest.
Rahvusvahelised lepingud ja muud õigusaktid, millega Eesti Vabariik on ühinenud
Eesti Vabariik on lepinguosaline järgmistes põhilistes Euroopa Nõukogu rahvusvahelistes inimõigusalastes lepingutes1 :
Eesti Vabariik on ühinenud järgmiste ÜRO inimõiguslepingutega2 :
Riikliku programmi eesmärkidega seotud olulisemad Eesti Vabariigi õigusaktid
Eesti Vabariigi põhiseadus
Eesti Vabariigi põhiseadus määrab kindlaks põhimõtte tagada eesti rahvuse ja kultuuri kestmine läbi aegade, kaitstes samal ajal kõigi Eesti elanike inimõigusi ja vabadusi, sõltumata nende rahvusest, usutunnistusest, keelest või kodakondsusest.
Kodakondsuse seadus
Seadus määratleb Eesti kodaniku mõiste (1.peatükk), Eesti kodakondsuse omandamise ja saamise tingimused (2.peatükk), alaealisena Eesti kodakondsuse saamise tingimused (3.peatükk), Eesti kodakondsuse taastamise tingimused (4.peatükk), Eesti kodakondsuse saamise ja taastamise korra (5.peatükk) ning Eesti kodakondsuse kaotamise tingimused ja korra (6.peatükk) ning muud tingimused (7.peatükk).
Välismaalaste seadus
Seadus määratleb välismaalase mõiste(1.peatükk), sisserände piirarvu (2.peatükk), passinõuded (3.peatükk), viisa, elamis- ning tööloaga seonduva (4.peatükk), asjaoludest teada andmise ning õigusliku vastutuse (5.peatükk) ning muud tingimused (6.peatükk).
Keeleseadus
Seadus määrab kindlaks eesti keele staatuse riigikeelena (1.peatükk), võõrkeelte kasutamise riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes (2.peatükk), vähemusrahvuse keele kasutamise vähemusrahvuste kultuuriomavalitsustes (3.peatükk), keelte kasutamise muudes valdkondades (4.peatükk), nimede, nimetuste ja teabega seonduva (5.peatükk) ning muud tingimused (6.peatükk).
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus
Seadus määrab kindlaks vähemusrahvuse ja vähemusrahvuse kultuuriautonoomia mõisted, vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigused ning kultuuriomavalitsuse põhieesmärgid (1.peatükk), määratleb vähemusrahvuste rahvusnimekirjad (2.peatükk), vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse juhtorganid ja nende moodustamise korra (3.peatükk), kultuuriomavalitsusasutused ja nende tegevuse finantseerimise alused (4.peatükk), vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusasutuste tegevuse lõpetamise korra (5.peatükk).
Riikliku programmi väljatöötamine on jätkuks Eesti riigi senisele tegevusele integratsiooniprobleemide lahendamisel:
Vabariigi Valitsuse ja valitsusasutuste programmiliste sammude kõrval on oluline osa teistel osapooltel, sh Ida-Viru Maavalitsusel, ÜRO Arenguprogrammil, erinevatel valitsusvälistel organisatsioonidel ja kõrgkoolidel.
Varasemad kontseptuaalsed ja strateegilised dokumendid
ÜRO Arenguprogrammi eestvõttel 1997. aastal koostatud dokument Muulaste integratsioon Eesti ühiskonda: sihiseadeid on olnud aluseks nii Vabariigi Valitsuse poolt 1998-1999.a vastu võetud integratsioonialastele dokumentidele kui ka käesolevale programmile. Muulaste integratsioon Eesti ühiskonda: sihiseadeid käsitles integratsiooni, lähtudes ühiskonnagruppide hoiakutest ning valdkonna poliitilistest, kultuurilistest, hariduslikest, meedia- ning majandus- ja regionaalpoliitika aspektidest - samadest teemadest, mis on laiemalt või kitsamalt hõlmatud käesoleva programmiga.
10.06.1998.a Riigikogu vastu võetud dokument Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda oli loogiliseks jätkuks dokumendile Muulaste integratsioon Eesti ühiskonda: sihiseadeid ning tõi kontsentreeritult välja edaspidise riikliku integratsioonipoliitika peamised rõhuasetused ja eesmärgid. Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda on aluseks ka käesolevale riiklikule programmile, mis paljus keskendub muukeelse hariduse valdkonnas tehtavatele muudatustele, pöörates palju tähelepanu laste ja noorte sihtrühmale. Integratsiooniprotsessi teiseks oluliseks ülesandeks on mitte-eestlaste etnilise identiteedi säilitamise võimaldamine; seetõttu pöörab riiklik programm eraldi tähelepanu ka mitte-eestlaste emakeelse hariduse saamise ja kultuuri säilitamise võimalustele.
02.03.1999.a võttis Vabariigi Valitsus vastu tegevuskava Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda, mis määratles riikliku programmi koostamise ajakava koos vastutavate institutsioonidega. Samas määratleti tegevuskavas esmakordselt riiklikul tasemel ka integratsiooni tulemusena tekkiva Eesti mitmekultuurilise ühiskonna olemus.
Lähtudes nimetatud kontseptuaalsetest dokumentidest ja strateegilistest kavadest on koostatud riikliku programmi põhi- ja alameesmärgid. Sihiks on olnud selgete ja mõõdetavate tulemustega ülesannete püstitamine.
Riikliku programmiga seotud arengukavad ja strateegiad
Samaaegselt riikliku programmi koostamisega koostatakse mitmeid sotsiaalmajanduslikke ja regionaalseid arengukavu ja strateegiaid, mis hõlmavad sihtgruppidena ka mitte-eestlasi, sealhulgas Ida-Viru regioonis. Vältimaks tegevuste võimalikku dubleerimist, on riiklik programm keskendunud eeskätt hariduse-, kultuuri-, meedia- ja seadusandluse valdkonna meetmetele.
Samas on nimetatud valdkonnad väga tihedalt seotud sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisega Eesti eri regioonides. Seega toimub riikliku programmi elluviimine kooskõlas teiste sotsiaalmajanduslike ja regionaalsete arengukavade ja strateegiatega.
Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis 1999.a koostatud Riiklik arengukava käsitleb muu hulgas esmase kutsehariduse ja kutsekõrghariduse edendamist, täiend- ja ümberõppe võimaluste avardamist ja kvaliteedi parandamist, riskigruppidesse kuuluvatele isikutele tööturule ja haridusele juurdepääsu tagamist, meestele ja naistele võrdsete võimaluste loomist tööturul, tööhõive ja koolituse tugisüsteemide tõhustamist. Riiklik arengukava on aluseks üksikasjalikumate avaliku sektori, Euroopa Liidu, Eesti riigi, erasektori jt rahaliste vahenditega teostatavate tegevuskavade teostamisel.
03.11.1998.a Vabariigi Valitsuse kinnitatud Ida-Viru regionaalse arengukava põhijooned aastateks 1998-2003 näeb ette Ida-Virumaa kujundamise mitmekultuuriliseks, mitmekesise majandusliku ja sotsiaalse struktuuriga regiooniks, mis on tuntud ja edukas Eestis ja Euroopas . Arengukava keskendub kolmele uusi struktuure kujundavale ja keskkonda oluliselt muutvale valdkonnale: transport ja transiit, haridus, turism ja puhkemajandus.
Ida-Virumaa sotsiaalplaan (koostatud 1999.a) lähtub maakonnas probleemseks kujunenud tööhõive probleemistikust. Tööpuudus tingib ka paljude teiste sotsiaalprobleemide teravnemise (kuritegevus, alkoholism, narkomaania, kodutus jms). Seetõttu on sotsiaalplaan koostatud esmase tegevusjuhisena edasiste konkreetsete tegevuste planeerimiseks ja läbiviimiseks maakonnas nii tööturu- kui ka regionaal- ja majanduspoliitika alal.
16.11.1999.a Vabariigi Valitsuse vastu võetud Eesti regionaalarengu strateegia määrab kindlaks riigi regionaalpoliitika alused ja harupoliitikate piirkondliku mõju suunamise lähtekohad Euroopa Liiduga liitumise eelsel perioodil. Regionaalarengu strateegias on seatud eesmärk saavutada kõigis piirkondades elanike stabiilselt kõrge elukvaliteet (turvalised ja head elutingimused, sissetulekud, eneseteostuse võimalused), mis tähendab riigi regionaalarengu tasakaalustamist kohalike arengueelduste tugevdamise ja nende maksimaalse ärakasutamise teel ning aitab sellega kaasa riigi üldisele makromajanduslikule ja sotsiaalsele arengule. Mitmed strateegias ette nähtud programmid hõlmavad teiste piirkondade kõrval ka Ida-Viru regiooni; tööstuspiirkondade programmi põhisihtala on Ida-Virumaa.
3. PÕHIEESMÄRGID
3.1. Miks on riiklik programm on vajalik
Nõukogude Liidu perioodil toimunud ulatusliku migratsiooni tagajärjel on Eestis moodustunud vene keelt esimese keelena kasutav kogukond, mille paljudel liikmetel puudub piisav väljund Eesti ühiskonda. Keeleline tunnus määrab suures osas nende inimeste võimaliku töö- ja elukoha, saadava hariduse ning ühiskondliku mobiilsuse. Alates 1990-ndate aastate keskelt läbiviidud sotsioloogilised uuringud viitavad mudeli "kaks ühiskonda ühes riigis" olemasolule Eestis, mis võib saada ohtlikuks nii sotsiaalselt kui julgeolekupoliitiliselt. Eriti murettekitav on asjaolu, et just paljud mitte-eesti noored ei leia piisavalt rakendusvõimalusi. Samas loob kasvav tööpuudus soodsa pinnase kuritegevuse levikule ühiskonnas.
Siiski on ka positiivseid märke. 1999. aasta jaanuaris läbiviidud küsitlus osutas integratsiooniprotsessi jõudmisele kohanemise ja tolerantsuse faasi.3 Integratsioon tervikuna on suunatud tasakaalustatud ja demokraatliku mitmekultuurilise ühiskonna tekkimisele, kuid on selge, et see on aastakümneid kestev keeruline ja ka vastuoluline protsess, mis vajab pikaajalist ning süsteemset Eesti riigi toetust.
3.2. Integratsiooni olemus ja põhieesmärgid
Eesti ühiskonna integratsiooni olemuse kujundavad kaks protsessi: ühelt poolt ühiskonna sotsiaalne ühtlustumine eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsuse omandamise alusel ning teiselt poolt etniliste erinevuste säilimise võimaldamine etniliste vähemuste kultuuriliste õiguste tunnustamise alusel. Ühiskonna ühtlustumine tähendab nii eestlaste kui mitte-eestlaste integreerumist neid liitva ühisosa ümber.4 Etniliste erinevuste säilitamise võimaldamine tähendab tingimusi ühiskonnas oma etnilise identiteedi edendamiseks sellest huvitatud indiviidide poolt, kes kuuluvad etnilistesse vähemustesse.
Mitte-eestlaste sihtgrupi puhul väljendub integratsioon nende barjääride järkjärgulises kadumises, mis praegu takistavad paljudel mitte-eestlastel olemast konkurentsivõimelised Eesti tööjõuturul, saamast osa siinsetest haridusvõimalustest, osalemast kohalikus kultuuri- ja poliitikaelus. Need barjäärid on ennekõike seotud eesti keele oskuse ja kohaliku kultuuri tundmise puudulikkusega, ebakindla õigusliku staatusega, aga ka kiiretest ühiskonnamuutustest johtuvate hirmude ja eelarvamustega.
Eestlaste sihtgrupi puhul väljendub integratsioon tõrjuva hoiaku taandumises etniliste vähemuste suhtes mitmekultuurilise ühiskonnamudeli tunnustamise kontekstis ning hirmu vähenemises oma rahvusliku identiteedi ning kultuuriruumi säilimise suhtes.
Kuna integratsioon sisaldab elemente, mis teatud juhtudel võivad sattuda omavahel vastuollu (ühtlustumine ja erinevuste säilitamine on vastassuunalised protsessid), siis tuleb täpsustada, missugust ühiskonna ühtlustumist ja erinevuste säilitamist konkreetsetes ühiskonnaelu sfäärides silmas peetakse. Selleks tuleb eristada järgmisi integratsiooni põhivaldkondi nende ühtsuses ja vastastikuses koostoimes:
Keelelis-kommunikatiivne integratsioon, st ühise teabevälja ja eestikeelse keskkonna taastootmine kultuurilise mitmekesisuse ja vastastikuse tolerantsuse tingimustes;
Õiguslik-poliitiline integratsioon, st Eesti riigile lojaalse elanikkonna kujunemine ja Eesti kodakondsuseta inimeste arvu vähenemine;
Sotsiaal-majanduslik integratsioon, st senisest suurema konkurentsivõime ja sotsiaalse mobiilsuse saavutamine ühiskonnas sõltumata etnilisest või keelelisest tunnusest.
Integratsiooni põhieesmärgid valdkondade kaupa
Keelelis-kommunikatiivse integratsiooni vajadus tuleneb asjaolust, et paljude mitte-eestlaste eraldatus Eesti ühiskonnast on tingitud nende puudulikust eesti keele oskusest. ühise eestikeelse keskkonna kujundamine toimub paralleelselt etniliste vähemuste keele ja kultuurilise identiteedi edendamiseks soodsate tingimuste loomisega. Endast erineva sallimine ning vastastikune tunnustamine kujundavad Eestist avatud mitmekultuurilise ühiskonna. Eestlaste ja mitte-eestlaste positiivsed hoiakud üksteise suhtes toetavad ühise teabevälja kujunemist ning väärtustavad eestikeelset keelekeskkonda kui riiklustunnust. Valdkonniti eeldab see järgmist:
Õiguslik-poliitilise integratsiooni vajadus tuleneb sellest, et umbes 25% Eesti elanikkonnast ei oma Eesti kodakondsust ning umbes 17% ei oma ühegi riigi kodakondsust. Integratsiooni eesmärk on Eesti kodakondsusega inimeste arvu suurenemine ja eestlastele ning mitte-eestlastele ühisel teabeväljal ning Eesti mitmekultuurilisuse respekteerimisel põhineva riigi-identiteedi kujunemine. Valdkonniti eeldab see järgmist:
Sotsiaal-majandusliku integratsiooni vajadus on seotud tarbega vältida olukorda, kus inimese rikkus või vaesus ja edukus või edutus karjääriredelil oleksid tugevalt seotud etnilise tunnusega. Praegu tulenevad paljud mitte-eestlaste probleemid nende ebapiisavast keeleoskusest ja sotsiaal-majanduslike ümberkorralduste keerukusest Ida-Virumaal. See on toonud kõnealuses piirkonnas kaasa suurema tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse. Eduka sotsiaal-majandusliku integratsiooni aluseks on ühelt poolt keeleõppe tõhustamine, arvestades regioonide keelelist eripära ning teiselt poolt vastavate teadusuuringutega ette valmistatud regionaalpoliitika elluviimine. Valdkonniti eeldab see järgmist:
3.3. Üldised rõhuasetused.
Indiviidikesksus tähendab, et ühiskonda integreerumine on indiviidi enda vaba valiku tulemus, mitte "ülaltpoolt" ettekirjutatud otsus. Indiviidi hoiakud ja arusaamad muutuvad eeskätt tema enda initsiatiivil, riigi ülesanne on luua seda soodustavad tingimused.
Riikliku programmi põhitähelepanu ja ka materiaalsed ressursid tuleb suunata eelkõige noortele (lasteaiad, koolid, huviringid, noorteühendused, noorsootöö asutused, suvelaagrid jmt.). Sihiks on, et noorest põlvkonnast saaks Eesti riiki ja maad koduks pidav ning seda väärtustav kodanikkond.
Oluline on teadvustada, et integratsioon ei välista ka vastuolusid ja konflikte, kuivõrd ühiskonna sotsiaalne ühtlustumine ning erinevuste säilimine on sageli vastassuunalised protsessid. Selles mõttes on avatus ning tolerantsus endast erineva suhtes üheks peamiseks väljakutseks Eesti ühiskonnale kui tervikule. Integratsioon on tõsine pingutus mitte-eestlaste jaoks, sest keeleoskus ja sellega seotud konkurentsivõime tekkimine ei tule iseenesest. Mitte-eestlaste hulgas levinud võõristav ja passiivne hoiak peab asenduma arusaamaga, et iga inimese väljavaade edukale tulevikule Eesti ühiskonnas sõltub eelkõige tema enda aktiivsusest ja koostöövõimelisusest. Kahtlemata on integratsioon tõsiseks väljakutseks ka eestlastele, eeldades Eesti kui rahvusriigi olemuse määratlemist mitte enam etnilisel, vaid poliitilisel alusel.
Tegelik etniliste ja keeleliste barjääride murdumine ning sallivuse kujunemine ühiskonnas saab toimuda vaid olukorras, kus kõik osapooled tunnevad end kindlalt ja turvaliselt. Eestlaste jaoks tähendab see kindlust eestluse säilimise ja arengu suhtes. Mitte-eestlaste jaoks tähendab see kindlust, et Eesti riigi poliitika pole suunatud nende väljatõrjumisele või sundassimileerimisele, võimaldades eestikeelse avaliku sfääri kõrval ka keelelist ja kultuurilist mitmekesisust. Kuna kahe eraldi seisva ühiskonna mudel suurendab objektiivselt mõlema poole ebakindlust, siis ei ole integratsioonil alternatiivi.
3.4. Integratsiooniprotsessi väljund: Eesti mitmekultuuriline ühiskond
Riikliku programmi kaudu toetatava integratsiooniprotsessi väljundiks on Eesti mudel mitmekultuurilisest ühiskonnast, mida iseloomustavad kultuurilise pluralismi, tugeva ühisosa ning eesti kultuuriruumi säilitamise ja arendamise põhimõtted. Nimetatud mudelis tuleb eristada indiviidide ja gruppide tasemeid. Integratsiooni otseseks subjektiks on indiviidid. Integratsioon indiviidide tasemel kujundab ühiskonna avalikus sfääris ühisosa, mis toimib eesti keele ning ühiste sotsiaalsete institutsioonide ja demokraatlike väärtuste alusel. Individuaalsuse põhimõttele toetuvat integratsiooni täiendab etnilistele gruppidele kuuluvate õiguste tunnustamine, mis väljenduvad kultuurilise pluralismi ning eesti kultuuriruumi säilitamise põhimõtetes.
Eestis elavatele etnilistele vähemustele on tagatud nende keele ja kultuurilise eripära säilitamise võimalused, eeskätt emakeelse hariduse ja seltsielu korraldamisel. Samuti kuulub pluralismi mõistesse vähemuste kultuurilise eripära tutvustamine Eesti ühiskonnas. Seega, integratsiooni eesmärgiks on elavate erinevate etniliste vähemuste kultuuride kohanemine Eestis, mitte nende assimileerimine eesti kultuuri. Integratsiooni erinevus keelelisest ja kultuurilisest assimilatsioonist seisneb selles, et eeldab kahte samaaegset protsessi: ühelt poolt etniliste gruppide keele ja kultuurilise eripära säilimise võimaldamist ja teiselt poolt nende gruppide koondumist Eesti ühiskonna tugeva ühisosa ümber.
Mitmekultuuriline ühiskond saab edukalt toimida vaid siis, kui selle liikmeid seob piisav ühisosa. ühisosa loob aluse üksteist rikastavaks suhtlemiseks ja ühishuvi tunnetamiseks ning aitab kaasa sellele, et eri rahvusesse kuuluvad indiviidid tunnevad end Eestis turvaliselt. Riikliku programmi peamiseks sisuks ongi toetada indiviidide integreerumist Eesti ühiskonna tugeva ühisosa ümber. Eesti ühiskonna tugev ühisosa on territoriaalselt määratletud Eestiga ning tugineb ühisele keelele - eesti keelele, mis on avaliku sfääri institutsioonide toimimise aluseks. Indiviidide integreerumine Eesti ühiskonnas tugeva ühisosa ümber toimub keelelis-kommunikatiivse, õiguslik-poliitilise ja sotsiaal-majandusliku integratsiooni valdkondade eesmärkide saavutamise kaudu5 . Tulenedes viimastest, koosneb Eesti ühiskonna tugev ühisosa järgmistest avaliku sfääri elementidest:
Eesti ühiskonna ühisossa kuuluvana ei käsitleta erasfääri nähtusi nagu etniliste vähemuste keel, etnilised traditsioonid, religioossed uskumused, perekondlikud traditsioonid ja isiklikud elustiilid. Nimetatud nähtused ei pea olema ühised kõigile ühiskonna liikmetele, sest kuuluvad iga indiviidi erahuvide valdkonda, kus on olemas võimalused nende edendamiseks.
Ühiskondlikus dialoogis on kõik Eestis toimivad kultuurid võrdsed. Suhetes riigiga on aga eesti kultuuri seisund vähemuskultuuride omast erinev, kuivõrd Eesti omariikluse üks eesmärke on eesti kultuuriruumi säilitamine ja areng. Eesti ühiskond on mitmekultuuriline ning riigi ülesandeks on ka vähemustele kultuuriliste arenguvõimaluste loomine, kuid kõigile ühise kultuuriruumi mõttes Eesti on ja jääb eestikeskseks.
4. PROGRAMMI STRUKTUUR
Riiklik programm "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007" määrab kindlaks integratsiooni põhieesmärgid kolmes valdkonnas:
Põhieesmärkide kirjeldused on toodud riikliku programmi osas "3. Põhieesmärgid". Integratsiooniprotsesside pikkust arvestades on riikliku programmi põhieesmärgid pikaajalised, st 2007. aastast hiljem saavutatavad. Osas "6. Alamprogrammid" toodud riikliku programmi alameesmärgid tulenevad põhieesmärkidest ja on lühiajalised, st aastaks 2007 saavutatavad.
Õiguslik-poliitilise integratsiooni valdkonnas ei ole ette nähtud seadusandluse alast tegevuskava, kuna riiklik programm täidesaatva võimu dokumendina ühelt poolt lähtub olemasolevatest Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest ja muudest õigusaktidest ning teiseltpoolt on suunatud täitmiseks peamiselt valitsusasutustele ja nende allasutustele, kohalikele omavalitsustele ning valitsusvälistele asutustele ja organisatsioonidele. Samas on õigus- ja normatiivaktide alane arendustegevus väga oluline tingimus põhi- ja alameesmärkide saavutamiseks.
Sotsiaal-majandusliku integratsiooni alaseid ülesandeid ja meetmeid riiklik programm laiaulatuslikult ette ei näe, sest
Riikliku programmi juhtkomitee ja alamprogrammide eest vastutajad kooskõlastavad oma tegevuse riikliku programmi ettevalmistamisel ja läbiviimisel nende institutsioonidega, mis vastutavad osas "2. Taust" loetletud arengukavade ja strateegiate eest.
Riikliku programmi põhieesmärkidest tulenevad alameesmärgid, millele vastavad järgmised neli alamprogrammi:
Alamprogramm "Haridus" - vastavalt alameesmärkidele A "Põhikooli lõpetanu on ühiskonnapädev ja valdab eesti keelt kesktasemel" ja B "Keskhariduse omandanud noored valdavad olme- ja tööalaseks suhtluseks vajalikul määral keelt, suudavad õppida eesti keeles"
Alamprogramm "Etniliste vähemuste haridus ja kultuur" - vastavalt alameesmärgile "Etnilistel vähemustel on võimalused emakeelse hariduse saamiseks ja oma kultuuri säilitamiseks"
Alamprogramm "Täiskasvanute eesti keele õpe" - vastavalt alameesmärgile "Täiskasvanud mitte-eestlastele on loodud võimalused eesti keele oskuse parandamiseks ja sotsiokultuurilise pädevuse tõstmiseks"
Alamprogramm "Ühiskonnapädevus" - vastavalt eesmärgile "Eesti elanikkond on ühiskonnapädev", mis jaguneb alameesmärkideks A "Eesti elanikud osalevad aktiivselt kodanikuühiskonna arendamisel sõltumata nende rahvusest ja emakeelest", B "Eestlaste ja mitte-eestlaste hoiakud on riikliku programmi põhieesmärkide saavutamist soodustavad" ja C "Tõsiste sotsiaalsete erivajadustega elanikkonna gruppide olukorra paranemine".
Riikliku programmi osas "6. Alamprogrammid" on kindlaks määratud iga alamprogrammi peamised ülesanded ja nende täitmiseks võetavad meetmed, tulemused ning tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid.
Osas "6. Alamprogrammid" sätestatu on aluseks iga alamprogrammi detailsele tegevuskavale, mille töötavad välja vastavate alamprogrammide eest vastutavad institutsioonid. Detailsed tegevuskavad sisaldavad alamprogrammide meetmete üksikasjalikku kava koos meetmete võtmise ajagraafiku ja vastutajatega.
Iga alamprogrammi sihtgrupid on esitatud lisas 1 ning finantseerimisvahendid lisas 2.
Alamprogrammide detailsete tegevuskavade koostamise ja rakendamise ajakava on esitatud lisas 3.
Regionaalse eripära arvestamine alamprogrammides
Iga alamprogrammi tegevuskava ettevalmistamisel tuleb vastutaval institutsioonil kujundada koostöös maavalitsuste ja kohalike omavalitsustega piirkondlikud tegevuskavad, lähtudes regiooni eripärast ja käivitatud arenguprogrammidest (nt Ida-Viru maakond).
Piirkondlikud ja valdkondlikud tegevuskavad kujunevad riikliku programmi tähtsaks osaks, nende kaudu täpsustatakse tegevusprioriteedid, korrigeeritakse vajadusel programmi. Rahaliste ressursside kavandamisel arvestatakse piirkondlikke ja tegevusvaldkonna prioriteetide elluviimiseks esitatud taotlusi. Piirkondlike ja valdkonna tegevuskavade koostamisel täpsustatakse sihtrühm(ad) ja eesmärgid ning ülesanded. Eesmärgiks seatud tulemuse kirjeldus sisaldab tulemuslikkuse mõõtmise kriteeriumid, olulised tähtajad, tegijad ja vastutajad, aga ka rahastusküsimuste lahendamise.
5. VASTUTAVAD INSTITUTSIOONID. PROGRAMMI JUHTIMINE
Riiklikus programmis osalejad
Riiklik programm "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007" hõlmab mitmeid ministeeriume, nende allasutusi, maavalitsusi, kohalikke omavalitsusi, teadusasutusi ja ülikoole, kolmanda sektori asutusi ja organisatsioone, rahvusvahelisi organisatsioone ja välisrahastajaid, olles seejuures suunda ja esmaseid juhiseid andvaks tegevuskavaks põhiliselt riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele, mitte kolmanda sektori asutustele ja organisatsioonidele või rahvusvahelistele organisatsioonidele. Siiski näeb riiklik programm ette riigi rahalise toetuse kolmanda sektori asutustele ja organisatsioonidele ning sisulise toetuse (koolituste jms näol) kolmanda sektorile integratsioonialaste tegevuskavade väljatöötamiseks ja rakendamiseks.
Võimalikud ohud, mida tuleb vältida riikliku programmi juhtimisel ja koordineerimisel:
Vastutav institutsioon
Alamprogrammide eest vastutavad järgmised institutsioonid:
Alamprogramm "Haridus" - Haridusministeerium.
Alamprogramm "Etniliste vähemuste haridus ja kultuur" - Haridusministeerium ja Kultuuriministeerium (alamprogrammi 2 vastutusala jaotatakse lepingu alusel).
Alamprogramm "Täiskasvanute eesti keele õpe" - Haridusministeerium, Sotsiaalministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus (alamprogrammi 3 vastutusala jaotatakse lepingu alusel).
Alamprogramm "Ühiskonnapädevus" - Haridusministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium ja Kultuuriministeerium (alamprogrammi 4 vastutusala jaotatakse lepingu alusel).
Riikliku programmi juhtimise skeem on esitatud lisas 5.
6. ALAMPROGRAMMID. ALAMEESMÄRGID, ÜLESANDED JA TEGEVUSED
6.1. Alamprogramm "Haridus"
Integratsioon on mitut põlvkonda hõlmav protsess, mille tulemuslikkus on oluliselt seotud Eestis üleskasvava muulaspõlvkonnaga. Mitte-eestlaste noore põlvkonna kujunemine ühiskonna aktiivseks eestikeelseks ja -meelseks, kuid oma rahvuskultuuri säilitavaks osaks on oluline ressurss majanduses ja poliitikas, aga ka Eesti kultuuriruumi laiendamisel ja kultuuri mitmekesisuse suurendamisel. Mitte-eestlaste võimet ja võimalusi osaleda ühises kultuuriruumis kujundavad eelkõige haridus ja meedia.
Eesti ühiskonnas elama ja toime tulema õpitakse koolis. Koolis omandatakse keeleoskus, taustteadmised. Suhtlemises, eri rahvuste suhtlemises kujunevad huvid ja hoiakud. Riigikeel kui ühiskonna esimene keel on kodanikukultuuri keel. Hariduselu integratsioonidominandiga arengutee eeldab selgust vene- ja muukeelse kooli perspektiivides, mitmekultuurilise demokraatliku ühiskonna põhimõtteid järgiva kodanikuõppe arendamist. Eesti kooli ülesanne on teha ühiskonna arengueesmärgid ja kultuuriline keskkond mõistetavaks kõigist rahvustest õppureile, avardada indiviidide arusaamu teistest kultuuridest, leida ja laiendada eri rahvusrühmade kultuurilise läbikäimise vorme ja viise.
Muukeelse põhikooli lõpetanu on ühiskonnapädev ja valdab eesti keelt kesktasemel, ta saab õpinguid jätkata kutseõppeasutuses või gümnaasiumis, kus valdav osa õppest toimub eesti keeles. Põhikoolis võib õppekeeleks olla eesti keel või muu keel, järgmisest kooliastmest alates on munitsipaal-, riigi- ja avalik-õiguslike õppeasutuste õppekeeleks eesti keel. Neile, kes ei valda eesti keelt piisaval määral, korraldatakse õppele eelnevalt või õppega rööbiti täiendavat keeleõpet. Eestikeelse õppe mahu suurenemine ei too kaasa vene õppekeelega koolide sulgemist, see tähendab koolikorralduslikke muutusi ja õpetajate ümberõpet. Eesti keeles kesk- ja kõrghariduse saanud mitte-eestlaskonna noorem põlvkond kujuneb dialoogipartneriks Eesti kultuurielus, poliitikas ja majanduses.
Õigusaktid
Haridusalased õigusaktid sätestavad, et riigi taotluseks on haridussüsteemi ühtsus eesti rahvuse, kultuuri ja Eesti riigi säilimise nimel, et oluliseks peetakse sallivust, austust inimese ja keele suhtes, eesti keele oskust. Eesti riik arvestab oma hariduskorralduses, et eesti keele kõnelejate hulk kogu maailmas on väike ja Eesti Vabariik on ainuke riik, kus see keel on riigikeel.
Keeleseadus teeb riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele ülesandeks tagada eestikeelse hariduse omandamise võimalused, samuti võõrkeelse hariduse omandamise võimalused seaduses ette nähtud korras. Koolieelse lasteasutuse seadus ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestavad, et õppe- ja kasvatustegevus toimub kas eesti keeles või kohaliku omavalitsuse otsusel - muus keeles. Nii koolieelsetes lasteasutustes kui ka koolis on eesti keele õpe kohustuslik raamõppekavaga ettenähtud mahus. Alushariduse õppekava ja Eesti põhi- ja keskhariduse riikliku õppekava põhimõtteis rõhutatakse oma ja erilist, sallivust teistsuguse suhtes. Õppekava põhimõtted juhivad tähelepanu erisustele, mida ei tõrjuta ja millele õppekasvatustöös integratsiooni saab üles ehitada. Kutseõppeasutuste, rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide õppekeel on eesti keel, teiste keelte kasutamise otsustab haridusminister, ülikoolides - ülikooli nõukogu.
Riikliku õppekava alusel kujundatakse lasteasutuse, kooli oma õppekava. See eeldab omavalitsuse, hoolekogu ja kooli kollektiivi kokkulepet asutuse arengusuundade ja eripära kohta, arvestades piirkondlikke vajadusi, lastevanemate ja laste soove ning vaimseid ja materiaalseid ressursse. Kooliõppekava eesmärkides tähtsustub laste rahvusliku identiteedi toetamine.
Eesti keele õpe ja kodanikukasvatus
Eesti keele kui teise keele ainekavas tuuakse keeleoskuse kõrval esile eesti kultuuri ja Eesti ühiskonna ülesehitamisega seonduv osa - õpilane õpib tundma, mõistma ja hindama eesti kultuuri püsiväärtusi, rahva tavasid ja kombeid; õpilane huvitub nüüdisaegsest ühiskonna- ja kultuurielust, rikastab selle kaudu oma mõtte- ja tundemaailma. Eesti keele õpe algab lasteaiast.
Kodanikukasvatus algab alushariduses koduloopõhimõtte rakendusega, millest põhikooli esimese astme lõpuks jõutakse eraldi ainekursusteni. Ainekursustega rööbiti kavandatakse olulised teemad läbivate teemadena kooliõppekavasse, et tagada üldhariduskooli ülesande aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb toime oma elu ja tööga, arendab ennast ja aitab kaasa ühiskonna arengule, määratleb end oma rahva liikmena, kodanikuna, kaasvastutajana Euroopa ja maailma tuleviku eest. Kodanikukasvatuse põhiülesanded koonduvad põhikooli, ühiskonnapädevuse arenguks vajalikke teadmisi-oskusi omandatakse kõigil haridustasanditel, igapäevases tegevuses.
Muukeelse kooli arenduskava
Muukeelse kooli arenduskava on olnud aluseks piirkondlikele arenduskavadele ja reastab Haridusministeeriumi ülesanded, et jõuda kõigis vene või muu õppekeelega koolides Eesti haridussüsteemi ühtsuseni. Arenduskava on aidanud paremini läbi mõelda ja koordineerida riigieelarveliste, kohaliku eelarve ja välisabi vahendite kasutamist nii üldhariduse, kutsehariduse kui ka kõrghariduse tasandil. Arenduskavas püstitatud ülesandeid on edasi arendatud käesolevas programmis.
Alameesmärk A: Põhikooli lõpetanu on ühiskonnapädev ja valdab eesti keelt kesktasemel
6.1.1.1. Olukorra kirjeldus
Vene õppekeelega kooli arengusuundus
Vene õppekeelega koolides on Eesti Vabariigi haridusseaduse vastuvõtmise järel (1992) toimunud olulisi muutusi: rakendatakse Eesti programme/ainekavasid, enam kui pooled kasutatavatest õpikutest on välja antud Eestis, gümnaasiumiaste on pikenenud kahelt aastalt kolmele, eesti keele õpe on sisse viidud kõigisse koolidesse. Vähenenud on kahe õppekeelega koolide (segakoolide) arv.
1998. aasta sügisest alustati vene õppekeelega koolide 1., 4., 7. ja 10. klassides üleminekut riiklikule õppekavale. Eesti keele õppe tõhustamine võimaldab gümnaasiumiklassides üle minna eesti õppekeelele suures osas õppeainetes. Venekeelse õppe suundus ja maht fikseeritakse kooli õppekavas, arvestades õppekeelest erinevates keeltes läbiviidavaks õppeks seadusega sätestatud mahtu.
Õigusaktid
Vabariigi Valitsuse 11. juuni 1997.a korraldusega nr 464-k "Valitsuse tegevuse põhieesmärkide kinnitamine 1997.a. ja 1998. aastaks" seati sisse riigikeeleõpetaja staatus. Staatuse kehtestamisega tõhustatakse eesti keele kui teise keele õppe tulemuslikkust. Kvalifitseeritud pedagooge, kes on valmis oma tegevust vene õppekeelega koolides laiendama, rakendatakse teiste õpetajate ja koolijuhtide nõustajate ja juhendajatena, nad korraldavad oma pädevuse piires täiendkoolitust.
Õpilaste osakaalust
1992/93. õppeaastast on vene õppekeelega koolides õppivate õpilaste osakaal aasta-aastalt langenud. See on seotud vene keelt kõnelevate laste arvu vähenemisega (algul väljaränne, viimastel aastatel - madal sündimus), ukraina, valgevene jm keelte tähtsustumisega, mistõttu vene keele roll nõrgeneb ka koduse keelena. Nii oli 1999. aasta sügisel vene õppekeelega koolides esimesse klassi astujaid pisut üle 20% esimesse klassi astunute üldarvust (1990. aasta sügisel 40,6%). Kõigi klasside arvestuses kujunes suhte arvuks 28% (1990. aasta sügisel 36,8%).
Eesti töökeelega ja vene töökeelega koolieelsetes lasteasutuses käivate laste arv on kolmel viimasel aastal vähenenud, suurenenud on kahe töökeelega (eesti ja vene) lasteaedades käivate laste arv. Lasteasutuste arv on püsinud stabiilsena. 1997. aastal käis lasteaedades 58 386 last (neist vene töökeelega rühmades 15 621), 1998 - 56 313 (vene töökeelega rühmades 14 380), 1999 - 53 467 (vene töökeelega rühmades 13 544).
Emakeele õppest
Riikliku õppekavaga sätestatakse emakeelse õppe maht, arvestades õppekeelt emakeelena. Kui emakeel ei ole õppekeel, siis õpitakse seda valikaineina, ringitöös või pühapäevakoolis. Vene õppekeelega kooli vene keele kui emakeele õppe ja eesti õppekeelega kooli eesti keele kui emakeele õppe maht on riiklikus õppekavas sama. Erinevused võidakse sisse tuua kooli õppekavas.
Eesti keele kui teise keele õppest
Üleriigiliselt laieneb eesti keele õppe kohustus lasteaedadesse ja 1. klassidesse 2000. aasta sügisel. Selleks on olemas ainekavad, materjale valmistatakse ette nii tavakorras kui ka EL Phare Eesti keele õppe programmi raames. Suvises täiendkoolituses ühendatakse õppegruppides lasteaia ja kooli õpetajad.
Eesti keele tundide arv on suurenenud - 1996/97. õppeaastal 9 õppeaasta kohta kokku 962,5 tundi, varem 9 õppeaasta kohta kokku 490 tundi. Riiklik õppekava jätab koolile otsustusõiguse eesti keele õppeks: 9 õppeaasta kohta saab kasutada 1050-1400 tundi, põhikooli 1.-9. klassis kokku on kasutada 30-40 tundi nädala kohta.
Vene õppekeelega koolide algklassides on levinumad eesti keeles õpetatavad ained kehaline kasvatus, muusika- ja kunstiõpetus, kodulugu; põhikooli jooksul laieneb see Eesti ainestikku käsitlevale osale geograafias, ajaloos, kirjanduses. üksikutes koolides õpetatakse eesti keeles näiteks matemaatikat, majandust, kultuurilugu. Eestikeelse õpetuse laiendamine, selleks õpetajate koolitamine on riigipoolse initsiatiivina esitatud arenduskavas ja riigikeeleõpetaja staatuses. Oma praeguses seisus on eestikeelne aineõpetus kujunenud koolide ja õpetajate endi algatusel. Eesti keele õppimise erivormiks on kujunenud laste paigutamine eestikeelsesse lasteasutusse, eesti õppekeelega kooli. Sellise õppe jaoks ei ole välja töötatud materjale, metoodikaid, tugisüsteemi.
Õpetajad
Kõrgharidusega õpetajaid on vene õppekeelega koolis tunduvalt rohkem kui eesti õppekeelega koolis, aga erialase pedagoogilise ettevalmistusega õpetajate arv on tunduvalt väiksem. Kõige vähem on pädevaid õpetajaid õpetamas tööõpetust, muusikat, eesti keelt ja kunsti. Vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku ametijärguni on jõudnud 8,9% õpetajatest. Kõrgemate ametijärkude õpetajaist moodustavad suure osa matemaatika- ja emakeeleõpetajad.
Eesti kõrgkoolides õppinute osakaal on väike. Õpetajad tunnevad ebapiisavalt Eesti ainestikku ja koolitraditsioone. Tuntakse end teisejärgulise ja tõrjutuna. õpetajate eesti keele oskus on üldiselt ebapiisav olmeliseks ja ainealaseks suhtlemiseks, osalemine eestikeelses ainealases koolituses vähemõttekas ja tugi ning eeskuju õpilastele minimaalne. Ka koolijuhtide ja õpetajate keeletase ei vasta nõuetele, milleks on kehtestatud vastavalt kõrgtase ja kesktase. Piirkonniti ja kooliti esineb õpetajate ja koolijuhtide vastuseisu eestikeelsus ja -meelsusnõudeile. Keelekoolituses osalemine on olnud vähetulemuslik, sest suundus iseseisvaks tööks, suhtlusjulgus on vähene. Erialase keele osa keelekoolituses on hakanud suurenema.
Ka koolieelsete lasteasutuste õpetajate ettevalmistus on vähe seotud Eestiga, viimastel aastatel on suurendatud riikliku tellimuse mahtu.
Eesti keele kui teise keele õpetajad
Viimastel aastatel on eesti keele õpetajate arv oluliselt suurenenud. Keeleinspektsiooni ja Haridusministeeriumi ettekirjutuste kohaselt on vabastatud kohti kvalifitseeritud õpetajate jaoks, suunatud õpetajaid keele- ja pedagoogikakursustele. Lähtudes tunnijaotuslikest ainemahtudest ja klassikomplektide arvust on õpetajate defitsiit siiski suur. Eesti keele õpetajaist on kolmandik õppinud vene filoloogiks, viiendik eesti filoloogiks. Küllalt paljudel on algklassiõpetajakoolitus või mingi muu aine õpetaja koolitus. 14,7% eesti keele õpetajaist on kõrghariduse omandanud väljaspool Eestit. ülekaalus on eakamad õpetajad: 40-aastaseid ja vanemaid õpetajaid on pool õpetajaskonnast. Oluliselt on suurenenud ümberõppes osalevate õpetajate arv. Koolitusrahade kasutus on sihipärastumas: õppima suunatakse õpetajatööst huvitatud, keelt oskavaid noori.
Õppekirjandus
Vene õppekeelega koolide 1.-4. klassides järgitakse juba 1994. aastast riiklikus õppekavas esitatud ainekavasid, sest vastava õppekirjanduse koostamist alustati 1991. aastal. Suur osa õpikuist on tõlkeõpikud, mugandatud õpikud. Eesti keele kui teise keele õpetamiseks on olemas Eesti õpikud kõigile klassidele. Eraldi eestikeelsed õpikud on koduloos. Koostajad on silmas pidanud vene õppekeelega kooli, aga kasutajaid on ka eesti õppekeelega koolis. Tähtsustub meedia osa õppematerjalide valikus.
Vene kodukeelega laps eesti õppekeelega koolis
Eesti õppekeelega koolis on klasse ja õpilasi, kelle kodune keel pole eesti keel. Vanemate soovid oma lapsi eesti kooli viia ületavad laste endi tahtmise neli korda. Tüdrukuid on eestikeelsetesse põhikoolidesse pandud sagedamini kui poisse. Eesti kodakondsusega lapsevanemad on oma laste eestikeelsesse kooli paigutamisel passiivsemad. Noorte hinnangutest võib järeldada, et nende prioriteediks ei ole eesti kool, kus nad kaotavad enda jaoks turvalise venekeelse suhtluskeskkonna ja peavad lisaks eesti keeles suhtlemisele kohanema ka võõraste kultuurihoiakutega. Õpetajad ja õpilased ei tule toime kultuuridevahelistest erinevustest tulenevate suhtlusprobleemide lahendamisega. Eesti õppekeelega kooli jaoks tähendavad teise õppekeelega koolist, teiskeelsest kodust tulnud enamasti uusi probleeme - õppematerjalide ning õpetaja eriettevalmistuse vajadust, õppimisaja pikendamise või abiõppe vajadust.
Eesti ja vene õppekeelega koolide koostöö
Koolidevahelist koostööd on vähe, nagu ka teavet üksteisest. Vene lapsed ning noored ise hindavad kõige olulisemaks oma eesti keele oskuste täiendamisel kontakte eesti lastega. Eesti noored ei taju, kui keeruline on Eestis elada, oskamata eesti keelt ja olemata Eesti kodanik. Ei tajuta, et venekeelne elanikkond on eestlaste tegevustest isoleeritud. Eesti noorte huvi vene keele vastu on suhteliselt väike.
Õpetajad pole teadvustanud oma ühishuvisid, vähe teadvustatakse koostöövajadust õpetajate põhi- ja täiendkoolituses, koolide ja õpetajate kokkupuuteid ja koosõpet on ebapiisavalt. Kultuuridevahelisi erinevusi tajutakse kui suhtlustõket. Sotsiaal-psühholoogilisi probleeme kaldutakse taandama rahvuslikele erinevustele. Koolide vahel domineerivad konkurentsisuhted (võistlus õpilaste pärast). Paari viimase aasta koostööprojektid (õppekavaarendus, keeleõpe peredes, õpilasvahetus) on hakanud laiendama partnerluse väärtustajate ringi.
6.1.1.2. Ülesanded, tegevused, tulemused, tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid
6.1.1.2.1. Toetada muukeelsete põhikoolide lõpetajate toimetulekut kodanikuna, edasise õpitee ja elukutse valijana.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Kodanikuõppe tõhustamine õppekava läbiva põhimõttena alates koolieelsetest lasteasutustest |
- kodanikukasvatus ja kodanikuõppe materjalid tagavad kodakondsuse omandamiseks vajaliku pädevuse saavutamise |
- kodanikuõpetuse tulemused - Estica ja kodanikuõppe materjalide maht - eestlust ja Eestit kui kodumaad väärtustavate õppematerjalide hulk - eestikeelsete infokanalite kasutamine õppekasvatustegevustes ja õppetöös (Eesti riiki, arenguperspektiive, elanikkonda ja tema tulevikku ning haridusküsimusi selgitav teave) - õpilaste huvitatus kodanikuõpetuse ainest - kodanikupäeva koht kooli töökavas - koolide koostöö KMAga - (potentsiaalsete) õppematerjalide autorite loend |
|
2. Mitmekultuurilise ühiskonna liikme kasvatamine |
- põhikooli lõpetaja väärtustab eesti kultuuri, oma kultuuri, tunneb huvi teiste kultuuride vastu - õpilased ja õpetajad suudavad lahendada kultuuridevahelise suhtlemise probleeme |
- mitmekultuurilisus kooliõppekavas õpilaste kultuurihoiakud - täiendkoolituse õppekavade/koolituspakkumiste arv - õpetajate ja õppurite osalemine üleriigilistes simulatsioonimängudes, interaktiivsetes raadio- ja telesaadetes - kohanemine Eesti-keskse ühiskonnaga - rahvusliku sallivuse tõus |
|
3. Kutsesuunitluse tõhustamine |
- õpilased suudavad hinnata oma valikuid, lähtudes huvidest, võimetest ja eesti keele oskusest |
- eestikeelse ainesõnavara tundmine - kutsesõnavaraliste eesti keele õppe materjalide maht - teadlikkus tööturu võimalustest - oma keeleoskuse hindamise oskus - oma võimete ja huvide hindamise oskus |
|
4. õpetajate ja koolijuhtide koolitamine |
- mitmekultuurilises koolis tegutsemise oskused kujunevad õpetajakoolituse oluliseks osaks - koolituses seotakse pedagoogiline, ainealane ja kodaniku- ning keeleõpe, kaasatud on eesti ja muu õppekeelega koolide pedagoogid |
- Eestis koolituse saanud õpetajate ja koolijuhtide arv - õpetajakoolituse tulevasest õpetuskeelest sõltumatu ühisosa maht - koolidevahelise koostöö maht - eesti õppekeelega koolis praktiseerimise ulatus |
|
5. Õpetajate ja huvijuhtide täiendkoolitus |
- õpetajad ja huvijuhid suudavad toetada õpilasi nende toimetulekuprobleemide lahendamisel, omaalgatuses |
- pakutavate koolitusprogrammide mitmekesisus ja maht - Eestis täiendkoolituse läbinud õpetajate, huvijuhtide ja koolijuhtide arv - noorsootöö spetsiifikat valdavate pedagoogide arv - kodanikuõppe täiendkoolituse läbinud õpetajate arv |
|
6.Uurimis-programmide tellimine |
- kooli õppekavatöösse ja õppematerjalide väljatöötamisse on kaasatud teadlased |
- vastavate uuringute maht - uuringuisse kaasatud spetsialistide mitmekesisus ja arv - kooli ja teadlaste/teadusasutuste kontaktide iseloom ja maht |
6.1.1.2.2. Arendada välja ja võtta kasutusse erinevad keeleõppemallid, arvestades nende kokkusobivust.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Üksikute ainete eesti keeles õpetamine |
- eesti keelt väärtustatakse kui eneseteostuse keelt - õpilased omandavad eestikeelse ainealase sõnavara - õppe korraldus ja õppematerjalid toetavad eesti keele omandamist kesktasemel |
- lõpetajate eesti keele oskuse tase - eesti keeles õpetavate õpetajate arv eestikeelsete mõistete, aimekirjanduse osakaal aineõpetuses - sõnastikud jm materjalid eestikeelseks aineõpetuseks - eesti keeles õpetatava õppekava maht - piirkondlikud koduloolised materjalid - eestikeelse lugemismaterjali hulk kooliraamatukogus - eesti- ja muukeelsete koolide ühiste ainevõistluste arv |
|
2. Keelekümblus-programmi väljatöötamine ja rakendamine |
- programm aitab tõstatada ja lahendada eesti keele õpetamise didaktika küsimusi - programm pakub eesti keele kui teise keele metoodika üksiklahendusi ja õppematerjale kõigile muukeelsetele koolidele |
- õppekava erisused teadvustatud, välja töötatud õpikeskkonna kujundamise ja õppematerjali koostamise põhimõtted, õppematerjal - nõudlus (võistlus) keelekümbluskooli õppekohtade järele - õpetajate koolitusprogrammi olemasolu - programmiga koostöös koolide ja õpetajate arv - keelekümbluskooli lõpetajate tulemused |
|
3. Koolikorralduslike meetmete mitmekesistamine |
- õppe korraldus toetab õpitud eesti keele teadmiste ja omandatud keeleoskuse rakendamist. |
- õppe interaktiivsus, rakenduslikkus, seotus igapäevaeluga - meetmete efektiivsushinnangud - õppurite motivatsioon - tugiisikute ja abiõpetajate kasutuse ulatus - rühmaõppe ulatus - individuaalsete õppekavade olemasolu - õppekavaliste ja õppekavaväliste tegevuste seostatus |
|
4. Õppekava-välised tegevused |
- pereõppe, keelelaagrite süsteem toimib , koolidevaheline koostöö on elav, projektide rahastamise põhimõtted ja kord on stabiilsed |
- pereõppe, keelelaagrite ja koostööprojektide toetusfondi rahastavate osapoolte arv, fondi maht - eestikeelsete ja eesti keele õpilasvõistluste arv - ühistegevustes osalejate arv - eestikeelsete kontaktide arv - ühistegevuste osakaal - tugiisikute programm - tugiisikute koolituses osalejate arv |
|
5. Keeledidaktika keskuse loomine |
- eesti keele didaktikas arendatakse emakeeleõppe kõrval võõrkeeleõppe suunda |
- keelekümbluskeskuse (uuringud, koolitus, nõustamine, koostöö) tegevuse mõju, - piirkondlike metoodika- ja täiendkoolituse keskuste toimimine - keeledidaktiliste teadusuuringute maht |
6.1.1.2.3. Kujundada välja eesti keele ja kodanikukasvatuse õppematerjalide ühtne süsteem alusharidusest gümnaasiumi lõpuni, mis arvestab eri keeleõppemallide kooskõla.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Keeledidaktika arendamine |
- on välja töötatud õppe üldised põhimõtted, mis lähtuvad keeleõppe varasest alustamisest, keelte koosmõjust, eri võimekusega õpilaste koosõppest ja eesti keele kasutamisest aineõpetuses |
- toimiv keeledidaktika keskus - spetsialistide arv, uuringute maht - keeledidaktiliste ja metoodiliste kirjutiste arv - magistri- ja doktoriõppe maht, kaitstud väitekirjade arv - keele- ja aineõpetuse seoseid analüüsivate kirjutiste arv - keele õpperaamatusarjade hulk - keeledidaktika ajakirja väljaandmine |
|
2. Õppematerjalide väljatöötamine |
- eesti keele õppes ja kodanikukasvatuses kasutatav materjal on mitmekesine ja pakub võimalusi võimete- ning huvikohaseks tööks - õpilased ja õpetajad kasutavad mitmesuguseid käsiraamatuid, teemavihke, videomänge jne |
- eesti keele õppeks ja kodanikukasvatuseks kasutatava materjali maht - eri õppekomplektide arv - eri metoodikaid rakendavate materjalide maht - eri keeloskustasemetele mõeldud materjalide maht - eesti keele kui teise keele õppematerjalide koostamise koolituse läbinute arv, õppematerjalide autorite arv - ühiste teabepankade olemasolu - koolis kasutatavate eesti sõnastike ja eestikeelsete õppematerjalide arv |
6.1.1.2.4. Sihipärastada alushariduse keeleõpet.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Lasteasutuse kui piirkondliku (laste) keeleõppe keskuse väljaarendamine |
- lasteasutus nõustab vanemaid eesti keele õppe küsimustes, tutvustab materjale ja metoodikaid, korraldab õpet |
- kasutada olevate õppematerjalide hulk vastavate meetmete maht lasteasutuse tööplaanis - nõustamisoskuste ja -teadmistega õpetajate arv - piirkonna laste huvi ja valmidus eesti keele õppeks |
|
2. Lasteasutuse kui keele õppimise keskkonna arendamine |
- lasteasutuse ruumid ja personal toetavad keeleõpet, õpitut kasutatakse |
- lasteasutuse personali keeleoskuse tase - eestikeelsete viitade, materjalide osakaal - eestikeelse suhtluse osakaal |
|
3. Metoodikate väljatöötamine |
- eesti keele õppes kasutatakse eakohast, keelte koosmõju arvestavat metoodikat |
- keeledidaktiliste uurimuste maht - metoodiliste ja õppematerjalide maht - laste keeleoskus, õpihuvi - vastavate täiendkursuste mitmekesisus ja arv - lasteasutuste ja koolide ühised ainekavad, ühisotsustused õppematerjalide valikul |
6.1.1.2.5. Sihipärastada ja laiendada eesti keele kui teise keele õpetamiseks vajalikku ettevalmistust.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Eesti keele kui teise keele õpetajate ettevalmistamine |
- eesti keele õpetajate ametikohtadel töötavad kvalifitseeritud õpetajad |
- kvalifitseeritud eesti keele õpetajate arv - eesti keele õpetaja nädalakoormus |
|
2. Eesti keelt õpetada oskavate ja suutvate klassiõpetajate ja lasteaiaõpetajate ettevalmistamine |
- lasteasutustes ja põhikooli esimestel astmetel eesti keelt õpetavad lasteaiaõpetajad ja klassiõpetajad valdavad eesti keelt ja selle õpetamise metoodikaid |
- eesti keele õpetamise lisakvalifikatsiooniga lasteaiaõpetajate ja klassiõpetajate arv |
|
3. Eesti keeles aineid õpetada oskavate aineõpetajate ettevalmistamine |
- eesti keeles aineid õpetavaid õpetajaid on ette valmistatud kõigi kooliastmete jaoks |
- kõrgtasemel eesti keelt valdavate ja keele õpetamise metoodikas orienteeruvate aineõpetajate arv |
|
4. Logopeedide, nõustajate jt pedagoogide ettevalmistamine |
- logopeedid, nõustajad jt pedagoogid suudavad aidata lahendada eesti keele õppimisega seotud probleeme |
- eesti keele kui teise keele õppimisega seotud probleemide osakaal koolituses |
6.1.1.2.6. Töötada välja ning käivitada eesti keele jt õpetajate täiendkoolitusvajadustele vastavad koolitusprogrammid.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Eesti keele kui teise keele õpetajate piirkondliku täiendkoolituse võrgustiku väljaarendamine ja toimimine |
- täiendkoolituses pakutakse tuge keeleoskusele, keele õpetamise teadmistele ja oskustele |
- võrgustikus aktiivselt tegutsevate õpetajate arv - võrgustiku teabepanga täienemine - võrgustiku teabepanga kasutamine - täiendkoolitusteenuse katvus (abivajajad, teemad) - metoodiliste materjalide arv - piirkondlike nõustajate olemasolu ja rakendatus |
|
2. Koolitus-programmide/ täiendõppemudelite väljatöötamine |
- koolituspakkumised lähtuvad koolitusvajadustest |
- koolituse pakkujate arv - nõudlus koolituse järele - tellimusel koostatud õppekavade maht - tagasiside andmed - Estica osa koolitusmaterjalides |
|
3. Eesti keele kui teise keele õpetajate täiendkoolitamine |
- koolituspakkumised lähtuvad välishindamise materjalidest ja õpetajate ootustest koolitusele |
- koolituspakkumiste arv - koolituses osalejate arv - koolituse mõjukus - koolitusmaterjalide maht |
|
4. Koolijuhtide, huvi-juhtide ja õppealajuhatajate teadlikkuse edendamine |
- koolijuhid tähtsustavad eesti keele õpetaja kvalifikatsiooni, eesti keeles õpetada suutvate õpetajate vajalikkust - huvijuhil ja õppealajuhatajal on tähtis osa eesti keele õppe tõhustamises |
- eesti keele õpetamise küsimuste arutamise sagedus kooli nõupidamistel - eesti keele õppe tähtsustus kooli arengukavas ja õppekavas - eesti keele õpet toetavate õppekorralduslike meetmete toetamine õppekavaliste ja klassiväliste tegevuste seotus |
|
5. Õpetajate üldise keeleteadlikkuse tõstmine |
- õpetajad tähtsustavad korrektse keele valdamist |
- keelekonsultatsiooni nõutamise maht - õpetajate huvitatus keelekorraldusteabest, uutest õppematerjalidest - tarbegrammatikate, sõnaraamatute kasutamine tundides |
|
6. Eesti keele keskkonna loomine |
- õpetajad omandavad suhtlusjulguse, õpivad märkama eesti keele keskkonna võimalusi |
- keelelaagrite ja eestikeelsete täiendkursuste arv - ühised ainesektsioonid eesti õppekeelega koolide õpetajatega - eestikeelse erialase teabe kasutusulatus |
6.1.1.2.7. Kindlustada koolid kvalifikatsiooninõuetele vastava pedagoogilise kaadriga.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Piirkondlike kaadrikujunduse programmide väljatöötamine |
- kohalikud omavalitsused tegutsevad kooli omanikena ja teadvustavad piirkondliku hariduselu arenduse, sellega seotud vajadused |
- koolide teadlikkus oma tulevikust - õpetajate teadlikkus tulevikust ja oma õpetajakarjääri kujundamise võimalustest - kohalike omavalitsuste osalus riikliku koolitustellimuse kujundamisel |
|
2.Õpetajate ettevalmistuse ja tööalase koolituse prioriteetide kujundamine |
- õpetajate põhi- ja täiendkoolituse summasid taotletakse ja jaotatakse kindlate põhimõtete alusel |
- riikliku koolitustellimuse kujundamise avatus - täiendkoolituse kavandatus kooli, omavalitsuse, maakonna riigi tasandil - koolituskavade kooskõlastamise korra olemasolu - prioriteetide avalikkus - koolitajate osalus prioriteetide kujundamises - koolituspakkumiste vastavus prioriteetidele - kooli ja kohaliku omavalitsuse koolituse tellimise oskused |
|
3.Muu õppekeelega koolis õpetaja tööleasumist ergutava toetussüsteemi (sh stipendiumiprogrammi) väljatöötamine |
- koolid saavad õpetajaid valida, sest vabadele ametikohtadele on konkurss |
- õpetajaameti populaarsus/maine - kooli ja õpetajate nõudlikkus töö kvaliteedi suhtes |
|
4. Nõutava kvalifikatsioonita õpetajate töölt vabastamine |
- kooli jäävad kvalifikatsiooninõudeile vastavad õpetajad |
- juriidiliselt ja psühholoogiliselt aktsepteeritav vabastamise kord - kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate arv - vabastatud õpetajate arv |
6.1.1.2.8. Arendada eesti ja vene vm õppekeelega koolide koostööd.
|
Tegevused |
Tulemused |
Tegevuse tulemuslikkuse hindamise kriteeriumid |
|
1. Õpilasvahetuse programmide kavandamine ja elluviimine |
- õpilastel tekib ühise haridusruumi tunnetus, teadvustatakse oma osa Eesti tulevikukujundamises - osatakse lahendada kultuuridevahelise suhtlemise probleeme |
- vahetusprogrammide maht - eestikeelsete kontaktide arv - vahetusprogrammide eesmärgistuse ja tegevuste mõtestamise tase - vahetusprogrammidega haaratud koolide arv - vahetusprogrammide sihipärasus - teiskeelse kooli, teiste rahvuste väärtustamine |
|
2. Õpetajate vahetuse programmide kavandamine ja elluviimine |
- õpetajad Eesti kultuurihoiakutega, teadvustavad oma kooli kui üht osa haridussüsteemist - osatakse lahendada kultuuridevahelise suhtlemise probleeme |
- vahetusprogrammide maht - eestikeelsete kontaktide arv - vahetusprogrammide eesmärgistuse ja tegevuste mõtestamise tase - vahetusprogrammidega haaratud koolide arv - koostöö jätkumine |
|
3. Ühise täiendkoolituse kavandamine |
- õpetajad õpivad tundma Eesti kultuure, mõtestavad enda jaoks vastastikuse rikastamise põhimõtte tähendust |
- koolituspakkumiste arv - huvi koolituste vastu - koolituste mõjukus |
|
4. Eesti õppekeelega koolide tegevus keeleõppe ja ühiskonnapädevuse toetamisel |
-õpetajad ja õpilased tunnetavad oma vastutust ja suutlikkust olla dialoogipartner |
- algatuste mitmekesisus ja arv - jätkuvate koostöösuhete arv - õpilaste ja õpetajate tolerantsus - ühiste meeskondade moodustamine |
|
5. Ühiste õpilasvõistluste korraldamine |
-õpetajad ja õpilased tunnetavad haridusruumi ühtsust |
- ühisvõistluste mitmekesisus - ühisvõistlustes osalejate arv - ühisvõistluste korraldajate arv |